Aint talking some shit here..

TeddyBears Stockholm

2008-07-08T22:34:00.000-07:00

Juulikuine Stockholm on täiesti unele vajunud. Metroorongid liiguvad 2-3 korda suurema intervalliga. T-Centralenis on hommikuse “tipptunni” ajal inimesi tavapärasest 5x vähem. Kõik on linnast ära puhkusel. Kui ma seekordse lähetuse tarvis juba suhteliselt varakult hotelli broneerisin, arvestasin et juulis võib olla palavaid päevi ja valisin konditsioneeriga hotelli. Aga võta näpust, see esmaspäev-teisipäev oli Stockholmis ikka väga jahe ja vihmane ilm. Ning kui ma õhtul oma hotellituppa maabusin, olid radikad soojad ja tuba polnud sugusi palav : ) Säärane suvi siis, kontoris töötamiseks päris hea. Täna peale tööd oli plaan basseini ujuma minna, kuid mu kartus osutus tõeks, mu tavapärane ujula oli “suvepuhkusel”. Läksin siis niisama välja jooksma, tegelikult küll valdavalt jalutasin. Leidsin rannavolle platsi, kus Liibanoni-Türgi mehed võrkpalli mängisid. Veidi vaatasin, ja jalutasin edasi. Pargi veerel kalpsas suur jänes vastu. Seejärel jõudsin kossuplatsi veerde, kus hiinlased tegid tänavakorvpalli. Majade vahel avanes ka jalgpalliväljak, kus olid lausa mooramamehed koos. Ei viitsinud ma ka nendega ”lõimuda”. Üldiselt ma ei kohanud õhtul ühtegi inimest, kes oleks olnud rootslane. Puha ainult immigrandid suveks linna jäänud.

2-4 juuni, København

2008-06-03T23:16:00.000-07:00

1. juuni - track day

2008-06-03T10:13:00.000-07:00

Rapla rada. Paigaltstardist ringiaeg 1:03.875 ja lendstardist 1:01.613
Esimese korra jaoks pole sugugi paha, taolise pereauto kohta (TDI103kW) Kuid arenguruumi siiski on :)

Svalbard ja Peking

2008-05-06T22:17:00.000-07:00

Spitzbergenis viibimise viimasel päeval õnnestus meil Mattiga natuke Pekingi olümpiahõngu nuusutada. Nimelt oli äsja põhjapooluselt naasnud Pekingi olümpiatõrvik ja loomulikult me võtsime ta rajalt maha ja tegime väikse poosetamissessiooni. Kuna mina jäin koos tõrvikuga fotole nagu löögivalmis kurikaga pesapallur :D siis siia postitan pildi Mattist, kes oleks nagu sünnist saati tõrvik peos polaarjoonetaga elanud :-)

Päris põhjanabal käis selle olümpiatõrvikuga ameeriklane Douglas Stoup ja selle retke kohta leiab uudise SIIN
Douglas on suurte kogemustega arktika ekspeditsioonide juht ja mägironija, kes korduvalt käinud nii põhja kui lõunapoolusel. Samuti on ta ekstreemlumelaudur ja -suusataja, väikestviisi filminäitleja jms. Doug´ile ütlesime, et ärgu ta arvaku, et Teravmäed on olümpiatõrvikule maailma kõige ohutum paik. Nimelt on siin ka 2 eestlast, ja kuna eestlased on ühed väga pahatahtlikud ja kiuslikud inimeseloomad, tunneme me vajadust kiiresti improviseerida üks kärarikas ja jõuline Tiibeti-teemaline meeleavaldus :-) Fakti peale, et me oleme Eestist, ütles Doug esteks ainult OOOOO. Ja siis rääkis pikalt, et kui pagana kenad on eesti tüdrukud.. eriti need, kes tema California kodu lähedases klubis postitantsijatena töötavad.. Selle jutu peale me unustasime meeleavalduse teema sootuks. Tundsin vajadust hoopis selgitada, et kõige kenamad eesti tüdrukud on siiski Eestimaal ja mikihiiremaa klubides puusi hööritavad tegelased on prügikalad. Doug lubas tulla ja järgi kaeda. Aga enne veel korraldab ta eeloleval sügisel suusareisi Antarktikasse (lähtepunktiga Argentiinast). Nii et kellel huvi minna taolisele ekspeditsioonile-suusakale, leiab infot siit: http://www.skicruise2008.com/

78˚ 13 minutit põhjalaiust

2008-04-28T11:38:00.000-07:00

Longyearbyenisse saabumisel lendas lennuk viimased pool tundi sellise maastiku kohal.

Vaatamata põhjanaba lähedusele on Longyearbyen üle ootuste vägagi elamiskõlbulik koht maamuna peal. Ma saan täiesti aru inimestest, kes tulevad siia pikemaks ajaks tööle või lihtsalt alatasa veedavad oma puhkuseid siin. Tegevust ja avastamist on ja jagub siin küllaga. Siin on kõik eluks vajalik olemas. Laupäeva südaöösel on isegi järjekord ööklubi ukse taga.

Ja päike muudkui paistab.
Pildid SIIN

Barentsburg

2008-04-28T10:33:00.000-07:00

Tänase 9-tunnise lumesaanisafari hulka kuulus ka Barentsburgi väisamine, ja nüüd on mul tunne, et ma olen ka Venemaal käinud. Ma poleks ealeski uskunud, et see venelaste kaevurilinnake Barentsburg on niivõrd ehe Vene värk ja umbes nagu 30 aastat ajas tagasi ka veel oleks käinud.

Võrreldes Longyearbyeniga on kontrast ikka tohutu. Tegin tänavapeal inimestega juttu ja sain teada palju huvitavat. Hetkel on selles asulas ~450 inimest. Siia tullakse 2 aastase lepinguga (ühe korra saab vahepeal puhkusel käia) ja suurema osa palgast saab kätte siis, kui lepinguline aeg siin otsa saab ja tagasi Moskvasse lennutatakse. Hea kui 20kUSD siis kätte jääb nende kahe aasta eest. Viina saab siin osta 1 pudel inimese kohta kuus, erilistel põhjustel saab ka juurde osta, kuid siis kahekordse hinnaga. Nädala eest oli kaevanduses järjekordne õnnetus ja tulekahi, kaks meest sai surma. Kuu aja eest kukkus nende kopter maandumisel alla. Kolm meest sai surma.. Pole ime, et inimeste üldine meeleolu foon oli päris kurb. Muidu olid nad väga viisakad ja vahetud ja nad tahtsid, väga tahtsid suhelda ja rääkida ja kurta ja neil oli pagana hea meel, et said rääkida vene keeles inimesega väljaspoolt ”nende ühiskonda”. Ujula pidi neil olema väga sooja veega ja täitsa töötama, samuti on kinomaja, kus viimasel ajal küll pole eriti filme näidatud. Kuid kulturdom´is tehakse isetegevust küll – näitemängu ja pillimängu ja prazdnikuid peetakse. Samuti on tilluke puidust õigeusu kirik ja Lenini ausammas. Kunagi oli siin inimesi palju-palju rohkem, kasvatati sigu ja kanu ja sisetingimustest juurvilja. Sellest ajast ka koolimaja siin.

Suure ja suhteliselt perekeskse kogukonna kahanemine algas 90-ndate lõpus. Peale seda kui suur lennukitäis kaevureid ja nende pereliikmeid Longyearbyeni taga mägedes lennukatastroofis surma said. Erinevalt Norra kaevanduslinnakesest, oli siin näha mitmeid vanu inimesi, kes on jäänudki mingil põhjusel siia edasi elama. Ja kassid peesitasid aknalaudadel. Ainus moodsale kaasajale viitav asi oli siin mobililevi – lisaks Norre võrkudele ka vene suurima operaatori levi täiesti toimis! Piiks-piiks: Welcome to Russian network Megafon, enjoy your stay here!

Saanimatkast

2008-04-28T02:24:00.000-07:00

Minu lumesaanisafari korraldaja oli Arctic Adventures. Giidiks värvikas kuju Hans. Kokku oli meid 7 saani, paaril suuremal oli 2 inimest peal. Ühel väiksemal kahetaktilisel purunes tagasiteel gaasitross ja selle saani võttis Hans oma suurele Arctic Cat´le sleppi lohisema.
Pildil on Hans, kes näitab ette, et saanil tuleb tunda end vabalt ja osata ka reläxida.

Me ei sõitnud sugugi vaid mööda üldlevinud saaniradu. Tegime mitmeid kõrvalepõiked mägede otsa ja puutumata lumeväljadele ning seal lubas Hans meil ka kõrvuti sõita, et saaks pehme sügava lume tunnetuse kätte. See oli fun. Muidu kulgesime mõnusasti kolonnis kiirusega 40-60kmh. Aga oli võimalus teha ka vahvaid poognaid oruseinu mööda ja proovida ära ka kolmekohalisi kiirusi :) Kohalikel noortel on üheks hobiks “highmarking” ehk siis kes kõrgemale mäkke suudab saaniga tõusta. Selleks puhuks nad modivad oma võimsaid saane veelgi ja ikka päris uskumatutest kohtadest sõidetakse üles, ja alla ka. Kevadel, kui peale pikka pimedat päike esimest korda Longyearbyeni peale paistma hakkab, peetakse siin suurt pidu ja kevadfestivali, mille üheks ürituseks on lumesaani drag-race 201 meetri pikkusel distantsil. Ja rekordkiirus, mis sellel jupil paigaltstardist saavutatud on.. on 156kmh.
Jääkarusid me ei trehvanud. Küll nägime kaugel eemal meres paari vaala, mitmeid Svalbardi põhjapõtru, kes on siin erakordselt kena puhta valge karvaga ja sellised väiksemat kasvu. Söögiks on neil ainult kaljude küljes kasvav imeõhuke samblakirme.

Svalbard skimaraton

2008-04-26T23:47:00.000-07:00

Lõppenud päeval peeti siin vist küll maailma kõige omapärasem ja vahvaim talialade rahvaspordiüritus. Suusamaraton 42 km klassikas, piki orge ja mägesid. Väga palju ilusaid vaateid. Kokku 399 inimest oli suusatamas, vast pooled sõitsid ilma ajavõtuta "trim" klassis. Meie matkasime ka mõnuga, nautides mägesid ja põnevat rada. Lumi oli seal rannikust eemal hoopis teistsugune, väga-väga tugeva kristalliga, selline aeglane kulutav lumi. Aga noh, ega kellegil kiiret ka polnud. Pimeda peale siin ju väga lihtne jääda ei ole :D Kui just septembrini ei kavatse rajal tiksuda. Kuigi me võtsime asja rahulikult, tegime pildistamispeatusi, sõime igas toidupunktis korralikult - võttis sõit ikka põhjalikult läbi, tõusud olid lihtsalt nii pikad, et väsitasid meiesuguseid asjaarmastajad suht tatsuva sammuga tegelasteks. Muidugi allamäge lõpuosas sai 10km jagu päris kiireid liigutusi jälle tehtud. Minu koguaeg oli 3:37 Mattil 8 minutit kauem.
Õhtul oli osalejatele ülikooli suures saalis bankett, bänd/orkester mängis, keegi kohalik nooruke "avrillavigne" laulis, toideti hästi ja jagati auhindu.

See on üks jääkaruvalvuritest

18-nes kilomeeter
õ

Siin võib end täpiks suusatada!

Ohtralt Svalbardi pilte asub siin.

Lumi, jää, päike 24h.

2008-04-25T23:32:00.000-07:00

Krt, mulle meeldib see koht. Svalbard siis. Praegu on kell 23, päike paistab, und ei tule, külma on akna taga -16 C :) Aga natuke peaks siiski magama kuna homme on meil kavas Svalbardi suusamaratoni raames ~42 km mitte just kerge profiiliga rada läbi tiksuda. Ja ülehomme lumesaanisafari Barentsburgi. Täna jalutasime niisama linna peal. Sattusin vestlema ühe pumppüssiga poolkohaliku buraanimehega. Päevitunud näoga pikk norrakas rääkis, et ta iga aasta elab umbes paari kuu jagu Svalbardil, lihtsalt niisama. Kuna talle meeldib siin. Minu küsimuse peale, et kas ta seda püssi kasutanud ka on kunagi, ütles ta, et otseselt sel põhjusel ei ole. Kuid mainis et nägi nelja päeva eest emakaru koos paariaastase pojaga. Ahah. Aga ta kohe lisas, et ärgu meie suusamaratoni ajal põdegu, mitukümmend inimest on homset suusamaratonirada turvamas ja ajavad karud eemale. Ahah. Nii et siin on vahva :)
Rahvast ja elu on siin üllatavat palju. Meie lennukiga tuli ka kamp tshehhe, kes on siin kümme päeva kokku ja suure osa ajast on kusagil mägedes touringul. Kadestan. Poes on kõike ja külluses. Lehmapiima liiter on ~60EEK. Supermarketi ees silmasin üht BMW M3 millel olid suverehvid all. Ma arvan et kuna kohalikud inimesed ostavad, õigemini tellivad omale autosid kataloogist a´la HobbyHall, siis juhtus mingi eksitus ja talle saadeti väga vale auto :-)
Pildil on noorpaar, kes jalutab ülikooli poolt linnakeskuse suunas. Noormehel on püss ka seljas. Nii armas.

Nagis on veidi rohkem pilte

Svalbard/Teravmäed/Spitzbergen

2008-04-25T07:25:00.000-07:00

2008 on kuulutatud rahvusvaheliseks polaaraastaks. Mina tähistan seda nii et täna asun juba kolmandat korda see aasta polaarjoone taha teele. Seekord Norra Teravmäed ehk Svalbard :) Seal on juba alanud 4 kuud kestev polaarpäev. Loomulikult on seal kusagil ka jääkarud. Ning eelolevaks neljaks päevaks ka paar eestlast.

Fjälltop weekend

2008-04-15T10:06:00.000-07:00

Talv ei ole läbi. Talv rokib täiega. Vähemasti Skandinaavia mägedes. Seljataha on jäänud mõnus pikk nädalavahetus mäesuusatamist Ramundberget´is. Ja laupäeval sai kaasa löödud Bruksvallas toimunud väikesel hooajalõpu suusamaratonil, vabas tehnikas. Seal olid kohal kogu Rootsi suusaparemik, kõik vanuseklassid, ohtralt ka Norra tipptegijaid ning loomulikult mina kui ainus mitteskandinaavlane :) Tõsi, üks Sveitsi kutt oli ka noormeeste vanuseklassis. Ürituse korralduspool oli lihtsalt super, kohalike inimeste pühendumus ja kaasaelamine tekitas judinaid.

Stardid olid vanuseklasside kaupa, 5-10 minutiliste vahedega, korraga oli stardis 20-60 suusatajat, ajavõtt kiipidega. Naised, noored ja harrastajad (sealhulgas mina) sõitsid 26km, meeste eliidi ring oli 33km. Laste jaoks olid eraldi distantsid. Rada oli põnev. Esimesed 8 km oli selline suhteliselt rahulik murdmaatrass. Stardist panid ”harrastajad” sellise vaardiga ajama, et ma olin suht viimaste hulgas seal esimeses pooles. Ja siis keeras Ramundbergetis slaalominõlvade kõrvalt üles mäkke! Paari kilomeetri jooksul tuli tubli 300m kõrgust võtta. See on siis umbes 3 Kiviõli tuhamäge. Iseenesest oli täiesti sõidetav tõus. Kõige imelikum oli see, et ma jaksasin ka, tagumised kukkusid kuskile ära ja ikka mitu selga tuli vastu. Raja ääres oli päris palju ergutajaid ja enamikel oli näpus korraldajate poolt antud inforaamatuke stardinimekirjade/numbritega, nii et ergutati lausa nimepidi. Üleval platoo peal oli eriliselt kiire lumi. Kätega ei jaksanud nii palju lükata kui jalad eest ära libisesid : ) Täiesti müstika. Nii kiiret lund polnud ma see talv veel kogenud. Siis hakkasid lõpulaskumised. Põhimõtteliselt 3 km kurvilisi laskumisi tagasi Bruksvalla keskuse poole. Päris palju rajaäärseid kurvides olevaid puid oli oranžide mattidega ära kaetud, nii öelda ohutus eelkõige. Aga need laskumised olid ikka meeletult tehnilised, just suurte kiiruste tõttu. Olin ühele rootslasele enne sappa jõudnud ja nii me enam vähem koos suusastaadionile laskusime. Siin oli väike tüng – ei olnud veel finish – rada keris veel paariks kilomeetriks tagasi metsa, kus tuli paar päris parajat tõusu võtta. Ja mulle see meeldis. Väsimust polnud ju veel tunda. Tõusul läksin svenssonist nagu kakavast kassist mööda :) Pool km enne lõppu jõudsin veel ühele sama klassi võistlejale järgi. Meil oli viimased kolmsada meetrit äge andmine üle ühe tõusunuki ja kurviga laskumise finishisirgele. Ja juhhei, sain sisekurvist kenasti talle kõrvale ja lõpusirgel vormistasin ära :-) Polnud vaja isegi spagaati finishijoonel teha. Paari minuti pärast saabus uhkes üksinduses meeste eliidi võitja Anders Södergren ja veel minut hiljem oli tuline finishiheitlus teise koha pärast Petter Northugi ja Mathias Fredrikssoni vahel. Northug võitis. Vaat selliste meestega olin ma koos finishialas. Mis sest, et eliit startis minust 5 minutit hiljem ja sõitis 7 km rohkem :D Muuseas, osalejate seas oli ka Thomas Alsgaard! Naistest võitis Charlotte Kalla.

Pühapäeval toimus lastele ja kuni 20 aastastele suusakrossi võistlus. Alustuseks proloog, kus tuli sõita eraldisatardist umbes 3 kilomeetrine distants valdavalt täiega allamäge, kiivrid peas. Ja kiirematele oli pärast sprindi finaalvõistlus, kus oli 5 tükki korraga rajal. Väga vaatemänguline ja meelelahutuslik formaat.
Tulemused leiab siit.
Piltideni võistluspäevadest jõuab selle kohaliku veebilehe kaudu: http://www.tillfjalls.se/

Minu poolt suured tänud korraldajatele, pöidlahoidjatele, toetajatele, abilistele :) Järgmine aasta toimub Fjälltoploppet juba 25.-ndat korda.

Viru suusamaraton ehk rehepeksumasin :)

2008-03-29T23:42:00.000-07:00

Märtsi viimane nädalavahetus on alati saanud Virumaal suusatada. Tänavu läks koguni nii hästi, et laupäeval peeti mitu korda edasi lükatud Viru suusamaraton maha. Ja see oli üks karm sõit. Kolm 12 km-st ringi, kus olid sees kõik Mõedaku karmimad tõusud! Aga nagu öeldakse, väsitavad pole mitte tõusud, vaid valesti valitud tempo. Ja sellega kõrvetas nii mõnigi end juba esimesel ringil ära ja haamri saanud tegelasi kohtas juba teisel ringil. Ei sa jätta märkimata, et raja kvaliteet oli super ja seda ka viimasel ringil. Laskumistel perfektne läikiv-kiire klassikajälg. Mõnes kohas kus rada oli pikemalt otsese päikese käes, läks lumi sulaks, kuid õnneks mitte pehmeks pudruks. Tänu öistele külmakraadidele püsis lumepind kenasti külm vaatamata õhus olnud +6-le kraadile.Mina stardikoridor oli 100-200. Alustasin suhteliselt rahulikult, kohta parandada ei püüdnud. Harrastasin säästvat sõitu. Tehnilisematel laskumistel sai küll korduvalt kerge vaevaga ette poole nihkutud – koduradade eelis :) Suusk tundus päris hea. Ise ma ta südaöö paiku valmis määrisin peale STHM-st tagasijõudmist.. Nii et kurta polnud millegi üle – päike paistis, lumi sätendas, rada oli perfektne, kaasvõistlejad viisakad.

Esimese ringi lõpus märkasin, et mina tahaks tõusudel veidi teravamat liikuda, kui minu ees suusatajad, siis hakkasingi edaspidi enne pikemaid tõuse enda eesolijatest mööduma, et saaks rahulikult oma sammuga üles libiseda. Teine ring oli väga nauditav. Juua sai toitlustuspunktidest hästi kätte ja joogivalik oli suur. Viimasele ringile minnes hajus minu punt laiali. Sõitsin enamuse ringi üksi, juba jäid ette ka mõned teisel ringil olijad. Peale viimast joogipunkti jätkasime kolmekesi, nr 66 Kalle Kiiranen ja laskumistel väga kiire suusaga noor poiss nr 384. Mõnda aega suutsin temale laskumisteks tuulde pingutada, kuid siis vajus ta lihtsalt eest ära. Viimased kilomeetrid olid oi-oi kui rasked. Mõnel tõusul oli tahtmine lihtsalt pikali visata. Nr 66 jäi minust sadakond meetrit maha. Nii et tagant polnud kedagi ohustamas. Saigi rahulikult lõpetatud ajaga ~2:25 ja koht kaheksandas kümnes. Väga rahul. Päike on näkku jälje jätnud :-)

Daihatsu Sirion :)

2008-03-28T08:47:00.000-07:00

Lubasin kunagi et kirjutan pikemalt sellest vahvast rendiautost, mille Hertz meile Norras pikaks nädalavahetuseks testida andis. Täpne mudelinimi on: Daihatsu Sirion 1.3 Aut. 4WD Sporty Package :) Eesti selliseid ei müüda, pole vist ametlikku maaletoojatki. Daihatsu näeol on tegemist enam kui 100-aastase ajalooga sõidukitootjaga Jaapanist. Nende spetsialiteet on ka igatsugu kolmerattalised tuk-tuk tüüpi väike-tsiklid.
Igaljuhul Norras müüakse päris ohtralt väikseid nelikveolisi Terios maastureid (midagi Niva taolist) ja muidugi sedasama Sirioni. Ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel, ma ei tea ühtegi teist autotootjat, kelle mudelivalikus on väikseid nelikveolisi, mida saaks ka automaatkastiga ja mis kõigele sellele vaatamata jääks ökonoomseteks. Fiat Pandal pole automaatkasti, Suzuki SX4 on märksa janusem.
Minule Sirion igal juhul meeldis. Auto oli fun. Mahutas vabalt ka meie üüratu suusapagasi koguse. Kütust võttis meil 6.5 - 6.8 liitrit/100km-le, sõitsime ka künklikel teedel. Negatiivse poole pealt märgiksin ära pikemateks sõitudeks veidi ebamugava juhiistme. Ja istmesoojendus ka nagu eriti ei soojendanud.

JoinTheSong

2008-03-23T23:08:00.000-07:00

Tea kas asi on minus või on viimasel ajal lihtsalt läinud telekomi valdkonna reklaamid vaimukamaks :)
Igal juhul minule meeldib SE 890i reklaamikampaania tarvis mõeldud JoinTheSong lähenemine väga. Alustuseks vaadake reklaami:

Ja nüüd võib igaüks minna www.jointhesong.com lehele ning valmistada, või ka lausa sisse laulda ja salvestada oma klipi :)

Ja Tallinna lennujaamas saabuva pagasi lindi kohal on selline reklaamtahvel juba pikemat aega. Paneb kohe mõtlema kelle võrku siin turiste püütakse :D

Lillehammer, Trysil

2008-03-22T21:10:00.000-07:00

Lillehammeris käisime lähemalt vaatamas ka suusahüppemägesid. Seal parasjagu süüdati õhtu eel väliküünlaid ja tõrvikuid, valmistuti vist mingiks õhtuseks perfomance´ks. Meil kahjuks olümpiatuld süüdata ei lubatud. Kuigi Allan oli valmis selleks kõik oma taskus kõlisevad 15 NOKi loovutama. Lillehammeri suusahüppemäed on muuseas needsamad, kus BBC autosaade TopGear lennutas alla suuskadele pandud mehitamata Mini Cooperi ja täiesti mehitatud lumesaani.

Norra reisi oluliseks osaks olid ka paar mäepäeva. Pühapäeval Trysil, misis oli kenasti päikseline ja ohtra lumega. Ja esmaspäeval üks väiksem keskus poolel teel Oslo lennujaama, mis osutus ka üllatavalt mõnusaks. Gardemoeni lennujaamas läks ka kõik pagana libedalt, ja Tallinna väravale lähenedes "jooksin kokku" Manni´ga :) kes oli just naasmas Teravmägedelt. Mina olen Svalbardi minekut plaanimas veel see kevad, nii et muljetamist ja lõbusat jutuvada jagus meil kuhjaga :)

Pildike Trysilist

Minu Birke-rännak

2008-03-16T22:44:00.000-07:00

Tänavune Birkebeinerrennet peeti erakordselt heades tingimustes. Eelmiste päevade sompus ja sulailm oli asendunud külmakraadide ja päikesega. See tähendas, et rada oli mõnusalt kõva ja kiire ning säilis hästi ka suhteliselt tagantpoolt startinutele. Esimene 12km on üks pidev tõus. Selline vahelduvtõukega mõnusalt sõidetav, kui suusk vähegi normaalselt peab. Ja minu suusk pidas väga hästi ja libises ka hästi. Puhas nauding heast rajast, päikeselisest ilmast. Ma olin seda sõitu tegemas kolmas kord ja kunagi pole see esimene tõus nii kergelt kätte tulnud. Raja profiili saab näha siin.

Aga pikad tõusud tegid mis nad pidid, ehk siis peale 30 km saabus Suur Väsimus :) Teise mäeaheliku tippu kulgesin ma ikka suht tatsates. Siis hakkas ere päike silmadele liiga tegema ja tegin peatuse. Õngitsesin seljakotist päikeseprillid lagedale. Raja äärest pakuti ka juua mingit coola-mahla segu ja see oli päris hea. Rajalt avanevad vaated olid metsikult ilusad. Selja taha mäest alla vaadates oli näha mitmete kilomeetrite taha ulatuvat tuhandetest suusatajatest koosnevat ribu-rada. Nagu sipelgad. Väsimus oli tol hetkel suur, aga vaimustus ümberringi olevast ja toimuvast oli palju suurem. Sõitsin mõnuga edasi. Oleks tahtnud veel hoogsamalt tõugata-lükata, kuid siis kippusid väiksed krambid sinna-tänna lihastesse tekkima. Et siis treenimatus lõi välja :D Aga jah, kus sa sellist pikka-pikka lauget vahelduvtõuke tõusu ikka treenid. Anyway, 14km enne finishit algas juba lõpulaskumiste kaskaad, vahele veidi lausikut ja siis jälle muudkui pööraseid laskumisi. Kilomeetritähised lendasid ikka kole kiiresti mööda :) Korda kolm olin ise ka lähedal kukkumisele, kui keegi ees siruli oli või ette vajus, kuid minul läks õnneks. Jäin jalule. Kusagil 5 km enne lõppu küsisin kõrvalsõitjalt palju kell on. Lahutasin sellest oma stardiaja (grupp 7 kell 8.35) ja sain teada et 3 aastat tagasi viimati siin osaledes ületasin nii umbes 11 minuti pärast lõpujoone. Ja krt seda aega tahaks ju lüüa. Samas tunnistasin endale et peale ~50km läbimist on tiba ebareaalne aretada tempot 2 minutit per kilomeeter. Aga noh, igaks juhuks tuleb panna täiega, siin ju veel mõned laskumised ka.. No ma siis panin täiega ja mõnuga. Kõik teised panid ka. Nüüd olime juba mägedest nii alla madalale jõudnud, et siin oli lumi päikse käes sula ja rööbas kehva. Viimased 2-3 km oli puhta lauge, paaristõuge.. paaristõuge.. Finishisirge oli nii magus sprint jälle, paar ”vanameest ründasid” tagant teravalt aga ei jaksanud keegi mööduda. Nii hea tunne oli lõpus, et kohe kahju et läbi sai :D Eufooria. Kohe varsti peale mind lõpetasid veel kolm eestlast. Sai emakeeli muljetatud sel ajal kui bussiga meid alla Lillehammerisse võistluskeskusesse viidi. Kõik olid vaimustuses huvitavast rajast ja mägedest, ainult suusamäärimisega olid vist kõik 20 eestlast kellega suhtlesin, mööda pannud. Nad kõik olid mingit kliistrivarianti kasutanud kuna arvasid, et on palju soojem ilm ja sulam lumi. Tegelikult oli puhas tahke määrde ilm, sula oli vaid paar viimast kilomeetrit. Mägedes üleval ei lähe ju enne Jüripäeva sulaks :D
Lillehammeri suurimas spordikeskuses olevas võistluskeskuses sai end pestud-kasitud ja veel tükka aega erinevate inimestega muljetatud. Saime teada, et võistluse võitis rekordajaga Stanislav Rezac (CZ) Anders Aucklandi (NO) ees. Naistest kiireim Hilde G. Pedersen. Ei saa jätta ütlemata, et see tädi võiks minule vanuse poolest peaaegu ema olla, aga suusarajal oli ta minust üle tunni kiirem. Naisosalejaid on siin Norras üldse väga palju - ja see on väga meeldiv. Loodus võib ju superkena olla, aga nii pikka sõidu ajal jõuab vabalt ka tüdrukuid vaadata :) Ja neid oli ikka kordades rohkem kui Vaasaloppeti põhisõidul. Kokku lõpetas sõidu 10426 võistlejat, katkestas vaid ~160, vigastatuid ~50.
Vahepeal oli laval bänd, siis jagati jälle auhindu. Osa võistlejaid römises õllelaua taga, teised vedelesid õues seina ääres sooja päikese käes. Ja kui mu diplom välja prinditi, sain teada et olin oma viimatisest ja seni parimast siin tehtud tulemusest (2005) olin täpselt 1 minuti kiirem : -)

Birkebeineri suusamaratoni ajalooline eellugu

2008-03-16T22:29:00.000-07:00

13. sajandi alguses oli Norras midagi kodusõja taolist – erinevate pealikute hõimud olid tõsiselt vaenujalal. 1204 aastal suri üks väepealik, kellest jäi maha pisike poeg. Legend räägib, et vaenulik hõim plaanis selle pisipoisi röövi/mõrva (et temast uut väepealikut ei kasvaks). Seetõttu tuli paaril mehel 1205 jõulude paiku ette võtta teekond koos 2 aastase poisslapsega Lillehammerist kusagile ohutumasse paika. Põgeneti suuskadel otse üle mägede, külma ja tuisuse ilmaga. Poisslaps sai päästetud ja temast sai hiljem Norra kuningas Hakan.
Selle retke mälestuseks peetaksegi iga aasta märtsi keskel maha üks vinge 54 km suusamaraton üle mäeahelike ja iga võistleja peab seljas kandma vähemalt 3.5 kilost seljakotti, mis sümboliseerib nii öelda päästetud printsi. Seljakotis peab olema tuulekindel jakk, sööki-jooki ning need peavad olema alles ka finishis. Kui kott on finishis kergem (kontrollitakse), võistleja tulemust kirja ei saa.

Birkebeiner (warm-up story)

2008-03-14T11:49:00.000-07:00

See kord siis pikk nädalavahetus Norras. Oleme koos oma üüratu suusa- ja muu pagasi hunnikuga kenasti elukohaks olevasse Hamari linna jõudnud. Homme on kavas suusamaraton Birkebeinerrennet - 54 km üle mägede, Rena´st Lillehammerisse. Järgnevad päevad paneme rõhku mäesuusatamisele. Igal juhul hea on jälle siin olla. Tänud Lennu-jaama näitsikule, kes absoluutselt nurisemata minu 38 kg pagasit lennule chekkis. Teised tänud lähevad Hertz´i näitsikule Oslo lennujaamas, kes meie Eurobonus tasuta weekend-bil kätte andis 2,5 h enne nädalavahetuse algust. Ja veel millise auto! See väärib lausa eraldi postitust kunagi. Igal juhul see "punane nool" on meid täna kõvasti üllatanud ja kui keegi oskab pakkuda mis margi/mudeli elevust tekitava konfiguratsiooniga on tegu, võib kommentaaridesse lisada. Mina täna rohkem ei ütle.

Ja kolmas üllatus on see et meie hotelli Scandic@Hamar saabus bussitäis ühe kesk-norra suusaklubi suusatajaid, need samad kes mulle siin 3 aastat tagasi stardihommikul küüti pakkusid Rena´sse. Ja kujutate ette, nad mäletavad mind ja võtavad ka homme hommikul kell 5.30 rõõmuga oma bussi peale. Super!

Nagu näha on stardipaigas kõik boksid ootevalmis ja lund on mägedes metsikult.

Allan piinamas meie vaga-vesi-sügav-põhi masinat.

Alutaguse X maraton

2008-03-09T07:48:00.000-07:00

See suur iks pealkirjas ei oma mingit viidet porrile, vaid ma tahan öelda, et täna peeti Pannjärve suusakeskuses heades lumeoludes kümnes Alutaguse suusamaraton. Päris maratoni mõõtu ta küll ei andnud, kuna lumega on pikka aega suhteliselt ikaldus olnud, siis oli võistluseks ettevalmistatud ringi pikkuseks 7,5km mida tuli läbida 3 korda ja vabatehnikas. Ma ise esialgu ei plaaninud üldse starti minna – Vasaloppeti väsimus on veel sees ja viimastel päevadel justkui väike haigusevimma ka. Plaan oli minna vaatama. Aga igaks juhuks sai hommikul suusale kiiruga õige määre alla tõmmatud. You never know.. alati peab olema kõigeks valmis :-) Kohapeal selgus et minu spordiklubi oli ka minu ära reganud, et võta aga number ja mine starti. Hea küll, lähen starti mõttega, et tiksun ringi või paar ning et kui liidritelt ringiga sisse saan tulen maha. Stardis oli vist 150 inimest, tore oli näha uuemaid ja vanemaid tuttavaid viimaselt rootsi reisilt ja mujaltki. Rada oli üllatavalt hea. Erinevalt Haanjast, kus ka täna maratoni sõideti, polnud siin öösel vihma sadanud, pigem oli maapinnal kergelt külmetanud. Seega polnud sulalumi õnneks pehme ja libises suhteliselt hästi. Startisin targu tagant poolt, kuid sealgi keevitati suhteliselt valusalt. Suusarajal nägime ilusat suurt konna istumas! Too oli ikka päris ehmunud olemisega, meie muidugi ka laveerisime ettevaatlikult mööda. Järgmisel ringil oli selles kohas lumi puhas, nii et konn pääses eluga. Siile ja madusid ei näinud. Satikaid ka polnud.
Esimese ringi viimastel tõusudel oli väga raske, jalad olid pakud ja pulss püsis laes. Staadionil toitlustuspunktis jõin korralikult ja jätkasin rahulikumalt, muidu saab veel südari (mitte et mul midagi metsas/suusarajal suremise vastu oleks, aga järgmine nädalavahetus on Norra suusareis kavas :D) Lasin rahumeeli oma viiesel grupil eest ära libiseda. Ringi keskel jõudis tagant 86 järgi, puhkas minu seljas pool kilomeetrit ja läks. Võtsin tuulde. Raske oli, aga tänu temale olin ringi lõpuks oma viieses pundis tagasi. Viimane ring ma ainult parandasin oma kohta, jaksasin pingutada, suusk libises suht kergelt võrreldes teistega. 3km enne lõppu jõudis minule siiski üks noorsand järgi, number 12 vist. Lasin ta kohe viisakalt ette, et saaks tuulde puhkama. Alutaguse SK värvides noorhärra keevitas üpris teraselt, nii et puhkust ma ei saanud. Kuidagi tilpnesin sabas. Kolmsada meetrit enne finishit kerge tõusu peal andsin põhimõtteliselt alla, lasin 10 meetrise vahe sisse. Kuid laugel laskumisel staadionile vajusin tasapisi järgi, finishisirge alguseks olin päris taga ja.. Tegime raju spurdi. Kõrvuti radadel paaristõugetega andsime nii et vähe polnud. Saime lõpuprotokolli kümnendikupealt sama aja ja sama lõpukoha, kuigi minu arust olin ma juuksekarva jagu ees :D
Üleminev talv võitsin ma siin üritusel loosiauhinnnana pool siga. Tänavu läks pool searümpa Tamsalu kanti. Mina sain mütsi :)

Elioni linnuvaatlusvideod :)

2008-03-08T22:22:00.000-08:00

Minu arvates teeb nende reklaamiagentuur geniaalset tööd. Kõigepealt ULME ja nüüd siis see. Et sellise ”asja/toote/teenuse” olemasolu suudetakse naljakalt ja üldsegi mitte labaseks minnes tutvustada, on juba iseenesest imetlusväärne. Samas hämmastab inimeste hulk, kes ei taba sõnademängu vaimukust, ja isegi üldse mitte asja sisu.
Ja kui mõni lünkliku loodusharidusega porriotsija siia lehele juba satub, siis palun võta teadmiseks, et porr on laululind :-) , kes kuulub looduskaitse alla: http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CERFAM2.htm

Panemine (Vasaloppetil)

2008-03-02T23:14:00.000-08:00

Hommikul oligi värske lumi maas, temp stardis 0C -1C, seetähendab tuleb hirmus libe lumi ja läikivaks sõidetud rööbas. Pidamismääre ei paistnud kellegil hästi toimivat. Seega puhas kätetöö :) 90 km paaristõugetega andmist terendas üldsegi mitte vaimustavalt. 3 kilomeetrisest starditõusust saime ootamatatult hästi üles, raske ju oli, aga vähemalt polnud erilist passimist. Võrdluseks võib tuua, et viimasest kümnendast stardigupist startinud kulutasid esimese vaheajapunktini 8km peale jõudmiseks minust 1.5h kauem aega. Seega neil lõpust startinutel oli seal masendav tropp ja ootamine.

Esimesed 30km tulid lihtsalt, seejärel algas maraton.. Väsimus, natuke valu,natuke kannatamist, kõik oli nii nagu peab :) Poole distantsi peal olin ma juba täiesti masendavalt väsinud, pikad tõusud olid just seljataga. Rada oli juba täiesti pehmeks sõtkutud ja veel sama palju minna.. 47km oli toitlustuspunt kus pakuti puljongit. Ja see puljong tegi imet. Algasid pikad kiired laskumised ja särts tuli sisse tagasi. Jaksas isegi üles mäkke paaris tõuget panna. Tolle 13km lõigu keskmine kiirus tuli mul ligi 15kmh. Nauditav. Jõudsin järele ühele tõsiselt paksule tütarlapsele, kes rapsis jube koledal moel sõita oma mittepidava suusaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tema võistlusdressil oli tagumiku peale trükitud, et tütarlaps on SINGEL ja mobiilinumber oli samuti.. Ma pean siinkohal lisama, et tema tagumik oli nii suur, et sinna oleks võinud vabalt ka meili- ja ka koduaadressi sama suure šriftiga trükkida. Kuigi jah, ma ei usu et tal niimodi metsas näkkaks. Aga respect igal juhul temale julge pealehakkamise eest :)
Viimased 25km polnud enam midagi nauditavat, lihtsalt ei jaksanud, käed on nõrgad :D Pidamine oli selleks hetkeks täiesti kadunud. Kuna nüüdseks oli temperatuur kindlalt plusspoolel, otsustasin lasta taskus oleva sprayga kliistri suusale alla – muidu ma enam nõlvadest üles ei jaksaks. Too uus pihustatav kliister tõusudel täitsa toimis, kuid veidi piiras ka libisemiskiirust laskumistel-tasasel. Nii ma võtsingi äärmisesse aeglasesse mitte libedaks sõidetud suusajäge ja sahistasin vanakooli vahelduvtõuget kasutades lõpuni. 5 kilomeetrit enne finishit oli keegi metsa puu külge suure seinakella riputanu, mis näitas et 14.35. Seega mul oli 25 minutit aega, et lüüa oma eelmine rajarekord (7 tundi). Kiire arvutus näitas, et isegi sellises poolkudevas olekus on see täiesti teostatav, ehk siis 5min/per km tempo, mis teeb 12kmh on reaalne. Veidike pingutasin juurde ja tegingi ära. Olin terve minuti kiirem selle 90km kohta kui 2 aastat tagasi. Milline peadpööritav areng :)

Õhtul käisime veel raja ääres finisheerujaid kiibitsemas. Uskumatu, inimesed on 11h rajal olnud, aga viimasest tõusust panevad joostes üles! Üks pilt rajalt kilomeeter enne finishit.

Eelmäng (Vasaloppetile)

2008-03-02T21:09:00.000-08:00

Laupäeval sõitsin STHM-st Mora´sse, terve tee sadas vihma. Moras oli samuti +2C. Aga see ei morjendanud kuna lumeolud rajal pidid olema väga-väga head. Pigem melehärmi tekitas ööseks lubatav värske lume laar (mis teeb raja pehmeks) ja pühapäeva päevaks jälle saabuv sula. Seega rasked sõidutingimused suusatamiseks, suuskade ettevalmistamiseks ja üleüldse.
Põhja pool Rootsis on eestlasi alati soojalt vastu võetud. Iga rootslane (kui ta just Liibanonis pole sündinud) teab, kes on Raul Olle ja kui võimsalt ta mingil aastal Vaasaloppeti ära võitis (mina näiteks ei mäleta mis aastal see oli). Tänavu oli eestlaste lembus saavutanud uue taseme, näiteks välipeldikud olid arusaadavas Maarjamaa keeles tähistatud :D

Mora linnake oli melu täis, pidevalt kohtas kaasmaalasi ja ka paari Lätti suusatajat. Hängisime laadatelgis, korjasime üles stardimaterjalid, toimetasin ümberregamise ja kauplesin omale minev-aastase Kanada maratoni tulemuse põhjal ka parema stardigrupi, esialgse 6-nda asemel sain nüüd neljandasse, mis on juba päris soodus positsioon sõidu alguseks. Raja alguses on ju 3 kilomeetrine tõus mäkke, kus tekivad suured tropid ja tagumised peavad lausa 1-2 tundi ootama enne kui üles jõuavad, seega hea stardikoht on tähtis. Sõime üüratu koguse lasanjet ja läksime oma siinsesse koju äärelinna majakeses elava Lundkvistide perekonna juurde. Tegime suusad nii hästi kui oskasime (erilist raketiteadust ei viljelenud) ja kell 22 magama. Äratuse sättisin kella 3.40. Start ju kell 8 ja startipaika ehk Sälenisse vaja hommiku bussiga 2h sõita.

Suusad on? Kepid ka?

2008-02-29T23:13:00.000-08:00

Eurovisiooni lauluvõistlus on Rootsimaal ülipopulaarne. Juba mitu nädalat aina jahutakse selle ümber nii teles kui lehes. Kuid see nädal on siin veel üks ülipopulaarne rahvusvahelist maiku omav üritus, mis saab samuti tohutut meediakajastust. Tegemist siis traditsioonilise 90 kilomeetrise suusamaratoniga Sälenist Mora´sse ehk Vasaloppet.
Vasaloppeti põhisõidust 2. märtsil võtab osa ~160 eestlast ehk iga sajas osaleja on eestlane :) ja nende seas ka mina. Terve päeva kestvat otseülekannet võistlusest ja suurürituse melust saab jälgida rootsi televisiooni veebilehe kaudu: http://www.svt.se/vasaloppet
Reaalajas tulemusi vaheajapunktide kaupa peaks päris mugav olema jägida siit:
http://www.resultat.vasaloppet.se/VasaMaps/?lang=sv
Klubi reale võib kirjutada Estonia, siis filtreerib kõik eestimaalased kenasti ritta.
Minul on see teine kord Vasaloppetil starti minna. Nagu ikka on eesmärgiks üritus mõnuga läbi teha, nautida head rada ja toredat seltskonda/õhkkonda. Stardikoha soetasin omale alles mõne nädala eest ühe haigestunud rootslase käest. Seega ma pole selle ürituse jaoks mingit pikaajalist ja plaanipärast trenni teinud :) No ja ega talve pole ka ju olnud. Üks põhjus osavõtmiseks ongi et saaks kord isu täis suusatada see hooaeg. Kuna treeningplaan, millest kinni pidada mul puudub, siis mind väga ei morjenda asjaolu, et neljapäevaõhtune laevareis Victoria pardal päädis tantsu ja tralliga kella kella kolmeni öösel :) Juhhei!

Hea siga leiab muda

2008-02-19T13:21:00.000-08:00

Seoses asjaoluga, et ma soetasin paari nädala eest omale Vasaloppet´i stardikoha, tunnen ma vajadust veidike erialast trenni teha. Et siis parem hilja kui mitte kunagi. Kusjuures Virumaal pole ma see talv kordagi veel suuski alla saanud. Viga sai parandatud. Lund on veel küll vähevõitu, kuid väga paljud inimesed kratsisid Pannjärve spordikeskuse metsaradadel juba oma suuski. Mind see variant ei rahuldanud ja läksin hoopis järvede peale. Laupäeval tiirutasin Liivjärvel ja veel mingil tundmatul veekogul. Pühapäeval varustasin end kaardiga ja püüdsin leida üht suurimat Kurtna järvedest – Suurjärve. Oma arust leidsingi, kuid järvel kükitanud kalamehed väitsid selle hoopis Kirikujärveks. Igal juhul oli järv parajalt suur ja samal sadas veel tihedat lund, nii et päris talvine oli. Jää paksus kõikidel järvedel oli 18-20 cm. Seega päris turvaline.
Pildil on laupäevane Liivjärv. Tagaplaanil olev mets on pildil pikali 2006.-nda aasta suve Kurtna metsatulekahju tagajärjel. Tuli oli turbases pinnases ja põletas puujuured katki ja nüüd ongi tükk metsa siiani horisontaalis.

Pühapäeval põikasin veel ka Saka karjääris asuvale veekogule, millel polnud üldse lund ja see oli lihtsalt super jää uisutamiseks. Proovisin järgi oma uued suusasaabaste külge käivad pika teraga matkauisud ja jäin väga rahule :) Poleks uskunud, et nii kiired ja stabiilsed.

Kiri klassiõdedele/vendadele

2008-02-03T19:36:00.000-08:00

Käisin koolis, vilistlasteõhtul. WTF, niii vähe rahvast kui seekord, ma ei mäletagi. Nojah, eelmine aasta oli suur juubel.. Aktusel ootasin pingsalt kooli vanema astme tütarlaste esituses kabareed ja showtantsu, see on ju alati olnud - kuid ei miskit. Ikka mudilaste rahvatants, vahele õpetajate perekond Klauksi läkitus, jälle rahvatantsu ja törts laulu.. Nojah, mis siis ikka, ju siis on loomeinimestel rasked ajad. Valgusime esteks maja peale laiali, kuid õige pea tekkis Maire E. klassis tõsisem "töösektsioon", mis on tegelikult päris pika traditsiooniga workshop. Häälekamalt oli esindatud veel 50. ja 47. lend, ja siis muidugi hulgaliselt nooremaid, keda ma täpselt ei suutnud kastidesse panna. Kusjuures need nooremad olid suht kindlad, et KIK sai 69 aastat vanaks ja neile tuli selgitada, et 69 tähendab hoopis midagi muud. Anyway, vaevalt oli esimene konjak ja vein lahendatud ning tort lahti lõigatud, kui kooliraadiost hõigati maha, et aulas algab kohe üllatuspommesinemine. Ja nii oligi. Alustuseks noorte naisolevuste esituses mõned kauboitantsud, siis õpetajate line-dääns (või oli see qvadra-dance) ja lõpuks ikka keskkooliplikade kõhutants. Jepikajee, päev oli päästetud.
Seejärel emakeele klassi tagasi. "Seminari" teemaks oli - kui palju on kellegi lennus lapsi toodetud. Meist aasta noorem lend sai selleks numbriks vähemalt 20, mis tegi meile ära, ütleme umbes kahekordselt. Ja ka mõnevõrra vanemad lennud esinesid nendega võrreldes suht nõrgalt. Tõsi, õp. M. Eiert ütles, et 20+ aasta eest oli tal lend, kel on juba 3japool last per inimene. Nii et way to go. Ühesõnaga algatati klassidevaheline võistlus "rohkem lapsi". Jarno S. lubas hakata projektijuhiks ja ise lendude kaupa statistikat ja kihutustööd tegema ning vajadusel "abikätt" pakkuma. Mihkel O. tegi avalduse, et tema toodab vähemalt 4 last (esimene tehtud), pluss viib veel oma väiksed poisid panka ka külmutamiseks ja väljalaenamiseks. Mina, hmmmm, jätkan esialgu treeninguid.
Pange oma kalendrisse, märkmikku, outluuki ja telefonisse kirja, et järgmine tibude loendamine toimub 7. veebruar 2009!

Laine Laks

2008-02-03T11:31:00.000-08:00

Uskumatult suured lained rullivad täna otse kaldasse. All rannas jäi mul karp konkreetselt lahti. Massiivsed 2meetrised veeseinad murduvad raskelt ja täiega, rannaribal pole ruumi kõndimisekski. Tuult kusjuures tunda pole, tagapool merel pole jänestki peal, aga kalda all keeb täiega. Eks eelmiste päevade stabiilsed tuled lükkasid Soome lahe vett triiki täis ja eelmise öö väike läänetorm andis veel viimase tõuke. Vaatepilt avaldas muljet. Kuigi jah, mul oleks palju parem meel, kui meri oleks praegu kaetud ilusa sileda kinnisjääga..

Rohkem pilte ja suuremalt on Nagis.

Ruka, 24-27 jaanuar

2008-02-01T19:23:00.000-08:00

Seekordne reis Lapimaa piirile toimus koos töökaaslastega talveseminari raames. Väga viljakas reis oli, jälle kord tõelisesse talve koos marutoreda seltskonnaga. Ruka mäesuusakeskus on nõksa madalam kui Levi/Yllas, kuid samas nõlvu on palju, kõik on kompaktselt koos ja hästi ühendatud. Alustajate jaoks väga hea keskus – nii mõnigi esmakordselt suuskadel mäes olnu sai vist parandamatult nakatatud pisikuga :) Tagumise külje nii öelda mustad nõlvad ja liftialused metsasihid pakkusid pinget ka rohkem kogenumatele. Minu uus mäesuusakama osutus väga-väga heaks.
Murdmaaradade suurepärast kvaliteeti ja mõnusat profiili ei jõua ära kiita. Lihtsalt super klassikasuusaga sahistamiseks. Meie mökki lähistelt algav rada hiilis esimesed 1.7 km aina üles poole. Nii salakavalalt, et ei saanud suurt arugi, kui vahelduvtõuget kasutades juba üleval oled. Alla tulles alles mõikas, kui kiiruse üles keris. Lumi on Lapimaal pagana kiire. Tasasel maal ka korra tõukad ja mets ”lendab” aiva mööda. Jälle sai tõestatud, et kui tingimused on head jaksab inimene palju. Iga päev 6h mäes ja 2 tundi metsas rassimist – täitsa normaalne. Jaksas veel poole ööni mökkis jämmida. Seminari pidada :).
Lahkumine Rukalt oli plaanitud kell 11 päeval. Seega hommikul kell 8.30, niipea kui valgeks läks, tõmmasime viiekesi veel kord suuskadel tundrasse ja metsa. Need olid ülikvaliteetsed 20km, mis läbitud sai. Esimesena öösel ettevalmistatud rajal. Perfecto. Suusatasin end täpiks.

Levi´st väljas!

2008-01-06T20:17:00.000-08:00

Aatavahetus tuli seekord Lapimaal, vist Soome kõrgemais tipus, kui ma ei eksi. Polaaröö rohkest valgusest kirjutasin ma umbes aasta eest siin. Nii et koht oli minule tuttav, pildistada ei viitsinud, lihtsalt nautisin mäge, lumevalgust, tundravaikust, vahvaid reisikaaslasi. Esimene hommik oli tiba vihmane ja viimane päev sutsu pakaseline, but anyway, see suusareis oli pagana hea algusest lõpuni. Nagu ikka plaanisin ma vaikselt matkata metsas/tundras ning paaril päeval mäkke minna, kuid.. läks nii nagu alati :D Olin kõik päevad vähemalt 6h mäes ja lisaks 20km murdmaaradu iga õhtu veel nagu muuseas otsa keevitatud. Aga väsimus oli suht võõras tunne! Jaksas veel õhtuti pikalt mökkis jämmida. Ise ka imestan. Ma olen vist tugevaks saanud :) Eks siin oli oma roll ka ülimalt vahval-kirjul seltskonnal.
Hetkel on siin Stockholmis olukord lausvihmane ja ka Eestis paistab talveilm seks korraks otsa saanud. Tiba masendav. Õnneks terendab jaanuari lõpus mõnepäevane ”komandeering” Ruka´le : ) Juhhei!

Jõulupidu

2007-12-19T21:26:00.000-08:00

Esines JMKE :)

Kuhu põgenevad hinged :)

2007-11-19T18:58:00.000-08:00

Mangusin töölt reede vabaks ja tegin väljasõidu mägedesse. Sama koht, kus minevgi talve hakul sai käidud. Mäed olid alles, lumi oli olemas, pererahvas lahke, koer sõbralik, põhjapõdrad töllerdasid sõiduteel – nothing has changed.
Juhuslikult olid just see nädalavahetus Bruksvalla´s suured suusavõistlused. Kaesin jäerele. Rootsi murdmasuusakoondise ja järelkasvukoondise katsevõistlused, lisaks võttis osa veel mõni hiina ja 1 taani suusataja (s.t. kogu koondis). Oskajate sõitu oli ilus vaadata küll. Andreas Södergren paistis väga kõva olema, eriti klassikas. Samuti Martin Larsson. Naistest mängisid esimest viiulit Maria Rydqvist ja Charlotte Kalla. Gunde Svan tolgendas ka seal ringi – tema ju nüüd üks rootsi suusaliidu juhtidest.

Elust kuningriigi alamana

2007-10-08T20:33:00.000-07:00

Nüüdsest töötan/elan mõneks ajaks jälle Rootsi Kuningriigis. Stockholmis ma varem polegi pikemalt peatunud. Sain kohe esimesel päeval kätte oma korteri võtmed, mis on mõnes mõttes üllatav, kuna tavaliselt käib igasugune asjaajamine siin maal hirmus aeglaselt. Korteriuksele on kirjutatud Person. Minu apartment on päris kesklinna külje all, Fridhemsplan´I metroojaama lähistel. Asukoht mulle meeldib, ühele poole jääb meri ja park, teisalt on 5 minuti kaugusel keskus kõigi oma peibutustega. Minu jaoks uus kogemus on igapäevaselt metrooga meie suht äärelinnas paiknevasse kontorisse kolistamine. Iseenesest mulle Sthm-I metroo meeldib – efektiivne, päris puhas ja reliable ja praktiliselt alati saab vagunis istuda. Ainuke jama on et tööle sõitmiseks, pean kõigi metrooliininide keskpeatuses rongi vahetama. See pagana T-centralen on hirmus suur ja rahvarohke ja minu töö-kodu teekonnaks vajaminevad kaks liini on seal kõrguste vahe poolest teineteisest nii kaugel kui veel vähegi saab.. Nii et ma veedan iga päev ligi 1.5h Stockholmi “allilmas” ja ma kujutan ette, et varsti on mul sellest tunnelirägastikus viibimisest sügavalt siiber ja klaustriafoobia tunne peal. Eks siis tuleb veel rohkem jala käia : )

Tuvitädi

2007-09-09T11:41:00.000-07:00

80-ndatel aastatel oli palju tuvisid. Lausa tuvikolooniad olid linnades. 90-ndatel kadusid tuvid suht ära. Polnud tuvitädisid ega tuve : ) Võib-olla söödi ära – pidid ju maitsvad teised olema. Aga nüüd on nende arvukus linnades kõvasti kasvanud. Faking majanduskasvu tulemus vist. Ja kui neid on palju, siis on alati ka uimaseid isendeid, keda peab jälgima, et peale ei astu, üle ei sõida. Mõni tädi on ikka eriline tuvimagnet. Piisab kui muti trepikojast välja veereb kui algab ümberringi hirmus vihin, plagin, lendavad varjud (ja-jah päikese varjavad ära). Osadel, arvatavasti juba rasvunud isenditel, on komme lennata ainult suht madalalt, max inimpeade kõrgusel. Ma olen korduvalt pidanud igaks juhuks selja ette keerama, kui sellisesse gulu-gulu parve lennukoridori satun. Võib-olla oleks targem lausa kõhuli viskuda. Igaks juhuks.

Voodimaraton

2007-08-27T13:39:00.000-07:00

Nüüd ma võin vist öelda, et ”I am really good in bed”. Sest mitu päeva hoidis haigus mind pikali. Ja haiglakogemus Kohtla-Järvel.. vot see on vast elukool! Nüüd tundub elu vist tükiks ajaks ilus, arvan ma.. Ida-Viru Keskhaiglasse sattusin. Teisisõnu oli tegu fast-track-keelekursusega. Vene keel tuli nende päevadega meelde mis mühises. Haiglažargoon (või on õige öelda argoo?) on kohati päris vaimukas kuulata. Ka vanglažargooni osas võib siin haritud saada, sest kontingenti on ikka igatsugust.
Viimasel õhtul lappasin haigla puhkenurgas riiulites olevaid raamatuid. Mitmesugust venekeelset väärtkirjandust oli. Leidsin ka 3 eestikeelset teost. Need olid: Noor kaardivägi, Selma brigaad (jutte kolhoosielust) ja ENSV Kalasportlase käsiraamat (~300 lehekülge). Siis astus mulle longates ligi siilisoenguga, lakk-kingades ja triibuga dressides turske noormees. Tema ütles et siin riiulitel on kõik ”muraa” (ehk siis saast) ja ulatus mulle mingi klade. See oli psalmid ja jutustused Jeesuslapsukesest. Maailm on ikka imeline.
Ma ütleks siiski aitähh arstidele-õdedele, kõigile teistele pöidlahoidjatele ka suur tänu.

Rakke rattamaraton

2007-08-14T10:49:00.000-07:00

Nädalavahetuse sisse jäid /// suvepäevad Veneveres ja pühapäevane Rakke rattasõit. Suvepäevad olid nagu ikka oma tuntud headuses – sportlikud võistumängud, ohtralt ujumist ja chillimist, rannavolle, muusikalised kollektiivid, tants ja trall. Pühapäeva hommikul peale mõnetunnist und, ärkasin telgis üllatavalt puhanuna, puder maitses imehästi ja sündis otsus, et lähen ikkagi Rakke rattamaratoni starti.
Rakkes olen ma juba traditsiooniline osaleja, tegu ju ikkagi Virumaa üritusega. Aga alati on seal mul mingid jamad esinenud. Olen seal vist iga kord kukkunud ülepeakaela mõnel roopalisel laskumisel või põlluvaheteel. 2 aastat tagasi suutsin ma seal teha heinamaalõigul sellise lennu, et minu tollase jalgratta tagumine pool tuli põhimõtteliselt maha kanda.. See oli ka minu esimeseks ja seni ainsaks katkestamiseks võistluse käigus.
Südapäeval anti start ligi 30C kuumuses. Pikale 60km rajale startis ligi 900 ja lühemale ~200 ratturit. Stardikoridoris 600-700 lähet oodates avastan, et kindaid mul pole, need jäid auto katusele. Aega veel oli, aga ei viitsinud järgi minna. Et palav ilm niikuinii ja ehk saab hakkama (ilma kukkumisteta). See-eest oli mul erinevalt teistest ratturites seljas vaid õhuke maika ja Camelbak-is ligi 2 liitrit väga lahjaks tehtud spordijooki. Nii et palavus mind ei piinanud üldse ja toitlustuspunktides võtsin ma hoo pealt vaid vett.
Rada oli põnev, tähistus tipp-topp, ergutajaid rohkelt, palju oli mõnusaid metsa- ja heinamaateid, tolmavat kruusa oli vähe. Emumäe otsa jõudsime lausa korduvalt ja mitmelt eri küljelt. Läbi lauda sõitmine oli ka vahva vahepala. Rajal oli ka paar märkimisväärset mudalompi-veetakistust, ma arvan et need olid korraldaja poolt kunstlikult tekitatud. Ühe taolise ~45-ndal km-l asunudvee augu juures oli üllatav intsident. Minust mõnevõrra ees sõitnud rattur pidurdas järsult ja vahetas rööbast vahetult enne mudalompi. Mina tulin tagant hooga ja olin juba liiga väsinud, et raatsiks pidurdada ja uhasin täiega läbi ning too kutt nr 566 sai kerge duši. Küll siis tuli alles vingumist ja hala kuuldele.. Täitsa pekkis. Tüüp sõitis nüüd minust mööda ja aina ulus. Ma olin täiega üllatunud. Eks ma mölisesin vastu ka, et sellised siidisokkides vennad jäägu parem koju. Pärast tüüp märkas et ma olin tal tuules ja üritas korra mind maha raputada. Ei õnnestunud. Siis tegi ta korraks põhjendamatu äkkpidurduse. Jõudsin napilt reageerida. Ikka uskumatu iseloomuga inimesi leidub.. No vähemasti ununes mu väsimus päris mitmeks kilomeetriks. Siis oli juba vaid 10km lõpuni ja avastan, et aina rohkem jääb minule ette väsinud rattureid ja minul veel haamrit polegi tulnud. Parandan kõvasti oma positsiooni, 566 jääb ka maha. Jõudu jagub täpselt veel rajuks lõpukiirenduseks Rakke staadioniümbruse kõrgendikel. Lõpuaeg täpselt nagu planeeritud 2:45 ja koht neljanda saja keskel. Kõvasti parem kui lootsin. Supp maitses hea. Väga rahul nädalavahetusega.

Tudu triatlon

2007-08-05T12:44:00.000-07:00

Eeskava: 0.8km ujumist, 2.5 km rabajooksu, 17km rattasõitu (sellest pool kruusastel metsateedel), 5km maanteejooksu. Olustik: Õhk 25 C, vesi 19C, tuul põhjast 5 m/s
Tudu triatloni on eripäraks on start kell 16, ujumine rabajärves, jooksmine rabas, häälekalt kaasaelav publik, ladus korraldus ja muidugi osavõtjad – respect kõigile.

Laupäeva hommikul - no ei olnud mul mingit tunnet, et tahaks minna ja panna ;) Olemine oli kange ja mõned kohad ikka veel valusad kolmapäevasest pikaks veninud surfikoolitusest. Kuid sellist üritust lihtsalt ei saa vahele jätta ju. Häälestan ennast, et lähen tiksun läbi, kasvõi väärt seltskonna pärast. Kohapeal olles tekib muidugi mõnus õhin. Järv sillerdab ja tundub sel aastal eriti suur. Laine paistab olema ujumisele otse vastu. So what, eelmine aasta oli ju ka. Üritusel on rahvusvahelist hõngu - stardis on 2 soomlast. Üks nendest tundub päris sportlane, teine aga ~120 kilone õllekõht. Koomiline paar. Stardi eel käib hirmus lõõpimine teemadel a´la oi sina ka talvega tublisti kosunud. Tuletatakse meelde, kuidas üks aasta järvest esimesena välja tulnu Narva poiss rabasse ära eksis :) Või kuidas keegi ”pime” ujus mitte vastaskaldasse, vaid paremas kaldas olnud paadisillani ja sealt anti talle pealtvaatajate poolt uus kurss kätte : )
Ja oligi start. Vesi on jahe ainult mõneks hetkeks, tegelikult tundub veidi soojem kui väljahõigatud 19C. Ujun alguses eriti rahulikult, sest distants on tõesti pikk, ja ei taha enam kogeda järve keskel õhupuuduse tunnet nagu Uljastel oli. Avastan, et minule sobib kroolides paremalt poolt hingamine isegi paremini. Ujun vahelduseks ka konna ja selili ja vaatan lihtsalt ringi. Ujujate lehvik on järve peal ikka uskumatult laiaks vajunud. Redelit pidi kaldaplatvormile ronides kuulen, et aega on kulunud ~16.30 ja olen umbes 23-ndana järvest tulija. Olen positiivselt üllatunud - minev aasta ujusin vaid ~40 sekundit kiiremini. Tõmban vanad tossud sipsti jalga ja sööstan rabarajale.
Noored Tartu suusaklubi poisid kalpsavad ees ja panevad otse üle pehmete rabamülgaste. Ma ei viitsi samuti ringi minna ja panen heas usus järgi. Dünamo. Vajun sisse nagu traktor. Vasak jalg on ikka kaugelt üle põlve turbamülkas sees. Tunnen, et koos tossuga ma seda jalga no-way välja ei sikuta. Lasen end kõhuli ja saan jala lupsti kätte. Hetkeks mõtlen, et selle jalavarju jätan sookollile ohvrianniks, tema alahindamise eest. Siis lükkan käe sinna turbamülkasse ja oh-imet, leiangi otsitava. Edaspidi jooksen targemalt, otsin laugaste ümbruses mättasemaid kohti. Minust mööduvad 3-4 kergejalgset, ise möödun ka paarist. Hiljem saan teada, et olin rabas ikkagi 20 sekki kiirem kui mullu. Jalgrataste juurde jõudes märkan, et kolmene punt sööstab velodega metsa vahele. Vahetan küll kibekähku jalanõud, aga selle rongi sappa ei jõua. Tagant ka ei paista kedagi, kellega võiks rattadistantsil koostööd teha. Jama lugu. Kuid väntamise tunne on päris kerge – kohe palju kergem kui tavapäraselt otse veest tulles sadulasse. Pikkadel metsavahesirgetel näen kolmest gruppi ees. Pingutan roppu moodi ja tasapisi nagu saan lähemale. Poolel distantsil metsavahelt asfaldile keerates on nad mul lõpuks käes. Jään gruppi lõppu ”puhkama”. Jõuame järgi veel kahele.Siis avastan et meie 6ne grupp ei tee üldse tööd. Kiirus ikka sama 30-33kmh nagu metsavahel. No nii ei saa ju rallit sõita.. Panen esiamordi lukku ja kiirendan korraks ise ette vedama, pagan, keegi ei tule järgi.. Tunnen et ega üksi ikka ei jaksa, lasen jala sirgu ja vajun jälle teiste tuulde. Hea küll, tagant kedagi ei paista ja loksume siis pealegi ”rahuvelotuuri” tempos. ~3,5 km enne rattaetapi lõppu märkan õigeaegselt, et nr 30 kiirendab hoogsalt teistest mööda ette vedama. Tunnen end värskena ja panen kohe sappa ja veel hullu spurdi otsa. Lähen ette, ütlen suht käskivas toonis ”võta tuulde” :) Kütame pead maas tagantuule toel tublisti üle 40kmh tunnis iga mõnekümne sekundi järel vedajat vahetades. Ülejäänud grupp esteks nagu üritasid, aga ei saanud järgi. Uskumatult pikalt saime eest ära mõne hetkega. Meie poolt perfektne äraminek :) Oi, see ärapõgenemine oli vajalik. Jooksumees olen ma ju kehv vajan lõpuosaks edumaad. Vahetusalas on ergutajaid palju-palju, valan pudelist veel järgijäänud vee pähe, lükkan velo ja kiivri teepervele ja silkan kohe edasi. Märkan, et nr 30 on jäänud veidi maha ja ta peab ka rattakingad jooksususside vastu vahetama. Hiljem saan teada, et rattasõidus olin minuti kiirem kui mullu. Nii et uhkes üksinduses jooksurajale, ees paistab paar selga. Jooksudistants on iseenesest erakordselt nüri, 5km mööda heinamaade vahelist Rakvere-Rannapungerja maanteed kuni Tudu koolimajani välja. Imelik küll, aga ma tunnen end jooksu ajal peaaegu et hästi : ) Eriti imelik on see, et tagant ei paista nagu keegi lähemale jõudvat, aga ees paar selga lähenevad. Möödungi kahest. Päike on ere-ere ja taganttuul jahutab parajalt ja põdrakärbsed tiirlevad. Viimane pool km on siiski veidi kannatamist ja ongi läbi!!! Jooksuaeg ligi 3,5 minutit parem kui mullu – täiesti uskumatu. Arvata võib, et igaesmaspäevane Elioni SK jalgpall kogu kevade vältel on hästi mõjunud mu jooksmisele. Seega triatloni koguaeg ~4 minti parem kui mullu, lõpukoht 3 võrra küll kehvem. But who cares about final standing :), sellisele üritusele tullakse ikka valdavalt fun`i pärast. Ja ma olen väga rahul. Ma usun et ka kõik ülejäänud 53 osalejat, kes kõik ka jõudsid finishisse, jäid üritusega rahule.
Enne lõputseremooniat jõudis enamus ka Tudu avalikus saunas ära käia. Paar kohalikku vanameest, kes saunas olid, vaatasid esteks päris üllatunult järjest sisse sadavaid põskedele-kätele-jalgadele maalitud numbritega mehi. Nagu ärakaranud vangid : ) Tudu saunas on vahva extra-feature - külma veega täidetud sügav bassein. Saunas oli üks põhiteema, et kas ja millise ajaga üks keskmine rahvasportlane suudaks läbida raudmehe distantsi 4,2/180/42. Siis tuli tänase triatloni vanim osaleja 55 aastane Kaarel S. ja ütles, ohh, ta on seda 9 korda läbi teinud.. Ja et enamus teist suudaks seda 14-15 tunniga. Võib-olla tõesti.

Viitna triatlon

2007-07-29T12:34:00.000-07:00

Vanasõna: Kui trenni teha ei viitsi, tuleb vähemalt võistlemas käia :) Kahel viimasel nädalavahetusel olen kaasa löönud triatlonivõistlustel.. Nädal tagasi Uljastel oli pikkuseks 0,7/14/3,5 ja laupäeval Viitnal samuti harrastajate-rahvasportlaste distants 0,25/12/3,4 km. Ja üllatavalt kerge tundega on saanud distantsid läbitud, lõpus päris värske olemisega. Ajad/kohad ka suht samad nagu varasematel kordadel. Vist peab pikemaid distantse vaatama hakkama :) Tegelikult ujumine on tänavu minul oioi kui raske, kevadsuvel jäi basseinis käimine ju veidi soiku ja seda oli kohe tunda. Pagan, järve keskel kogemata vett sisse ahmida, olles samal ajal juba hapnikuvõlas, ei ole üldse meeldiv. Erinevalt päris triatleetide võistlustest on rahvadistantsidel jalgrattaga teiste tuules sõitmine lubatud ja mina kasutasin seda rongiefekti Viitnal eriti mõnuga. Nii öelda terava jalaga kaasvõistleja seljataga passides suurt kiirust hoida on ikka täielik puhkus. Viitnal oli kogu rattaosa asfaldil, seega minul ei olnud mõtet oma MTB-ga maanteratastega vendade ette vedama minnagi. Jooksudistants tuleb seejärel lihtsalt ära kannatada. Aga noh, see mõnus rahulolu mis valdab kõiki finishis, kaalub selle väikse järveületushirmu ja rattaetapil kukkumishirmu kordades üle. Triatlonivõistlustel on alati ülisõbralik õhkkond, tihtipeale jätkub üritus ühise saunatamisega, ja loosiauhindu jagub ka pea kõigile. Selliste triatlonite musternäidis on 4.-l augustil Lääne-Virus toimuv Tudu XVIII sootriatlon. Õigemini quatrotlon :), sest peale järvest välja tulekut tuleb 2.5 km mööda ”kõikuvat” ja imevat raba ratasteni joosta.

Elva rattamaraton

2007-07-17T23:19:00.000-07:00

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita 66km-st rattamaratoni peale kahenädalast treeningpausi, kolme-päevast intensiivset Pärnus puhkamist ja maailma kõige armaspöörasemat klassikokkutulekut Käsmus. See tunne on omamoodi magusvalusväss-ja-tühjus. Stardigrupp oli minule tempo poolest sobiv: 600-700. Silman samas stardikoridoris ka koolivend Kalev ”kaliif” Kundla´t, kes kindlasti põles soovist minule ”põske anda” ;) Teadsin algusest peale, et täna pean kannatlikult teiste tuules tiksuma ja ei mingit rapsimist ega vedama minemist. Tehnilisemates kohtades ja laskumiste peal möödun päris mitmetest. Ratas on super – käiguvahetused töötavad nagu kulda. Minu katse korras seekord kasutatud jootmissüsteem õigustas end samuti. Kasutasin camelback´i ehk siis seljakotti, milles spets lame vedelikukott ja voolik üle õla ette ulatumas – ülimugav. Aga nagu oodata oli, sain 45-ndal km-l oma ”haamri”. Viimased 20 km oli ikka täielik tigu minu poolt, nagu tahaks vändata aga jalad tina täis ja ei kuula sõna. Uskumatu halvatuse tunne. Ei jaksa kellelgi taganttulijal tuules püsida – kõik vajuvad eest ära. Lohutan end, et vähemalt pole krampe.. Metsavahel, kus rohkem tasakaalu ja inertsiga mängimist, veel isegi liigun teistega samas rütmis, aga lagedatel kruusateedel ja tõusudel.. Kalevit ma endast möödumas siiski ei näe. Mul on eesmärk ainult kuidagi lõpuni kerida ja pikali visata. Samas ma olen kogenud, et see ära surdamise tunne peaks olema mööduv, ja nii ongi. Viimased 3 km pole enam paha ja teen peaaegu, et raju lõpu. Finishimuru on nii imepehme. Sukeldun. Juba selle pärast tasus tulla. :) Võitja aeg 2:00. Aga minu lõbu kestis 2:50

Päikseline Viin

2007-07-10T21:11:00.000-07:00

Viin on väga ilus ja puhas ja avar linn, seda eriti peale Itaaliast saabumist. Juba raudteejaama juures adusin, et siin maal on käimas mingi agressiivne reklaamikampaania. Linna peal nägin ikka ja jälle suuri reklaampindasid, kus oli kujutatud mingi ”põlev auk” ja huvitav kolme tähe kombinatsioon.. :D Väga salapärane igal juhul (meenus GEP by NO99) ja kas see ka austerlastele sama silmatorkav oli kui meile idaeurooplastele, ma tõesti ei tea.

Nagu hiljem selgus, reklaamiti sel moel mobiilioperaatori ONE fikseeritud kuutasuga mobiilinternetti, kui ma ei eksi.

Genoa – Milan – Vienna, by train

2007-07-09T21:08:00.000-07:00

Minu senine rongisõidukogemus on kasin. Jah, kunagi esimese kursuse aegu sai pühapäeva õhtuti Virumaalt rongiga Tallinna sõita. Mäletan et rong oli väga täis ja palju tuttavaid koolikaaslasi oli alati vagunis. Omamoodi lõbus oli ka pärastine trollisõit Balti jaamast TTÜ juurde, tavaliselt puupüsti täis trollis. Ja troll oli teinekord veel selline väiksem, vanakooli troll - ümmarguste nurkadega Skoda
Nii et nüüd kui otsisin varianti Genovast Viini jõudmiseks, meeldis rongimõte mulle kohe väga. Genovast reede õhtul Milanosse 155km ehk 1h45minutit kohalikku tavarongiga, ja siis öörongiga edasi laupäeva hommikuks Viini. Nüüd ma olengi üksinda oma kupees ja vaatan üha oranzimaks muutuvat taevakaart ja tunne on selline et ei tahagi et see rongisõit otsa lõpeks. Rongirattad undavad mõnusalt, õigemini laulavad. Mööda lendavad maisipõllud ja veiniistandused. Taamal paistavad juba hambulised mäed. Rong vist väga ei kihuta (max 150kmh), Viini on vaja jõuda keskhommikuks. Vagunisaatja on selline muhe torukübaraga šveiki-taoline vanamees. Ülimalt elegantne ja sõbralikult viisakas härrasmees. Igast tema liigutusest on näha, et inimene naudib oma tööd. Mitte nagu Air-Italia stjuuardid. Tõi mulle pudeli vett ja miskipärast korjas passi ja pileti ööseks oma kätte. Ju siis nii on ette nähtud. Ütles et hilisõhtul peaks minu kupeesse vist veel keegi saabuma. Eks näis. Mul poogen. Tulgu minu box´i kestahes, kas või Vanapagan ise :) Alumine voodi on igal juhul minu.

PS! Hommikul ärkan ja avastan et ma olen ikka üksi ja Jorh-Adnielist on minu asjad ka kõik alles.

In the summer, in the city..

2007-06-26T15:45:00.000-07:00

Täna oli randa mineku plaan – Pirtale. Otsustasin, et lähen Mustamäelt rattaga, vaatab mis saab, kind of survivor test. Ettevaatusabinõuna sai selga pandud tibukollane rattasärk, pähe erkkollane kiiver ja kaasa taksoraha – et traumapunktist koju saaks näiteks. Tegelikkuses osutus liikluskaose ründamine rattaga kella 18 paiku üllatavalt, eee.. inimväärseks. Olin tegelikult valmis millekski väga kreisiks. Sõpruse pst on Vilde risti remondi tõttu suht tühi terves pikkuses, sõitsin valdavalt sõiduteel, kenasti rohelises laines. Kristiine kandis kolisin kõnni/rattateele. Tuli sõita aeglaselt, poodlemiselt tulevad inimesed ja kõnniteedel patseerivad tuvid on suht uimased ja ratturit ei märka. Endla tänaval kasutasin ühissõidukirada. Suur-Ameerikasse kippuvad autojuhid käituvad aupaklikult – minu käemärguande peale lastakse mul sedamaid reastuda vasakule, et ma saaks otse Endlat pidi jätkata. Kõrvalteedelt ja sisehoovidest välja keeravad juhid annavad ka kenasti teed. Täitsa paneb imestama. Muudkui aiva tänan viisakaid ja naeratavaid juhte. Südalinn on liiklust täis, Narva mnt.-l tunduvad kõnniteed ka pagana kitsad.. Kuid pole hullu. Mõned äärekivid rismikel/kõnniteedel on siiski vastikult kõrged. Pirita tee äärne rattatee on rulluisutajaid ja jalutajaid paksult täis, aga mahun minagi seal omas tempos liikuma. 15 km läbi linna 40 minutiga, vastu tuult, mitte eriti pingutades.
Tagasi Mustamäele vändates tulin veidi teist teed pidi – Tuukri-Ahtri-Toompuiestee kaudu. Kõnniteedel oli nüüd ruumi. Luise tn-l oli rattatee triibud veetud sõidutee äärde. Tee oli allamäge ja spidomeeter näitas 51kmh, politseibuss sõidab sabas.. :) Kristiine juures läks ka libedalt ja edasi oli juba lai rattatee koduni välja. Aega kulus 32 minutit.

Jaanipäev

2007-06-25T22:27:00.000-07:00

Koht: Praali metsamaja Põlvamaal
Eeskava: mõõdukalt liigutamist ja gurmaanitsemist.
Seltskond: Nipernaadid (~ 17 tk)
Õhkkond: chillax

Teise päeva kavas oli rattamatk, mille lõplik marsruut kujunes retke käigus. Tempo: naudisklev. Võileivad ja muu kütus oli saateautos. Ikka eri mugav matk :) Ainsaks pidepunktiks oli ette antud, et kell 2 oodati meid Piusa savikotta keeramikat mätsima. Sinna me väikse akadeemilise hilinemisega ka laekusime ja savile sai meie kamba poolt igatsugu kuju antud. Keraamikani me küll ei jõudnud, sest keraamika, nagu me teada saime, algab alates 800C. Aga usutavasti meie taiesed ahju millalgi tee leiavad. Ennelõunal jõudsime ära käia Härma liivakivi seina vaatamas, põgusalt Obinitsas. Pealelõunal väisasime Põrguhauda, Ilumetsa meteoriidi kraatreid, käisime Valgjärves ujumas (kuratlikult selge vesi, varbad näha kogu aeg) ja läbi Meenekunno raba laudteed jõudsime oma laagrisse tagasi. Rabas ma loomulikult demonstreerisin, et mööda kitsast laudteed kannatab ka rattaga sõita ja mida kiiremini seda kindlam on tasakaal. Ja kui kitsaks jääb, siis sellele järgneb egotripp üle lenksu (tõestatud!), aga sellest pole midagi, sest turvas on pehme ja imeb täiega (küünarnukkideni).

Pildid Nagis.

Clear channel - suddenly I see

2007-06-10T13:48:00.000-07:00

Nädalavahetusel jõudis mulle kohale et suvi on täiega käes - merevesi on soe. Seega on ka ööd soojad ja tuul soe jne. Ühesõnaga, esimene ujumine meres on tehtud ja kohe pikalt. Ja see oli väga teistmoodi kui tavaliselt. Ujusin punasele kivile, ronisin otsa ja keeran kalda ja ranna poole vaatama ja ohhoo – avanes ilus pilt mida ma polnud varem kunagi näinud. Küllap see pilt on alati selline ilus olnud aga ma pole lihtsalt seda näinud. Kuna ma ei näinud : ) Nii et nüüd ma näen kuhu ujuda ja tulen õiges kohas kaldale tagasi ka :D Sügisel tehtud silmaop on mind nägijaks teinud. -6se nägemisega oli ikka suht kurb veemõnude nautimine. Praegu teeb hirmsasti nalja kuidas ma varem rannas enne merre minekut püüdsin meeleheitlikult mingi suure asja järgi meelde jätta kuhu ma riided kaldal jätsin.. Kodurannas probleemi polnud, aga rahvarohkes Pärnus ja Pirtal.. kus meri madal ja ja ujumiseks kaugele tuli minna. Et siis tagasi tulles arvestada et pean kaldale tulem kusagil rannahoone nurgast veidi paremal, kolmanda võrkpalliplatsi kandis.. muig. Olid ajad.

Genova 01.05 - 05.05

2007-05-07T03:07:00.000-07:00

Igav liiv ja tühi väli

2007-04-18T22:07:00.000-07:00

Tyhirand - pole enam jäämägesid. Ainult ühed paljad varbad on juba üle ranna kulgenud.

May-be..

2007-03-20T08:24:00.001-07:00

.. to create something, you need to destroy something:
http://www.youtube.com/watch?v=pLd-Bp-T3Q8

Kevad murrab läbi

2007-03-07T07:38:00.000-08:00

Eile oli Põhja-Eestis kohe mitu kevade märki korraga. Sini-sinisele, üksikute jääpankadega merele vaadates oli silmapiir täis laevu. Tavaliselt ju pole. Järelikult on lõunatuuled pakkinud kogu talve jooksul tekkinud jää kenasti tütarsaarte ja suursaare vahelt läbi minevale laevateele ning kaptenid eelistavad künda jäävaba merd eesti piiri pidi. Päris kalda ääres aga kündsid merd luiged. Nii et silmapiiril tankerid ja kaldaääres säravvalged laululuiged.

Köögiakna taga linnumajas käib värvuliste trall vaatamata soojale ilmale täie hooga edasi. Nojah, paks lumi veel maas, ega satikaid ja seemneid mujalt leida veel pole. Tegelikult on linnumajakesega seotud terve toiduahel. Kullil on siin hea käia eineks tihaseid jahtimas. Külmemal ajal käis ja viis lausa iga päev mõne värvulise kaasa. Ei kartnud inimesi ega miskit. Vahel juhtub et mõni rumalam tihane lendab end ise vastu akent küpseks. Siis tuleb hallõgija, korjab raipe maast üles, pistab sirelipõõsa haruvahele ja nokib ka kõhu täis. Ja kogu seda jämmi vaatab aknalt meie triibuline kiisu - tema sellest toiduahelast osa ei saa.

Minneapolis

2007-02-26T16:02:00.000-08:00

Vaatamisväärsuste koha pealt vist suhteliselt mõttetu linn. Ameerika inimesed ise seostavad Minneapolist vaid siin asuva Ameerika suurima kaubanduskeskusega Mall of America. Kaubanduskeskus on tõesti suur ja avar, ringikujulise põhiplaaniga, müügipindu ~70 jalgpalliväljaku jagu, keskel Tivoli. Ainult et ma ei tunne vajadust midagi osta, soetada ASJU. Mis siis, et asjad on odavad. Aga niisama on ka hea seal ringi hängida, vaadata, kuidas inimesed on õhinas ja pakkidega koormatud. “Kaubanduskeskuste lapsi” siin ei paista olema.
Minneapolises olime juba ühe päeva eelmine nädal peale Kanadast naasmist. Siis oli kõik kuiv ja puhas – nii kuiv, et pane või kulu põlema. Nädalavahetusel käis üle tõsisem lumesadu. Nüüd on väga talvine, nii 30cm tuli korraga lund. Sõiduteed on kenasti puhtaks lükatud, aga kõnniteid enam eksisteeri. Lihtsalt pole. Põlvini lumi ja teedelt kokkulükatud lumevallid selle koha peal. Siin lihtsalt keegi ei käi jala. Kõrval asuvasse poodi jala kõndima harjunud ida-eurooplasele ei mõtle keegi. Kohalikud vilgutavad ja signaalitavad ja vist helistavad 911 kui teeveeres jala kõndivat inimest näevad.
Kasutades soodsaid ilmaolusid otsustasime väiksema seltskonnaga suusatama minna. Kahe taksoga sõitsime parki, kus oli rajad ja slaalominõlv ja isegi suusahüppemägi. Taksojuhid olid lahedad nõgininad. Võtsid lahkesti meid oma hunniku lahtiste suuskadega peale. Ei mingit kobinat. Tallinnas on mul mitu korda juhtunud taksojuhid, kes keelduvad suusakotti peale võtmast, et määrib salongi mis kõik veel.. Taksosõit on siin märksa odavam ka kui TLNas. Suusarajad olid head. Rajal oli ka suuskadel (munitsipaal)politsei, kes vaatas, et radadel niisama jalgsi ei sõtkutaks ega kelgutataks ja kontrollis pileti olemasolu. Jah, murdmaaradade kasutamiseks tuleb pilet osta. Minule see üllatus polnud, mõnele teisele küll.

No pain, no gain?

2007-02-25T10:27:00.000-08:00

Tagasi ühendriikide poolel. 10 päeva tagasi, kui ma eelmine kord USA-sse saabusin, poleks mind peaaegu maale lastud. Kuna ma olin aus. Seekord riiki sisenedes valetasin piirivalvurile julmalt, et main purpose of my trip is “business” ja et jah, ma töötan siin maal. Ja kõik oli korras. Siit moraal, et kui inimesel on tööviisa, siis tohib ta siin maal ainult tööd teha, mitte niisama ringi vaadata..
Osariigiks on see nädalavahetus Wisconsion. “I love Wisconsion” – röögitakse “That 70ies show” treileri lõpus. Mina nii öelda ei julgeks. Imelikud tunduvad siinsed inimesed. Boheemlaslikud ja süvausklikud. Vähemasti võib nii öelda meie elukohaks oleva maja peremehe ja tema käsilaste põhjal. Normaalne ju pole kui saunas mängib sügavalt kristlik muusika ja välja lülitada ka ei saa.
Nädalavahetusel toimus siin ameerika mandri suurim suusaüritus - Birkie suusamaraton. Toimus ja ei toimunud ka. Eelmise nädala keskel oli paar päeva 10 kraadi sooja ja lumi sulas ära. Seepärast tehti ainult lühike sõit, 25 km ja ilma ajavõtuta. Tegelikult ju lund ikka üldse pole, kuid metsas pidi mingi raja põhi alles olema ja kuna tuhanded suusahuvilised on üle maailma kokku sõitnud siis otsustati, et tehakse ikkagi mingi üritus.. Ja tehtigi. Mulle üldse ei meeldi sellised kõige kiuste vägisi korraldatud üritused. Kuid öösel sadas tolli jagu värsket lund ja kokkuvõttes oli suht talutav rada vabatehnika sõiduks. Esimesed 3 kilomeetrit oli küll liiva ja põhu segu, hiljem polnud rajal enam vigagi. Aga jah, mingit lennukust ja särtsu pole mul ollagi. Ning suusad ei libise nii nagu vaja, olen nüüdseks vist liiga raske oma parima suusapaari jaoks.. Vähemasti sai end veidi väsitatud.

Kanada - vastlad ja valimised

2007-02-21T20:41:00.000-08:00

Ottawa – maailma külmeim pealinn. Vähemalt tundus nii. Oi-krt-ma-ei-või kui külm oli linna peal töllerdada. Aga inimesed uisutasid kanalitel. Ja parlament on neil ilus. Kanadalastel on olemas demokraatliku seadusandluse minister vmt. ja too mees on eesti päritolu. Igal juhul ta kutsus meie seltskonna oma kabinetti väiksele vastuvõtule. Mees oli paks ja kortsus ülikonnaga, aga tema sekretärid/assistendid olid küll üle keskmise kenad.

Toronto – kevade hõng. Kuldnokad laulsid. Ilus. Juhuslikult sattusime Eesti Majas siinse eesti kooli vabariigiaastapäeva aktusele, mida peeti juba vastlapäeval. Naljakas oli. Need lapsed peavad veel küll kõvasti harjutama, kui laulupeole tahavad tulla. Aga vist tahavad. Kukleid pakuti. Eesti Majas sai ka valimas käia. Mõeldud-TEHTUD!

Niagara Falls. Ausalt öelda ma küll ei teadnud, et see suur veejuga asub siinsamas Toronto lähedal Ameerika piiri ääres. Piinlik lugu. Säh sulle mitmekordne geograafiaolümpiaadi võitja. 110 meetri kõrguselt langeb ~200 milj. liitrit vett minutis. Enesetapjate/tünnisõitjate meelispaik. Mõni on ellu ka jäänud. Ja kui ellu jääd saad 10000$ trahvi. Linnake ise on muidugi räige kommerts (kasiinod, lõbustusasutused jms), ja üldjuhul kihab aasia turistidest. Aga praegu on õnneks off-season. Kedagi suurt jalus ei olnud. Vaata palju tahad. Päike võttis. Vikerkaar sirendas mühiseva vee kohal. Tünnisõidu asemel käisime hoopis kopteriga sõitmas.

New York, New York..

2007-02-16T22:47:00.000-08:00

Big Apple üllatas lume ja jäätormiga. Sellist ilma on siin 2-3 päeva talve kohta. Omamoodi erakordne sellise ilmaga Manhattenit väisada. Valget sitta muudkui sadas ja peaaegu sama suures koguses puistati soolagraanuleid tänavatele. Kokkuvõttes oli tänavatel paras pask. Sadav lumi oli ka ikka ülimalt teraline, pigem nagu jäänõelad. Naljakas. Põhja-Euroopas sellist pole kunagi. Aga liiklus kuidagi siiski toimis. Suuresti vist tänu sellele et paljud inimesed sellise ilmaga loobuvad sõitmisest (ja tööle minekust). Seda ja palju muud põnevat rääkis meile "ameerika hääl" Neeme R.

Tänavatel olid tõesti peamiselt vaid kollased taksod ja ärisid teenindav transport. Linnaliinibussidel olid ketid rataste ümber ja need liikusid ka suht kobedalt. Äride eest kõnniteedelt viskasid murjanid lume sõiduteele ja sealt lükkas sahk kogu olluse tagasi kõnniteedele. Ja nii korduvalt. Ahjaa, vahepeal käis nukuvankrit meenutava kärukesega mees puistas sealt kõnnitee soolaga nii üle et kohe oli. Kohalikud inimesed panid oma kingadele kalossid otsa ja miskipärast kasutati vihmavarje. Käisime ka metrooga sõitmas, huvi pärast, ja tipptunnil. See oli ikka paras bardakk. Aga ta toimib ja on kiireim liikumisviis. Inimesed seisavad, ootavad ja loevad raamatut. Ei morjenda vist kedagi, et sellised väikse kassi suurused rotid jooksid ringi.

New York on võitjate ja kaotajate linn, üksikute inimeste linn, õnneotsijate linn. Inimesed rapsivad pikki päevi kontorites. Söövad möödaminnes ja püstijalu. Kodus keegi ise süüa ei tee. Mõned on oma korteri köögi asemel hoopis riidekapi ehitanud. Samas on siin osariigis loomulik, et edukas olemise üheks eelduseks on ka kena ja vormis väljanägemine. Seetõttu leitakse varahommikul või hilisõhtul aega jooksmiseks Central Park’is või mõnes spordiklubis rapsimiseks. Pakse inimesi on tõesti vähe võrreldes muude osariikidega. Ja nende inimeste, kes pole edukad, suurim hirm on haigeksjäämine. Sest mingit riiklikku tervisepoliitikat ju pole. Tervisekindlustus on hirmkallis ja paljud tõesti ei jaksa seda endale osta. Näiteks kui selline inimene tänaval jala murrab, siis teda sinna ei jäeta, lapitakse ta hädapäraselt kokku ikkagi. Too inimene on sunnitud pärast suure laenu võtma, et raviarveid tasuda. Samas tundub, et kogu see ameerika elu käib hirmsate laenude peal. Ja kui see süsteem kord murenema hakkab, krt seda teab mis siis saab.

Käest pillasin peegli..

2007-02-10T17:42:00.000-08:00

Kildudeks on kogu olemine, ei mäletagi, et enesetunne nii lagunenud oleks. Vastik-vastik-vastik.. Oleks siis korralikult palavikuga haige, aga ei, lihtsalt sada häda närimas ja üldine jõuetus. Täna toimub mitu vahvat talispordiüritust erinevates Eestimaa nurkades – aga.. ei eruta :( Tegelikult on kahju küll, et üle pika aja peetakse Viru suusamaraton tõsiselt heades lumeoludes, kuid ilma minuta. 8 aastane traditsioon katki. Lootsin küll viimase hetkeni, et ehk kosun ja lähen vaikselt liuglen üle heinamaade ja naudin seltskonda, aga mis sa siin lähed kui hingamisteed on umbes ja lihased valusad ja motivatsioon null. Vana kogemus näitab, et kui pooltõbisena end hullu moodi väsitada, siis selle tulemusena võib saada terveks, või tuleb paari päeva pärast korralik palavik ja seejärel terveks. Kuid seekord liignõrk ja veidi külmavõitu õhk sellisteks “eksperimentideks”. Tuleb end rahulikuks sundida ja piirduda lihtsalt olemisega. Mõttetu olemisega. May-be there will be better “tomorrow”.

03.02.07

2007-02-04T12:30:00.000-08:00

Meri võtab, meri annab,
meri suuri laevu kannab.
Päriselt ka.

Marcialonga 2007

2007-01-29T16:26:00.000-08:00

Hommiku pidime kell kuus ärkama, sõime korralikult ja kell seitse viis buss meid stardipaika. Päikesetõusu ajal oli külmakraade -6 C, südapäevaks lubati päikese käes +5 ja nii ta ka läks. Tuult polnud. Päike siras. Jaks oli tagasi :)

Ainult et.. minu suusk ei olnud üldse libe. Rada oli valdavalt kergelt allamäge, pidin paaristõugetele kõvasti pihta andma. Samal ajal minust libiseti kui postist mööda. Eks tean põhjust ka, ma ei viitsinud aluskihiks panna kõvemat parafiini, mis sellise kulutava jäiseteralise lumestruktuuri puhul sai määravaks. Ja pidamist panin vist veidi palju. Aga jõudu oli ja rööbas oli hea, nii et muus osas oli sõit nauditav. Rahvas elas kohati õige lärmakalt rajaveeres kaasa. Vahepeal oli rada otse järsu jõekalda peal, siis jälle oli viidud lausa külatänavatele. Mõni laskumine oli ikka ülimalt adrenaliinirikas kihutamine (isegi minu suusaga), kitsad nõelasilmakurvid ja sillad ja pöörded. See oli nauding. Ühe pimeda kurvi taga oli üks eesti dressis suusataja koos ühe lõunamaapojaga siruli lennanud ja nad olid end just jalule ajamas kui mina välja sööstsin.. Kuidagi sain neist mööda ja jalule jäin kah, aga itallast riivates saadud obadus vastu vasakut kätt oli päris valus. Õnneks edasist sõitu see ei seganud. Sama palju kui kiireid laskumisi, nautisin ma ka viimast 3km otse mäkke tõusu. Mäe all panid abivalmis määrdemehed 30 sekundiga mõlemale suusale kliistrit pidamiseks alla ja tänu sellele oli päikese käes sulaks tõmbunud tõus suht kukepea. Sai lõpuks ometi vahelduvtõuget kasutada. See oli vist ainus rajalõik, kus ma oma kohta parandasin. Lõpuaeg tuli veidi alla 3 ja poole tunni. Minu tavapärased konkurendid sõitsid alla kolme tunni.. Aga noh, peaasi et sai end ära väsitatud. Võitis keegi vähetuntud rootslane, tema järel puha tuntud nimed nagu Aukland, Rezac, Svaerd. Veerpalu 8. ja Olle 9. Naistest kiireim Hilde G-punkt Pedersen - ta on ikka uskumatu memm. Minust tund aega kiiremini finishis, kuid vanuselt võib ta mulle pea et emaks sobida. Respekt.
Peab siiski tunnistama, et suusatamine on ökonoomne ala – suurt väsimust minul polnud. Samuti on kartus, et Itaalias sai kaalus pigem juurde võtta vaatamata kogu rahmeldamisele. Sest toideti meid jube innukalt. Aga makaronitoodetest on nüüd mõneks ajaks vist kõrini.
Mõned pildid tegin ka finishis, inimestest enda ümber.

Norra troll on oma tervistava joogi üles leidnud

Peale sõitu söögiks loomulikult pasta.

Lauri-Matti-Martin

Itaaliat väisamas

2007-01-27T22:24:00.000-08:00

Esimest korda Lõuna-Euroopas. Ja eesmärgiks on läbida siin suusamaraton :) – Marcialonga. Üritus toimub loomulikult täiesti Põhja-Itaalias, mägedes. Veel nädal tagasi oli maratoni pidamine suure kahtluse all, kuna hirmsoojad ilmad on ka kõrgel mägedes lume pea hävitanud. Kuid korraldusmeeskond võttis riski uskuda külmenemist ja lund lubavaid prognoose ja otsustasid et teevad ürituse ära. Pikkuseks küll ainult 57km tavapärase 70km asemel. Igal juhul mina, Lauri ja Matti lendasime reede hommikul Milaanosse, sealt põrutasime rendiautoga 300km kirde suunas ja kohal me oleme. Korraldajad on tõesti palju vaeva näinud, viimaste päevadega on kõrgemalt mägedest lund alla veetud ja see suurepäraseks maratonirajaks vormitud. Peale on sadanud ka 5-10 värsket lund, nii et vaatepilt on päris ilus. Rada jookseb piki jõeorgu kord ühel kord teiselpool jõge. Kuna rada on kitsas, siis inimtroppide vältimiseks kõik 5000 suusatajat korraga minema ei lasta. Start toimub jooksvalt vahemikus kell 8.40-9.30 tugevamad eespool nagu ikka. Kuna ajavõtt käib elektroonselt kiibi abil siis stardiajast sõltumatult saab igaüks protokolli oma puhta sõiduaja. Minu olen saanud omale üllatavalt hea stardigrupi 500-1000, arvatavasti minev-aastase Tartu suusamaratoni hea koha põhjal. Rada on siin suhteliselt lauge, aga viimased 3 kilomeetrit on ainult tõus.
Meie elukohaks on Bellamonte nimeline mägiküla. Hotell on StellaAlpine, väga armas ja hubane. Hotelli perenaine Claudia ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid veidi saksa keelt küll nii et kuidagi saame suheldud. Välja rõdule riputatud lippude järgi same teada, et hetkel elavad siin 6 erineva riigi suusatajad. Eesti lipp on ka täitsa õiget pidi - oleneb kummalt poolt vaadata :) Marcialonga suusamaratoni üheks eripäraks ongi, et 2/3-ku osavõtjatest on mitteitaallased. Valdavalt põhjaskandianaaviast on rahvas. Tänavu aasta on ka eestlasi rekordiliselt palju, lausa 55 tükki stardiprotokollis.

Täna, laupäeval siis, määrisime oma suuski ja vaatasime niisama ringi. Teised käisid Val Di Fiemme suusastaadionil veidi suusatamas ka, mina ei viitsinud, jalutasin seal külatanumal. Eks ma olen niigi palju saanud see talv juba suusatada. Aga Lauril näiteks, oli see vist alles teine kord tänavu hooaeg suuskadel seista : ) Parasjagu oli käimas lastele mõeldud minimarcialonga suusasõit ja seda oli päris armas vaadata. Päike soojendas mõnusalt. Muidu oli mu enesetunne suhteliselt kehv. Vastik jõuetus. Võib-olla selle pärast, et meie elamine on suht kõrgel, 1500m üle merepinna. Ja kõrged mäed ümberringi tundusid kuidagi ängistavalt rõhuvat minu olemist. Loodetavasti on homme parem päev.

Ujulatest ja võimlevatest jõehobudest

2007-01-18T11:27:00.000-08:00

Viimasel ajal on kõik ujulad ja veekeskused ja SPA-d roppumoodi rahvast täis. Iseenesest on see loogiline – traditsioonilisi talverõõme ju pole, liigutada tahaks end ikkagi ja pesta on ka vaja : ) Küll aga on ebaõnn et mina olen sattunud 2 päeva järjest ujulasse siis, kui käimas on vesivõimlemine vmt. Ehk siis vees olevad naisterahvad üritavad järgi aimata bassuäärel vingerdava treeneri liigutusi ja seda kõike suhteliselt jubeda muusikatümaka taktis. Ja need vees võnkuvad kered suudavad esile kutsuda uskumatu vee loksumise, mis Viimsi ujulas on tunda ka kõige kaugemal rajal ujudes. Õnneks lainega harjub, tuletabki meelde suviseid avavee ujumisi. Ja tegelikult on see ju igati positiivne, et pereemad leiavad tee ujulatesse. Aga kas tosina võimleja jaoks on tervelt 3 ujumisrada vaja nagu eile Keila ujulas, on minule mõistetamatu. Võimlejad olid paarikaupa kõrvuti üksteise järel ja kasutasid ribakest basseini keskosast läbi kolme raja. Kohe vihaleajavalt ebaratsionaalne ruumikasutus teiste ujujate suhtes. Muidu on Keila ujula väga mõnusalt avar ja värske õhuga võrreldes Viimsi ja Nõmme vannidega.

Levi

2007-01-08T09:05:00.000-08:00

Sealpool nabapiiri käib elu ikka omasoodu. Lumi on maas ja teid ei soolatata. Põhjapõdrad töllerdavad ringi, vahel magavad tee peal. Lumi on puhas ja seda võib süüa. Järvevesi on puhas ja võib juua. Õhk on nii puhas, et tähed ja kuu paistavad lähemal olevat. Inimesed on viisakad. Isegi ida poolt pärit suusaturistid käituvad ebaharilikult ontlikult. Päevavalguse suur hulk oli tegelikult üllatav. Ja ülevale mäe otsa ulatub ka päike tunniks-paariks. Ja öösel võib kuuvalgel raamatut lugeda. Ja -20C on päris õdus. Ja nii edasi. Positively transforming.

Kuu on päike!

G2 nõlv – naiste slaalomi MK etapp läks siit.

Leia pildilt poro

Grupikas. Siin pildil on ohtralt muljutud ribisid, väänatud jalgu ja õlgu jms. Aga silmad säravad.

Suuremad pildid on Nagis.

01.01.07

2007-01-01T21:15:00.000-08:00

Uusaastaöö oli pime ja samas nii valge. Pime sellepärast, et elektrit polnud üldse. Ja valge seepärast, et õhtuga sadas detsimeetri rasket lund. Esimene oli põhjustatud teisest. Ilus oli. Ehitasin lumest suure memme. Õigemini ei teadnudki alguses, mis sellest välja tuleb. Oli nagu mingi kurikas ja siis meenutas matrjoškat, aga lõpuks oli memm mis memm. Suur ja tugev. Tundus et memm sai välistele mõjudele vastupidav, uskusin vähemalt, et ei pea teist valvama. Aga hommiku oli kõik teisiti. Sulapoiss oli memme pea segi ajanud ja piha kõverasse painutanud ja memm oli alla andnud.. Nii et teoreetiliselt one-nihgt-stand.

Igava ja reklaamimaigulise majandusministri blogi asemel soovitan lugeda neid:
Midagi soojalt maalt: http://peruu.blogspot.com
Midagi külmalt maalt: http://www.antarktika.pri.ee/
Midagi lihtsalt ilusat: http://marta.wordpress.com/2007/01/01/vedas-teil-ja-minul-koige-rohkem/

Head uut aastat!

Rootsi tripi kokkuvõte

2006-12-17T17:53:00.000-08:00

6 päeva rootsis ja 9 korda käisin suusatamas. Jah, mägedes elades oleks patt olnud vähem kui 2 korda päevas suuskadel välja minna. Sest tingimused olid superhead ja avastamist kui palju. Hämmastas, et päeval oli pikkust samapalju kui eestis ja lume tõttu tegelikult oli kogu aeg kuigipalju valge, erinevalt praegusest olukorrast kodumaal.. Kaasas olid minu kõik 4 paari suuski ja see oli õige otsus - kõiki kasutasin vähemalt 2 korda. Lihtsalt ilmad olid muutlikud ja iga suusapaar on väga hea mingi teatud ilmaga. Nende päevadega sai kogeda nii värsket lund kui vana lund kui sula lund ja jäist teralist lund.
Põhjapoolse rootsi maanteed on sõitmiseks puhas lust, liiklust on praegu veel väga vähe. Liikluspolitsinikud ka ainult lehvitasid rõõmsalt. Autoga läbitud 1500km keskmine diiselkütuse kulu tuli pardaarvuti järgi tsipa alla 5l/100-le, reaalselt natuke üle. Üllatavalt väike number, arvestades, et keskmiseks kiiruseks tuli ilus ümmargune number.

Poolel teel tagasi Stockholmi tegin peatuse Bergviken’i järve ääres, sõin ära oma võileivad ja püüdsin pildistada peegelsiledat järve. Siin ei ennustanud veel miski, et Läänemerel tuleb öösel päris korralik torm. Stockholmis oli pilves ja sooja 13 C – tundus uskumatu, et kõigest 6 tunnise teekonna taha jäi maha hoopis teistsugune, öösel sadanud värske lume ja -6 kraadiga selge hommik. Kunagi lähen veel kindlasti sinna tagasi!

More I see, less I know – snow hei-hoo

2006-12-15T05:15:00.000-08:00

Viimane päev oli hommiku kerge lumesadu, ja seejärel päike-päike-päike :) Panin uisusuusa alla ja põrutasin jälle üles platoole. Tegin ära eile poolelijäänud ringi Mittaklappeni juures. Ühes tuule eest peidetud orus oli põhjapõdrakasvatajate ajutine eluase ja aedikud. Praegu polnud seal küll hingegi. Funäsdaleni piirkond ongi kõige lõunapoolsem üldse, kus on veel pooleldi vabalt elutsevad põhjapõdra karjad ja saami kultuuri leidumas. Kella unustasin seekord maha, telefoni ka.. aga ega seal platoo peal ja orgudes levi polegi. Muidu on siin kandi asulates ja suusakeskustes igal pool ka 3G mobiilivärk juba 2-3 aastat täiesti töötamas ja nojah.. suuresti tänu minule :) Vaatamata kella puudumisele saabusin tagasi tsivilisatsiooni täpselt lõunasöögi ajaks. Seljataga mõnus 30km tiir.
Thorsby suusagümnaasiumi noored olid parajasti oma kamasid bussi pakkimas ja olid üpris kurbade nägudega. Nende 5-päevane laager sai läbi. Muidu olid nad väga viisaka käitumise ja olemisega lapsed ja noored. Õhtuti käis suures puhketoas innukas “matte” ülesannete lahendamine. Mina eriti neid aidata ei osanud, minu keskkoolimatemaatika oskused on muutunud ülimalt lünklikuks, peab tunnistama. Asemele tulid soomlased!!! Soomeski on lund ainult pimedal polaarjoonetagusel alal ja nad eelistasid pigem Bruksvallat Rootsis.

Õhtune suusasõit klassikasuusaga oli mõnus. Seekord haakisin end sappa kahele kohalikule rootsi mehele. Tempo oli rahulik, ega ma rapsida ei viitsinukski, kerge väsimuse foon oli kontides ja suusa pidamine oli nati hellavõitu. Järsematest nõlvadest ei saanud enam otse üles nagu eile, vaid pidi käärsammule üle minema. Minule üllatuseks otsustasid need 2 svenssonit tagasiteeks valida transiitsuusaraja, kulgeb Bruksvalla poole tagasi piki teist jõekallast. Ma olin sealt päevavalges tulnud, kuid pimedas sõiduks pidasin mina seda rada ohtlikuks. Libisemine oli laskumistel väga kiire ja kõrge jõekallas teinekord väga lähedal. Läksin nendega ikkagi kaasa, sest ühel mehel oli võimsamat sorti pealamp. Väga vahva oli, pimedas hoopis teistmoodi. Kui ohtlikud kohad läbi said, kargasin viimasel kiirel laskumisel rongi tuulest välja ja lendasin äärmist libedat jälge kasutades kuulina mööda. Vahe jäi sisse ja mind viimase kolme kilomeetriga kätte ei saadud. Ise olen rahul :)

Kaardil klikates jõuab Nagi's oleva paremini loetava kaardifotoni.

Nightride vol3

2006-12-13T04:37:00.000-08:00

Eileõhtune “nightride” läks eriti ägedaks kätte. Mul õnnestus sappa haakida “päris” suusatajatele ja üldse mitte maha jääda. Seda suuresti tänu sellele, et mu suusk oli superkiire ja pidamine ka väga hea. Omamoodi kurioosne, et õhtuseks tiiruks võtsin oma kõige vanema suusapaari – vist 97-ndast aastast pärit Rossignoli combi suusad. Ma teadsin et nad on külma ja jäise-teralise lumega kiired. Kuid seekord olin ju suusapõhja keskosale pidamiseks veel kandnud õhukese kihi ülimalt kleepuvat ja sitket sinist kliistrit, ning mul oli päris suur kartus, et määrisin suusa kinni. Aga ei – tulemus oli suurepärane suusk klassikasõiduks. Nii me kihutasime umbes viiekesi lambid peas kui tuledesäras rong, paar pimedat vagunit ka veel sabas jõlkumas. Sõitsime Bruksvallat ja Ramundberget’it ühendaval 8 km-sel laial kahesuunalisel rajal. Valdavalt lauged pikad tõusud-laskumised, paar tükki olid veidi järsemad ka. Väga-väga hea oli.

3. päev

2006-12-12T22:42:00.000-08:00

Meie elamine asub 650 meetrit meretasapinnast kõrgemal. Ümberringi on palju mäeahelikke ja tippe, mis on ~1200 meetrit, paar tükki on ka ligi 1800m. Täna valisin valgel ajal kulgemiseks Mittaklappeni juurde viiva suusaraja, kuna hommikusöögilauas sain teada, et rajamasin läks varahommikul sealseid suusajälgi uuendama. Mittaklappen on selline omapärane viltuse kolmnurga kujuline mägi, 1212,2m kõrge. Suusarada oli esimesed 8km valdavalt ülesmäge : ) Sugugi mitte järsult, ei mingit harkisjalu ronimist, täiesti sõidetavad tõusud, kui vaid jaksu jaguks. Vahepeal tuli veidi allapoole ka, aga üldiselt oli tõus-tõus-tõus jupiti lausikut ja jälle tõus. Nii et selle 7 km-ga jõuab rada vähemalt 300m kõrgemale - parema ettekujutuse saamiseks on see 3x Kiviõli tuhamäe kõrgus. Vaade läheb avaramaks, kidurad sammaldunud kased on asendunud lihtsalt võsaga. Tegemist on omamoodi platooga. Mõnes kohas on aimatav väikeste järvede olemasolu. Õigemini seal on lumi eriti tasane ja mingid sildid viitavad kohustusele omada kalastajakaarti. Lund on seal üleval umbes meetri jagu.

Suusa- ja matkaraja tähistusi kandvad postid on siin vähemalt 3 meetrit kõrged, nii et võib arvata palju kevadtalveks lund võib olla. Iga 3-4 km tagant on matkaraja veeres väike varjualune, kuhu saab teeline maha istuda ja tuule eest peidus olles oma võileibu järada. Platoo peal rajad hargnevad ja saab ka mingitmoodi kinnise tiiru teha, või siis laskuda tagasi tsivilisatsiooni juurde hoopis Ramundbergeti (see on Bruksvalla naaberküla) mäesuusakeskuste vastasnõlvalt. Minul jäi päris mitu rada veel läbi avastamata kuna kell tiksus halastamatult ja lõunasöögile siin eriti hiljaks jääda ei tohi. Laskumine alla oli muidugi elamus omaette. 8 km sai läbi lennatud alla 20 minuti. Vahepeal võis 4 minutit suht liikumatult laskumisasendis olla. Viimane kilomeeter tuli ka sahka panna, et mitte võpsikusse lennata. Kokkuvõttes sai kena 25km-ne tiir tehtud.

Bruksvalla skidcamp

2006-12-11T22:35:00.000-08:00

Funäsdaleni piirkond on läbi aegade olnud rootsimaa lumerikkaim. Ja ta ei asu sugugi kaugel põhjas – 580 km Stockholmist loodesuunas, Härjedaleni maakonnas, Norra piiri ääres. Tubli 6 tundi on siin korralikku päevavalgust, sest polaarjooneni on veel ikka väga palju maad. Tänavune erakordselt soe talvealgus on siingi tunda, lund on praegu kõigest ~0.5 meetrit tavapärase meetri asemel. Kuid sellest täiesti piisab – osad mäesuusakeskused olid nädalavahetusel juba avatud, Ramundberget’s vist isegi kõik nõlvad, ja murdmaaradu hooldatakse ka nii umbes 70 kilomeetri ulatuses.

Praegusel ajal ongi enamus piirkonna külastajatest veel nii öelda tavasuusatajad mitte mäesuusatajad. Siin on vist laagerdamas pea kõik lõunapoolse rootsi ja kesk-rootsi suusaklubid. Nii näiteks on Bruksvallarna Fjällhotell, kus ma elan, täiesti välja müüdud. Hetkel siin elamas ~100 suusaklubide noort ja ~20 lihtsalt suusasõpra (nagu mina). Täiesti laagri tunne on. Meid toidetakse 4 (jajah – “neli”) korda päevas kindlatel kellaaegadel, ja toidud on hästi maitsvad ja piiramatus koguses. Hotellipidaja Eger oma kahe-kolme abilisega sisuliselt elabki vist köögis kogu päeva. Kuid nad saavad hiilgavalt hakkama. Mina igal juhul kardan, et sisseõgitav musttuhat kalorit ma ära kulutada ei suuda. Sest rahulik murdmaasuusatamine on tegelikult organismile väga ökonoomne tegevus, eriti veel nii heakvaliteediga radade puhul. Täna ma suusatasin ennelõunal 2,5h klassikat, ja õhtu eel ligi paar tundi vabatehnika suusaga. Kusjuures 2 korda samu radasid ma ei sõitnud, valisin meelega erinevad pikemad ringid. Nii on põnevam ringi vaadata ja vaateid nautida. Vöökott joogiga kaasas kindlasti. Valgustatud rajad on ka siin olemas, kuid need on pisemad ringid (a’la 3km). Aga pealambiga saab mujal ka. Nii mõnigi kasutab orienteerujate öist pealampi, mis on eriti kaugele näitav prožektor. Aga minu kaevurilambike on ka täiesti piisav, valgustab ühtlaselt ja laialt. Öisetes oludes sõitmine on omamoodi võluv, liikumine tundub kiirem ja pealampidega suustajad on kui jaaniussikesed öhes.
Nii heades tingimustes on lausa lust talverõõme nautida. Talve, mida mujal ikka veel pole. Väljas mägedes olles ja rassides unustab päris lihtsalt kõik muu. See on hea. Nii näiteks täna hommikuse pika tiiru lõpuosas juurdlesin ma päris tõsiselt tükk aega, kas praegu on 2006 või 2007. Ega tegelikult vahet polegi. Veidi narr ehk oleks, kui koju saadetud postkaardile vale arvu paneks.

winterstad Östersund

2006-12-09T12:22:00.000-08:00

Ühes mineva nädala R2 hommikuprogrammis ütles M. Strandberg, et Eesti alal poleks meie esivanemad üldse suutnud elada, kui siin talvel lund poleks olnud. Et muidu oleks pimedus kõik maha tapnud. Ma olen täiesti nõus - see detsembrikuine aina jätkuv pime ja vihm on päris hull, pane kui palju lampe tahes põlema. Ühesõnaga põgenesin "külmale maale". Alustuseks jõudsin Östersundi, mis on rootsimaa talvepealinn, kusjuures ainult 600km Stockholmist. Sõites läbi vana hea rootsimaa tuli päris kodune tunne või õigemini äratundmisrõõm peale (ülla-ülla). Roostepunased majakesed, hobused ja karvased ponid koplites, puust kirikud, ehitud kuused, valgete kinnastega postiljonid parempoolse rooliga kollastes Renault'des - kõik on täpselt nii nagu eelmistel aastatel nähtud. Talveilmaga on siingi lood kehvakesed, kuid põhjapoole jõudes võis metsa all juba valget vaipa näha ja meeleolu paranes seepeale kõvasti. Östersundi linn ise oli soe ja udune, kuid suusarajad olid metsas täiesti alles ja minu meelest palju paremas korras kui nädal varem siin peetud ja telepildist nähtud laskesuusatamise MK etapi aegu. Linn ise on jõulumeeleolus, lugematud väliküünlad-tõrvikud ja muud tulukesed tunduvad olema täiesti loomuliku osana. Ilm on tuuletu, täna on õhus juba ka kargust. Siin millegipärast see jõulutriangel ei häiri mind üldse..
Elan kahekordses äärelinna Snandicus, nagu tavaliselt. Ainult et seekord boonuspunktide eest, on selline virtuaalne raha õnneks olemas ja selle puudust pole mul nii pea. Jah, kunagi on siin töö pärast lausa kuid elatud. Täpselt sama hubane õhkkond on alles, saun on soe ja toidetakse hästi. Hmm, mida veel tahta.. Eks ikka midagi uut ja paremat. Homme kolin elama/suusatama/seiklema 200km kaugemale, Norra piiriäärsesse lumeparadiisi.

Elu veereb hernena..

2006-12-03T19:28:00.000-08:00

Kuula ja vaata: http://www.guiltyboy.com/andur/
Lihtne ja võluv, eksole. Aga ometi on seal sügav möte. Kes on kokku õmmelnud sinu "rannarõivad", ja mis hinnaga?

Aja neeger hüppesse

2006-11-19T21:24:00.000-08:00

Laupäeval käisin metsas. Ajasin endast looma välja. 30km ajasin teist taga, aga vist ei saanud kätte kuna pühapäeval tuli tahtmine uuesti minna. Nüüd sai teine vist “maha tabetud”. +6C, märg raske lumi, peenike vihm, siil udus tunne. Jah, suusatamine on nauding isegi sellise seisuga. Ei, ma ei ole idioot. Lihtsalt armastab. Metsa ja suusatamist. Kusjuures minusuguseid oli veel ja päris mitu.

hr. Ego Laks

2006-11-11T22:50:00.000-08:00

Ma olen vist muutunud. Täna ma käitusin tagantjärgi mõeldes üsna vastikult. Kuigi too hetk tundsin rahuldust. Ma provotseerisin liikluspolitseinikke. Ja nad sattusid lõksu.
Ehk siis sõitsin maanteel politseiauto järel. Tuli asula, pärisuund muutus kaherealiseks. Reastusin esimesse ritta. Liikluspolitseinikud jätkasid teises, juht rääkis telefoniga. Asula lõppes, jätkus mitmerealine maantee kiiruspiiranguga 70. Kohe peale asulalõppu tähistavat märki lajatasin pedaali põhja ja sööstsin politseinikest mööda ja jätkasin kiirusega 80 spido järgi. Reaalselt siis ehk maksimaalselt 75kmh. Kohe oli minu kõrval siis ka see sini-valge auto ja nüüd lisaks olid ta katusel diskotuled. Peatusin teeservas, ohutuled peale, ootan mõnuga peatselt algavat dialoogi mundrimehega. Kõhukas mees tulebki, paarimees (õigemini naine) jääb autosse.
“Kuda spešim?”
"Metsa suusatama," ja naeratan õndsalt.
Politseiniku kulmud tõusevad kõrgele. Kordab masinlikult minu öeldut. Selgub, et ta on jeestlane. Ta vaade libiseb hetkeks üle mustendavate põldude ja siis jääb karm pilk pidama minu lolli naeratusega näole. Mõtlen jess! Nüüd saan lõpuks priiküüdi kõrge laega palatisse ja pikkade varrukatega valge särgi pealekauba. Tutkit. Jätkab: “ Ma sõitsin 80-ga ja sa sõitsid minust mööda, ja siin on 70ne ala.” Bla-bla-bla. Vaidlen innuga vastu. Hoopis mina sõitsin max 80-ga ja möödusin teist kiirendamise pealt peale asula lõppu. Ja see on minu arvates palju suurem patt, et teie uimerdasite teises reas, kuigi esimene oli vaba ja rääkisite asula alal mobiiltelefoniga kasutamata vabakäeseadet! Mees mögiseb, et see on tema töötelefon. Ei no tule-taevas-appi! Ta heidab käega ja ilmest on näha, et “hulluga” ei tasu vaielda ja isegi ei hakka dokumente kontrollima, sõidab minema. Ma olen pettunud. Isegi pokri ei kõlba mind panna.

Maailmaparandamise valud

2006-11-06T22:39:00.000-08:00

Täna hakkas mulle väga kohale jõudma et ei tasu olla teiste vastu hea ja korrektne ja viisakas. Sest teised seda ei eelda. Niimoodi saaks säästa isegi inimelusid ja omaenda närvirakke. F***, ma oleks täna kaudselt (tegelikult suht otseselt..) olnud põhjustaja 2 koolijuntsi bussi alla jäämises. Kuigi ma tegin kõik õigesti.. JOKK.. Ma nimelt võtsin hoo maha ülekäiguraja ees, et peatuda, kuna seal oli mõned jõnglased. Ja kaks ranitsatega koolipossi nähes, et ma tulen vaikselt olen kindlalt peatumas, kappasid teele. Ja vaatavad veel mind (siin maakonnas on see vist ime, kui keegi ülekäiguraja ees peatub) ja tõuklevad veel ja traavivad aina üle laia maantee. Ja ei vaata üldse teisele poole. Aga sealt tuleb buss, suur buss, millel pole lootustki libedal maanteel pidama saada.. Ja poisid muudkui lähevad ja buss muudkui pidurdab kuid aina tuleb ja poisid aina lähevad ja buss hoiab nii paremale kui saab aga poisid aina lähevad ja vahivad mind ja see kestab nagu aeg-luubis ja vankumatult ja tahaks silmi sulgeda aga ei suuda. Ja poisid on peaaegu üle tee, kui nad vist lõpuks kuulsid läbi tormi bussi ja nad kangestusid sinna teele seisma ja siis lohises nende eest läbi buss, peaaegu neid riivates. Järmisel hetkel murdis buss ülekäiku tähistava liiklusmärgi kui tiku ja raadas veel teeäärset võsa ja ~30m hiljem sai buss lõplikult pidama, kusjuures jäi teele. The worst was so close as it can be. Ma pöörasin maanteelt ära, ka sinna külateele, kus poisid nüüd olid. Lähen üliehmunud marakrattide juurde ja räägin neile seda, mida nad peaksid olema korduvalt olema kuulnud kodus ja koolis.. ise tunnen end kui udus ja täiesti endast väljas. Ja ma räägin seda ka uuesti vene keeles, nii veenvalt kui suudan ja ma olen veenev (sest mul on jälle jalas suusasaapad). Poisid on silmad suured ja näod kaamed ja nad ei suuda muud öelda kui paluval toonil izveni-izveni. No mida paganat minul sulle andestada on.. Sinul kodu siinsamas kõrval, mamulja ootab sind koolist koju, pliita äärel ootamas pelmeenid ja pliinid, aga sina raisk tormad pea maas bussi ette… F***! Ja mina pean kuidagi edasi elama või-mis..
Bussijuht käis samal ajal bussi nina kontrollimas, oli kuulda paari sajatust ja sõitis minema.
Ma usun et need poisid said õpetust, ma usun et see bussijuht jätkas tänases lumetormis ettevaatlikumalt. Aga mina pean otsima oma tõde ja õigust. Kas ikka on mõtet olla inimeste vastu hea ja viisakas ja korrektne?

Palju ei puudunud, et siin ülekäiguraja juures põleks täna õhtul küünlad.

PS! Treeningu vaatevinklist ei olnud minu tänane suusasõit eriti kvaliteetne.. Süda puperdas üleelatust ja kurat teab millest veel ja rajale puistas aina lund kui kotist. Metsas on niisama kakerdada ka hea.

Iga suusataja hoiab endas talve

2006-11-03T21:35:00.000-08:00

Fakk mul on kõrini sellest lokkavast a-mul-poogen suhtumisest, hoolimatusest ja egoismist. Mitte keegi teine ei võta midagi ette, kui mu Tlna trepikojas pirn läbi põlenud või teise korruse noored peavad peale südaööd träänsipidu. Ja, kodumaa liiklus on ikka “über”. Küll on ikka “mõnus” sõita libedaga teisel perses kinni, teha elegantseid vasakpöördeid paremast teeservast, hoida kokku suunamärgundeid. Täna ühes maakonnakeskuse parkimismajas suurepärane vaatepilt, kuidas pargitakse (raisk-ma-ütlen) lausa väljasõiduteele, et olla poeuksele lähemale, mis sest et tagaseinas ja õues on vabu kohti. Jah, läksin neile aru pähe panama, õigemini suht viisakalt informeerisin. Aga mu vahkviha ja veenvus vist paistis kusagilt ikka välja, sest roolitagant väljaroninud õllekõht ei mölisenud üldse vastu ja tundus tundvat piinlikust. Päras ma märkasin, et tolles autos oli veel 3 ambaali, aga mul oli too hetk täiesti suva. Võib-olla neil oli tõesti kartus, et hull (s.t. mina) lööb läbi hammaste pressitud sõnade kinnituseks oma suusasaapaga läbi uksepleki. Tegelikult kuluks mulle kolakas ära küll, sest võitlus tuuleveskitega on mõttetu ja ma peaks säästma end hoopiks muuks.
Nojah, ma jõudsin väljalobiseda, et ma kandsin täna suusasaapaid. Tegelikult on natuke imelik küll, õigemini ei julgegi eriti inimestele rääkida, et jah ma käisin täna suusatamas (no et peetakse täitsa metsa poole olevaks). 3. november, so what. Tegelikult tuli see almost one-feet-deep lumi üliõigel ajal õigesse kohta, et pehmendada minu järjekordset kodumaale sisseelamise agooniat. Ja õnneks on inimesi, kes mõeldes minusugustele, pressivad kiiresti rajad metsa. Et ma saaks oma maailmavalu sinna maha rassida, ja tulla inimeste sekka jälle tolerantsema ja “heamana”. Ohh, metsas oli hea.

Suusarada 3. november 2006

Aeg iial ei peatu, ei-ei

2006-10-29T03:48:00.000-08:00

Üks periood sai läbi. Tagasi kodumaal. Väss. Pahupidi maailm. Tohutu Jet-Lag. See on siis omamoodi kaasaegne haigus, elurütmi muutus, mis põhjustatud reisimisest läbi mitme ajavööndi. Tänapäeval, kus inimesed liiguvad hulgakaupa ja suurtel kiirustel.. põimuvad kaasaegsed ja vanaaegsed haigused.
Eestimaa loodus on ilus. Väga ilus. Sügisene värvidemäng. Enne kodumaale maandumist sai ülevalt vaadata pikalt, väga pikalt. Sest maandusime peaaegu 2 korda. Kuna juhtus communication error, (with tower). Lennurada osutus ikka veel hõivatuks, kui olime juba nii läheda, nii madalal. Some errors might be fatal.. Mootorid röögatasid, seljad suruti uuesti istmesse. Algab uus ring. Nägin Harjumaad, Raplamaad, Kõrvemaa metsad, orasepõllud, küünaldena kollased kased, valgete ussidena vinklevad silorullid. Mõni põllumees võiks neist valgetest pallidest mõne sooja sõna koostada, ülalt saabujatele.
Sügistormid on head, vajalikud. Aitavad vabaneda loodusel vanast kestast. Lahe-jahe arktiline õhk voolab Eestimaale sisse. Ahmin.
Kodus. Kodused kallid. Rõõmuhulluses kuts. Ja kiisu, kes on minu ja mu käed-külge-soovide vastu palju tolerantsem, sestsaadik kui suvel ta haavaladvast alla aitasin. Koeraga jookseme. Lume/rahekruubid tuul lööb valusalt näkku. Mõnus. Kell saab neli. Peab tunnikese tagasi keerama. Keeraks kohe palju tagasi.

Kuidas nad reisivad

2006-10-25T07:56:00.000-07:00

Siin miki-hiire maal armastavad inimesed väga autoga reisida, autos elada ja kogu oma elu autos kaasa vedada. Sellepärast nende jõuvankrid nii suured vist ongi. Teinekord vaatan kuidas inimene kes läheb ainult nädalavahetuseks kuskile, laeb oma masina laeni kotte ja kohvreid täis. Ja kindlasti on seal veel külmkapp ja paar restitäit koka-koolat. Mina oma eesti mõttes ühe väga suure kohvriga olen ikka suht väike tegija siin maal.
Väga levinud on reisimine vagunelamutega, või õigemini elu- ja magamistoaks kujundatud bussidega. Mõned nendest on päris suured. Ja viimase aja trend paistab olevat, et sellele vagunelamule haagitakse sappa veel haagis, millel on kaasas tavaline auto.. Või lohiseb see jäiga ühenduslüliga taga.

Aga reisitakse ka haagissuvilaid kaasa vedades. Mõned neist on väga armsad ja kenad. Retrostiilis välisdisainiga haagis suvilad on levinud. Siin pildil aga midagi originaalset ja tänapäeva mõistes tillukest.

Millest ma ka ei mõtle..

2006-10-23T20:28:00.000-07:00

Hotelli hoovis on bassein ja suur ümmargune mullivann (ehk jakuzzi vist). Iga kord kui ma näen oma toa aknast vähemalt kolme või siis rohkemat afro-ameeriklast seal mullivannis istumas/vedelemas, kargab mulle silme ette pilt rotikuningast. Teadupärast rotikuningas pole mitte üks loom, vaid sabapidi kokku põimunud rotipundar. Igal juhul kui ma oma kehva nägemisega ülalt poolt neile vaatan, on sarnasus täiesti olemas. Nii öelda päris rotikuningast täpsemalt saab lugeda sellest Eesti Looduse artikklist. Ja pilte näha siit.
Arvatavasti seostub nüüd ka tühi mullivann minule nüüd ja igavesti edaspidi rotikuningaga. Aga sellegipoolest olen ma võtnud julguse kokku ja vahel sinna sisse roninud, eeldusel et seal kedagi teist ei ole. Näiteks täna õhtul, kui Floridas on erakordselt jahe. Ainult 18 C ja väga kõle põhjatuul. Sellise ilmaga on kuumas välivannis istumine päris mõnus ja peaaegu et võimaldab mõttetöö väljalülitada. Meenutab kesksuvist Islandit.

Pühapäev

2006-10-22T22:22:00.000-07:00

Täna oli mul üle pika aja töövaba päev. Sõitsin tunni jagu Tampa linnast välja põhja suunas. Mingeid konkreetseid plaane polnud. Sattusin ühte põneva nimega linnakeses – Homosassa - olevasse loodusparki ja hiljem keerasin Mehhiko lahe äärde ujuma. Tagasiteel keerasin korra veel mereäärde, et päikeseloojangut näha. Panen pilte.
Esimene pilt on mõistatus. Vihje: tegemist on kellegi hännaga.

Manatee (ing. k). Mingi tibatillukese pea ja mürsutaolise kerega vees elav imetaja.

Pardipere

Siin maal on inimesed kohati hullud kalapüügifännid. Istuvad teinekord oma ritvadega lausa suurtel maanteesildadel. Muudest kohtadest rääkimata. Olin parajasti ühel paadisillal kui mingi “ranger” tuli õngemehi kontrollima. Kohalikul elanikul ehk siis Florida resideeruval inimesel pole püügiluba vaja, teised peavad selle soetama. Näiteks WalMart kaubamajast täitsa saab. Ühel mehel luba polnud, aga see-eest oli tal jube karvane rind. Mundrimees piirdus hoiatusega.

Inimesed ja päikeseloojang.

Istuvad nagu filmis. Tädi on tiba ühe tuntud naisnäitleja moodi, kelle nimi mul ofcourse meelde ei tule..

Väga omapärane tibi. Gooti tshikk. Täica Guccis..

Imelik potidisain

2006-10-20T20:47:00.000-07:00

Kui millestki eriti pajatada pole, võib alati peldikujuttu ajada. Minu tähelepaneku järgi on Floridas omapärane potidisain. Igal juhul kevadel Georgias (naaberosariik, mitte Gruusia) ma selliseid tähelepanekuid ei teinud. Nimelt on pottide äravooluava üllatavalt väikese läbimõõduga, ma ütleks et 5-7 cm. Ehk siis teoreetiliselt on väga lihtne pott umbe sittuda. Kui juurde lisada, et pealetõmmatava vee paagid on siin erakordselt suured, kindlasti palju-palju suuremad poti oma kogumahust, siis ummistuse korral on kogu košmaar põrandal. Minul isiklikult pole midagi sellist juhtunud, but some cases were pretty close..Et teemakäsitlus oleks põhjalik panen siinkohal viite minu Lõuna-Aafrika peldikupeatükile. Ja keda peldikuga seotud teemad süvitsi huvitavad, siis oma ala eksperdid on loonud vastava blogi ka neile.

Arvudemaailm

2006-10-19T18:08:00.000-07:00

Rutiin on juba kohal ja koduigatsus kopib ka uksele. Eelmise nädala “külmalaine” on Floridast lõplikult kadunud ja täna oli rämedalt palav. Feels like 36 C and no wind at all. Kui minev nädal oli mõni hilisõhtu ainult 18C siis täna öö hakul on 28C. Käisin sörkimas. Paarikümneminutiline tiir ümber kvartali täna eriti lönt-lönt tempoga.
Täna tegin huvitava avastuse seoses siinse väikse jõusaali kaaluga. Kaal on selline armas analoog-seieriga ja peale on kirjutatud professional healthometer. Avastus järgmine: oletame et ta näitab minu massiks 160 naela. Mis on igati õige ja sama on näidanud ka muud kaalud siin maal. Kui ma aga võtan mõlemasse kätte 40 naelase hantli, siis näitab 230. Midagi läheb kaduma! Igal juhul kui ma teinekord näen seal mõnda silmajärgi 200 kilost meeleheitel koduperenaist end kaalumas, siis ma kindlasti juhin tema tähelepanu sellele asjaolule. Igaks juhuks peab vist samal ajal ukse lähedusse hoiduma.

Hei, djuud!

2006-10-16T18:53:00.000-07:00

Alati on nii et kui pikalt ühes hotellis elada, tekib tunne et ma nagu kuuluks juba hotellipere alaliste liikmete hulka. Nüüdseks tunnen ma juba vist kõiki siinseid töötajaid ja nemad on minu pideva ringi virvendamisega ka harjunud. Teadupärast on siin maal kombeks igal võimalikul juhul küsida hästi neutraalse häälega howdoyoudo või howisgoing. Kuna mind nad näevad kole tihti, siis mõne hotellitöötajaga on meie tervitusviisid arenenud kaugemale. Tavaliselt kui ma viimaste seas hommikusöögile laekun, tuleb sinna ögima ka hotelli handyman. Ta kannab alati sinist särki, vööl palju võtmeid ja tema näojooned on kuratlikult sarnased haiglaseriaalis “Scrubs” figureeriva meistrimehega. Tema tervitab mind alati “hey body” hüüdega. Või siis “hey dude”. Ja kokatädi küsib alati kas ma magasin hästi. Või et kas mul oli “raske öö”. Ükskord küsis – did you made lot of shooting last night? Mina muidugi et pole viga, ma olen “raskete öödega” harjunud.. Ta vist arvab, et ma olen mingi pornostaar ja jäägu pealegi temale see arvamine.

Power of snow-white-light

2006-10-14T07:01:00.000-07:00

USA kirdeosariikides oli see nädal eriline. Selle hooaja esimene lumi tuli. Ja mõnel pool mitte vähe. Buffalo kandis lausa 2 jalga ühtlaselt. Ehk tubli 60 cm märga rasket lund. Oktoobri kuu kohta on see kahtlemata väga haruldane. Õigemini seda polegi varem juhtunud sellisel määral. Nii palju korraga on ju ka südatalvel erakordne. Mis paneb ehk mõtlema natuke ka ameeriklasi, miks me kliima nii pea peale on pööratud. Märg raske lumi teeb muidugi palju kahju, murrab puid ja liine ja katuseid. Kuid siit eemalt alt lõunast uudiseid vaadates on seekordse loodusime kajastamine ameerika kohta üllatavalt.. ee.. chill-suhtumisega. Et ei dramatiseeritagi üle elekrikatkestusi ja koolide ning maanteede sulgemisi. Hoopis pannakse rõhku ilusatele lumistele piltidele ja naerusuiste inimeste kommentaaridele, kes oma drive-way pealt üritavad rookida eemale “this white shit”, mis sest, et teda tuleb juurde ja lõpuks tuleb veel suurema naeratusega sahaautomees ja lükab nende teeotsa totaalselt umbe :) Võib-olla see on seepärast nii, et inimesed teavad, et esimene lumi sulab iseenesest niikuinii kiiresti ära. Ja seepärast naudivad seda mõnepäevast lumevalgusküllust täiega.

Huvitav, et just mõni päev tagasi sattusin basseiniääres paksude neegrinaistega rääkima lumest. Ja sain teada, et nad on siin Floridas lumehelveste langemist näinud kusagil 70.-ndatel. Et olid aknast välja vaadates mingit imelikku suitsu näinud ja arvanud et auto läks põlema, aga krt lumi hoopis :D
Leidsin ühe pildi netist lume kohta Tampas aastal 1977. Väga armas.
http://fcit.usf.edu/florida/photos/envirmnt/weather/0627.htm

Ajas tagasi

2006-10-13T18:03:00.000-07:00

Eile-täna on siin Tampas minu linnaosas väga palju imelikke vanaaegseid masinaid liikvel. Neid on näha hotelli ees ja tänavatel kimamas ja treileritel katte all oma tundi ootamas. Uurisin järgi ja selgus, et see nädalavahetus on siin paari miili kaugusel suuremat sorti vanaautode ja HotRod’de näitus. Tundub et mul ei ole mõtet sinna näitusele minna kuna õhtuti kolib kogu see näitus siinsete hotellide parklasse koos sinna juurde käiva seltsieluga. Käisin juba fotokas näpus ühtteist piilumas. Tõesti ilusaid masinaid on olemas. Näiteks see musta värvi Buick Electra.

HotRod tüüpi masinad on sellised kõvasti ümberehitatud, kaasaegse tehnika ja sisuga masinad, mis on püütud peita vanamoelise kuue alla. Need mulle nii sügavat muljet ei jätnud kui originaalid. Mõni neist oli muidugi väga kena, mõni aga kaldus väga maitsetusse.

Päris näitus on ikka vist väga massiivne üritus kui juba lähima 3 hotelli parklas jäi mul õhtueel mitusada “eksponaati” silma.

Asfaldikunn

2006-10-10T22:55:00.000-07:00

Paar nädalat tagasi avastasin siin Tampa külje all metsas tohutult head jalgratta ja rulluisu teed. See avastus päädis sellega, et nädal tagasi soetasin ma endale siin rulluisud ja nüüd käin pea et iga päev peale tööd tirtsutamas. Ega uiskude soetamine pole siin maal naljategu, enamuses poodides kohapeal minu eelistatud rullikuid polnud. Lõpuks ühes tegelikult talispordiriietele ja -varustusele spetsialiseerunud poes olid nad olemas – 100mm ratastega inline-skates. Kohe sama päev juba põrutasin sinna parkmetsa ja tegin esimese tiiru. Ülivinge! Keset metsa ja sohu on rajatud 4 meetri laiune ja 7 miili pikkune asfaldiring, mis on muuks liikluseks suletud. Ja uisud on väga kiired ja ülimalt stabiilsed. Peab ainult vaatama, et üle tee teinekord siuglevatest ussidest üle ei sõida. Samuti metskitsed on julgelt tee ääres. Ja mingid kalkunitaolised linnud. Rääkimata muudest satikatest.

Everglades mülgas

2006-10-09T18:11:00.000-07:00

Tagasiteel saarestikust Tampasse valisin teise marsruudi, kus maantee läks läbi tohutu suure Everglades Rahvuspargi, mis on sisuliselt märgala, soo ja mülgas ning mis kubiseb alligaatoritest ja krokodille pidi ka olema.

Väga levinud atraktsioon on huviliste soos sõidutamine propelleri jõul liikuva paadi, ma ütleks pigem plekkvanni abil. Täiesti etteplaneerimatult sattusin minagi koos ühe hispaaniakeelse seltskonnaga taolisele paadisõidule.

Mis oli muidugi päris põnev elamus kihutada lamedapõhjalise plekkvanniga mööda sood ja vett ja kõrkjaid ja muda. Saime näha seal elavaid alligaatoreid, suuri ja väikeseid ning veel mingeid imelikke linde ja loomi kellele mina ei oska nime anda ja paadimehe hispaaniakeelsetest selgitustest ma muidugi taipasin oi-oi kui palju. Aga see tehti küll selgeks, et alligaatorid on sõbralikud ja rahumeelsed, kui neid ei torgi. Krokodillid on aga ettearvamatud ja agressiivsemad.

Key West

2006-10-09T18:03:00.000-07:00

Nädalavahetusel külastasin USA kõige lõunapoolsemat nurgakest ehk siis Florida Keys. See on siis Florida lõunatipust kaugele Mehhiko lahele ulatuv saarekeste jada, mis on kõik omavahel sildadega ühendatud. Pikim sild on seal ligi 11 km. Neil saartel on omapärane aeglane elurütm ja vabameelne õhkkond. Mida kaugemal mandrist seda omapärasemaks see atmosfäär muutub. Kaugeim saar on Key West, mis on nii öelda kõige krooniks.

Meil ehk teatakse seda saart kui E. Hemingway elupaika. Kuigi tänapäeval käib valdav saareelu turistide teenindamise/lõbustamise tähe all, on siiski jäänud selline omapärane ja ammuse aja hõng sinna saartele täiesti alles. Teenindava personali seas on väga palju Ida-Euroopast sisserännanuid. Minagi sain hotellis ukraina päritolu töötajatega vene keelt rääkida üle pika aja.Kuna Key West on ainult 2 korda 4 miili ja ja tihedalt täis ehitatud ja teed on kitsad, siis see on vist ainus koht Ameerikas, kus kohalikud kasutavad liikumiseks ohtralt jalgrattaid ja rollereid. Neid laenutatakse ohtralt saarekülastajatele samuti. Ja sellest tulenevalt on pea kõigil saare taksodel küljes rattahoidjad. Sest vahel juhtub, et rattaga kõrtsi saabunu on kaotanud tasakaalu ja ta tuleb koos veloga öösel koju toimetada.

Jalgevahel värisevatest riistadest

2006-10-05T19:06:00.000-07:00

Tundub, et vähemalt pooled tsiklimehed siin Floridas kiivrit ei kanna. Uurisin, et kas see pole siis üldse nõutav. Tuli välja, et kiiver pole kohustuslik, kui sul raha on. Ehk siis sa pead olema võimeline tõestama, et sul on 10000 USD raha või krediiti, siis ei pea kiivrit kandma. Sest kui sa ilma kiivrita õnnetusse satud, pead kõik ravikulud ise maksma. Ja see 10000 USD on nii öelda esialgseteks kulude katmiseks. Ehk siis sellest peaks piisama, et asfalt puhtaks rookida ja kui eluvaim sees, siis transportida kokkulappimisele. Noortel jalgratturitel (alla 16) on kiivri kasutamine kohustuslik.

Ilmaprognoos LHV lehelt

2006-10-04T19:18:00.000-07:00

Tsitaadi algus:
Toornafta hind vajus eile õhtul peale tänaste USA iganädalaste naftavarude raporti prognooside esitamise järel allapoole $59 taset, novembri futuurleping $58,27-le barreli kohta, ehk seitsme kuu madalaimale tasemele. Proovitakse OPEC’i närvi, millal tuleb reaktsioon.
Bloombergi küsitluse järgi oodatakse energiavarude kasvu 1,15 mln barreli võrra, bensiini varud kasvasid oodatavalt 1,2 mln barrelit. See oleks juba kaheksas järjestikune kasvu näitav nädal. Energiavarud USA-s on küllaldased. Lisaks ütlesid Colorado State University teadlased, et sel aastal pole enam Atlandil suuri torme oodata. Esimest korda viie aasta jooksul jääb Põhja-Ameerika orkaanikahjustusteta. See mõjus samuti nafta hinnale langetavalt. Olukorda võiks muuta ilma järsk jahenemine Põhja-Ameerikas.
Tsitaadi lõpp.

Maakeeli öeldes tundub, et ma siin Floridas korraliku orkaani kogeda ei saa ja võin üks nädalavahetus rahumeeli minna mööda sildu Mehhiko lahe saari väisama. Tundmata muret, et minu rendiauto suudab ainult 18 miles-per-gallon ehk kulutab tervelt 13l/100km. Tegelikult see ei ole normaalne ju.

Drive-in to hell

2006-10-02T05:22:00.000-07:00

Siin maal peab kõike saama teha autost välja tulemata. Drive-in toiduputkadele lisaks on tavapärased ka drive-in apteegid, drive-in sularahaautomaadid, -pangad, drive-in misiganes. Drive-in bingoputkat ma pole siin kohanud. Sellist bingoputkat olen näinud ainult polaarjoone taga Kirunas, Rootsimaal. Sest skandinaavia elanikud on bingohullud ja see on neil seal pimedatel öödel üks kõige erutavam meelelahutus. Ma olen kindel, et Alaskal leidub samuti drive-in bingoputka.

Metsa taga on ikka mets

2006-10-01T19:23:00.000-07:00

Käisin metsas. Täiesti korralik mets on ainult 10 km kaugusel elukohast. Mets oli täis radasid, jalgratturite ja matkajate jaoks. 2 tundi uitasin. Jätsin kõik kodinad – telefon, fotokas, veepudel – autosse, et kergem uidata oleks. See polnud eriti tark tegu, sest mets osutus suureks ja teisi matkajaid seal eriti polnud ja kui ma oleks juhtunud näiteks jala väänama oleks paha-paha olnud. Tegelikult väänasingi, aga õnneks kergelt.

Natuke meenutas Harku metsa. Kõik puud olid küll tundmatud. Kohati rippus palju väänkasvusid ja liaanitaolisi asju, kohati olid palmid, kohati olid jämmedad paju moodi puud. Igal juhul päikese eest pakkus hästi varju. Siin elutseb imelik linnuliik, mille laul meenutab ketaslõikurit või mõnda hambaarsti agregaati. Kohe väga-väga meenutab. Ja halle oravaid on võib-olla liigagi palju. Päris palju esineb üleujutatud metsaaluseid. Ei teagi kust see vesi kõik tuleb. Taevast pole juba ammu midagi olulist tulnud.

White man can't jump

2006-09-30T20:30:00.000-07:00

Täna mängisin korvpalli kolmeteistaastase valges maikas neegripoisiga, tänavakorvpalli reeglite järgi ja 21 punktini. Kuigi ma oli temast nii 2 jalga pikem tundus ma saan päris kõvasti pähe. Aga hiljem suutsin ma oma vastupidavusest kasu lõigata ja sain mängu tasavägisemaks. Poiss võitis ainult 3 punktiga. Ahjaa, tema mängis plätudes.

Väljas toitumise võimalustest

2006-09-29T22:20:00.000-07:00

Töökaaslase Jõui näpunäidete järgi otsisin ma üles söögikoha nimega Sweety Tomato, mis on “salads buffet” resoran, õigemini midagi söökla ja restorani vahepealset. Igal juhul väga tore koht. Tohutus valikus erinevaid värskeid salateid ja juurvilja kraami ja natuke sooja toitu ja suppi pakutakse ka, samuti värsket ehk siis sooja leiva ja kuklikraami. Ja võib võtta täpselt mida tahad ja kui palju tahad. Mulle meeldib selline vabadus. Koht on suur ja avar ning ülerahvastus neid ei piina kuna ümbruses on hästi palju “traditsioonilisi” toidukohti. Kõige värvikam nendest on Hooter’s, mille omapära seisneb selles et ettekandjad-tüdrukud kannavad oranze aluspükse, mingit särgikest ja muud ei midagi. Kõik teavad, et neil seal “food is crap” aga ega sinna selle pärast mindagi. Sinna minnakse vaatama. Ka peredega. Lamedaid teleri ekraane on kõik seinad täis, kust tuleb imelikke kurikatega vehklemise sportmänge ja üldiselt kõik vaatavad midagi. Kui sa nüüd arvad, et ma olen seni kõik need päevad Hooters’s käinud siis vale puha. Korra kevadel Panama citys poistega koos käisime, sellepärast ma siis tean. Kevadel ületas uudistekünnise siin maal ka lugu, kuidas kusagil linnas toimus Hootersi ees “vanade ontlike daamide seltsi” poolt korraldatud pikett protestiks Hootersis töötajatele kohustuslikuks oleva seksistliku vormirõiva vastu. Aga need samad oranzide trussikutega ettekandjad olid viinud ka piketeerijatele süüa ja andsid edasi ka sõnumi, et nad on oma olematu vormirõivaga siinses palavas kliimas suht rahul. Niisiis jätkab see toitlustuskett siinsete rasvalõualiste meesterahvaste rõõmuks eksisteerimist pea kõigis osariikides.
Vaffel House on samuti igal pool esinev üliameerikalikku rasvast toitu pakkuv lihtrestoran. Kord kui me seal käisime, siis üks ettekandjatest oli nii trullakas ja vässu, et kui ta lauda koristas kasutatud nõudest, istus ta ise laua taha maha : )

Mis on linnukesel muret?

2006-09-25T16:33:00.000-07:00

Mul oli päris tore pühapäev. Nagu plaanisin, sõitsin linnast välja ida poole. Mul oli sihtmärk ka, ma sõitsin ühe põneva linnuga kohtuma – teda vaatama ja pildistama, kui veab. Mulle oli saadetud tema koordinadid ühe kuti poolt kes mul siin iga päev töö asjus helistab. Nii et ma olin väga põnevil ja motiveeritud, et kas too lind laseb mind endale ligi või mitte ;) Aga teel sinna sattusin veel Florida Aviation Museum’i, mis oli väga huvitav. Lasin ennast pildistada F14D TomCat hävituslennuki taustal, mis veel käesoleva aasta alguses külvas pomme Iraagis. Enamus väljapanekuid oli muidugi siinse tsiviillennunduse ajaloost ja tõesti huvitav oli. Inimesed olid annetanud muuseumile palju väikelennukeid. Ühte hästi väiksesse ja armsasse vineerist kerega tillulennukisse lubati ka kokkpitti ronida. Minust suurem inimene sinna mugavamalt ei mahukski.Linnu juures käisin siis ära, oli teine kodus. Minule tähelepanu ta ei pööranud. Tegin temast siis mõned klõpsud.

Pilt linnust omas kodus. Mast on päris suur ja ligi 50m kõrge ja lähedale ma sinna samuti ei saanud. Tuli fotokast viimane välja pigistada. Tegemist on vist kotkaga, see isend tundub olema väiksemat sorti, võib-olla järelkasv. Mina teda ega kedagi teist seal lendamas ei näinud. Valgepea merikotkas on siin rahvuslind ja neid on päris palju ja elutseb Alaskast kuni Mehhiko põhjaaladeni. Tolle linnu koduvalik on ikka üliharuldane - mobiilimasti otsas siis. Meie meeskonna tööle pandud 3G tugijaam on samuti selles mastis. Loodetavasti saavad nad hästi läbi.

Kui nüüd muusikast rääkida

2006-09-23T23:05:00.000-07:00

Kui nüüd muusikast rääkida, siis ma olin juba hakanud harjuma, et minu öökapi raadiost tuleb peaasjalikult kantrit ja neegriräppi. Ja kuna mu arvuti on ka siin hotellis ühendatud töö võrku, (sest ma töötan ka oma hotellist), siis seal on kerge tsensuur peal ja veebiraadiod kuulata ei saa. Ei pääse isegi mitte, ühe minu lemmiku, Vikerraadio kodulehele.. Rääkimata muust pornost. Erinevalt mõnest araabia riigist , woman.delfi.ee siiski täiesti töötab meie arvutivõrgust. Kuid täna – peale kolme nädalast siin maal viibimist, mul koitis idee. Mul on ju autos GPS/PDA, mida ma kasutan seni ainult navigeerimiseks tänavarägastikus meeldiva naisehääle juhendamisel. Tõin selle PDA oma tuppa, häälestasin ta WIFI lainele ja voilaa – saab kuulata R2-te ja Vikerraadiot nii laivina kui salvestatud saateid, kas või voodis. Ma olen nii rahul. Esimene intervjuu mille ma täiesti juhuslikult R2 kodukalt MP3-na tõmbasin ja kuulasin, sattus kohe olema tõeline pärl. Kodumaal pidavat käima tv-saade Geenius&Kaunitar ja ühe "osalisega" oli see intekas ka tehtud. Aga kuulake ise SIIT.
Ja äraütlemata mõnus on kuulata õhtul enne uinumist jutusaateid nagu "Kuula rändajat", Ajalootund, RahvaOmaKaitse jms.

Sonic "boom"!

2006-09-22T23:15:00.000-07:00

Eile muuseas väisas ka AirForce1 koos George’iga pardal Tampat. Küllap ta tahtis ka mind õnnitlema tulla, mul oli ju sünnipäev, aga ma saatsin ennetava sõnumi et ärgu tulgu. Tööd on palju ja on seda väävli haisu siia veel vaja. Samuti naases kosmosesüstik Atlantis eile oma kosmose missioonilt ja maandus edukalt varahommikul oma Florida basis. Selle süstiku maalenaasmisega seoses veel sellist infot. Eelnev õhtu päris hilja töökaaslane Jõu helistab ja hoitab, et kui ma hommiku kella kuue paiku peaks ärkama hirmsa kõmaka peale ja aknad värisevad ja kõik muu is “shaking” – siis ärgu ma põdegu, ei ole tegemist maavärina ega arvatavasti ka mitte pommirünnakuga. Lihtsalt Atlantis naaseb koju. Nimelt kui kosmosesüstik päris suure ülehelikiirusega maandumiseelselt maalähedasse tsooni jõuab siis toimub “sonic boom”. Tegelikult vist isegi kaks plaksatust sekundilise vahega, kuuldub nagu üks suur kärgatus. Florida kohalikud elanikud on selle “suure pauguga” juba harjunud kuna kosmosesüstikud on naasenud siinsesse baasi oma vist ligi sajal korral. Minu sünnipäeva hommikune pauguäratus igal juhul jäi olemata. Magasin sügavalt ja nagu ma veebist uurisin lähenes süstik florida kodumaandumisrajale teisest suunast, üle Mehhiko lahe edela poolt. Viimasel ajal nad plaaneerivad jah oma trajektoore nii palju kui võimalik tiheasustusest kaugemalt. Et jupid ei sajaks kaela kellegile, kui miski jälle nihu läheb.

Ilmad on siin soojapoolsed

2006-09-20T23:38:00.000-07:00

Õues on märgatavalt jahedam, kui eelmised õhtud, ainult 24 C tavapärase 28C asemel. Mitu päeva ette hoiatatud külm front on rahulikult üle meie liikunud. Mõnus. Kannatas õues jooksmas käia ja hiljem ujusin basseinis. Diagonaalis, et pikem tunduks. Istusin veel kuuma veega mullivannis ka. Florida on seni orkaanidest tänavu pääsenud, kuigi orkaanihooajast enamus peaks olema juba seljataga. Küll aga lugesin täna kohalikust ajalehest Tampa Tribune, et oktoobris ikka mõni orkaanipoiss siia eksib. Sest oktoobris on õhumasside ja hoovuste liikumine selline Atlandi keskel suuri orkaane enam praktiliselt ei teki. Küll aga väikesed sisenevad hea meelega Mehhiko lahele ja siin koguvad nad sooja vee kohal jõudu ja kusagil kindlasti ka maabuvad. Nii palju siis ilmateadust.

Tampa, mu arm?

2006-09-14T21:35:00.000-07:00

Täna reisisin Tampasse, tundub et see jääb järgmiseks kuuks ajaks minu kodulinnaks. Teekond oli 230 miili pikk ja tubli 5 tundi kulus selleks autosüitu vahepealse lõuna ja ringutuspausiga. Sõitsin väiksemaid maanteid pidi, nii oli tee ka veidi, lühem kuigi ajaliselt vist mitte. Ikka põnevam kui mitmerealisel kiirteel tuimalt uhada. Jäid silma tohutud avarused, maisipõllud ja rohumaad. Ühel väga pikal ja joonsirgel lõigul kiirendasin Sonata täpiks. Sain teada, et erinevalt Georgia osariigist siinsetel rendiautodel piiraja puudub. Aga piiraja peabki olema igaühe kõrvade vahel mitte kusagil masinas.
Tampa on Mehhiko lahe ääres ja siin on veel palavam kui Atlandi ookeani äärses Miamis. Kurat küll.

autojuttu, sest ilma autota ei saa siin maal

2006-09-12T23:12:00.000-07:00

No mul on jälle uus rendiauto, kuna lennujaamast võetud masinaid on pikka aega kallim pidada mingite siinsete spetsiifiliste maksuvärkide tõttu, siis tuli siin Boca Raton’is uus masin võtta. Sedakorda siis 2005-nda aasta Hyundai Sonata 3.3V6 aut. Mul oli väga hea meel, et selle käru sain, polnud Sonatat kogenud varem. Ja ootused olid mul kõrged, kuna seni proovitud Hyundai väikeauto Getz (Islandil 2 päeva) ja isa linnamaasturist ametiauto Santa Fe (2006) on jätnud väga hea mulje kasutusõbralikkuse ja kvaliteedi poolest.
Mazda6-st ümber istudes oli kohe tunda, et käigukasti lülitused käivad aeglasemalt, pidurid on tuimemad, mootorimüra veidi suurem. Teemüra oli märgatavalt vähem kuulda. Oli tunda, et autol on madalatel pööretel võimsust rohkem, kuid kiirust küll Mazdast rohkem polnud. Kui Mazdat iseloomustas väga hea pidamine paigaltstardi puhul, siis Sonataga vastupidi. Vaatamata raskele V6-le vedava silla kohal oli veojõu rakendamisega tõsiseid tegemisi. (Rehvid olid samad Michelinid mõlemal autol).
Niiske ilmaga olid külgaaknad pidevalt märjad ja udused, kuiva ilmaga rooliratas kiiksub armsasti. Katuse luugi sisemine kate liigub veidi liiga kergesti – hoogsamal paigaltstardil avaneb too ise nii 10 cm võrra.

Ameerikamaal ei panda kunagi auto tehnilistesse andmetesse kirja tema kiiruslikke omadusi. Kuna sama mootoriga Sonatat müüakse ka Euroopas, siis eesti maaletooja Topauto kodulehe andmetel peaks 0-100kmh tulema ideaalsete tingimuste korral 7.7 sek (ja seejärel on veel toonitatud et reaalses elus pruugi see nii nobe üldse olla). Ja hea et toonitavad. Ma huvipärast tegin paar mõõtmist käepäraste vahenditega (stopper ja GPS) ning need kinnitasid mu sisetunnet. Alla 9 sek.-i küll ei saa.
Mulle meeldib nende autotootjate lähenemine rohkem, kes tehnoandmetesse panevad täislastis masinaga saavutatud tulemused. Siis on positiivne üllatus tegelikkuses : )
Ausalt öelda on Sonata mulle väike pettumus, Tehnikamaailma talvetesti võitjalt oleks lootnud veidi enamat. Aga kes teab, kuna Euroopa jaoks mõeldud Sonatad ei tule Alabama osariigi tehasest, siis äkki need on parema koostöökvaliteediga.

about nineeleven

2006-09-11T23:06:00.000-07:00

Viimased kolm päeva on pole telerist tulnud õhtuti muud kui ülevaated ja analüüsid 5 aasta tagustest sündmustest. Eileõhtune dokumentaalfilm discoveriy kanalilt ühe NYC tuletõrjedepoo eluolust mõni päev enne ja pärast 9/11 oli päris põnev jälgida – kaadreid mida polnud näidatud oli palju. Fox News üllatas täna aga sellega et lasi pea järjepidevalt täpselt seda mis nende kanali eetris oli täpselt 5 aastat tagasi. Aga üldiselt on sellest teemast kõrini.

lauba - puhkepäev

2006-09-09T22:46:00.000-07:00

Ma olen seekord marukiiresti kohanenud ajavahega ja siinse töörütmiga. Esimene puhkepäev tuli ka nii ootamatult kätte, et ei osanudki plaanida mingit erilist tegevust seks päevaks. Käisin poes ja soetasin fotoaparaadi, kuna selgus et olin oma seebika kodumaale unustanud. Aparaadiks valisin Canon S3 IS, 12-kordse optilise zuumiga. Piisavalt kompaktne, kuid piisavalt võimekas et rannas lindusid pildistada :) Pealelõunal lugesin järjekordse peatüki juturaamatut. Seejärel pöörasin voodis kõhuli ja juba ma magasingi (eestis oli kell 23 :D). Õnneks tunni aja päeast ärkasin üles ja oli just paras aeg sättimaks minekule. Spordihoonesse nimega LA Fitness. Sama keti spordiklubis käisin kevadel Atlantas ka, nii et teada värk, mis seal ootab. Hommikupoole olin uurinud ka lähemal asuvaid kohti, kuid üheski polnud sauna ega normaalset ujulat. Aga nädalavahetusel pole midagi hullu ka veidi kaugemale sõita, 8 miili on ehk sinna. Ja tagasiteele jääb see vahva supermarket, kust saab tervislikku toitu - organic food.
Nii ma siis käisin selles fäncis spordiklubis. Sõudsin 2100m ergomeetril, loopisin veidi neegripoistega korvapalli, mõned harjutused kehale, ujusin 500m, saunatasin. Ja siis oligi kell juba 20 saamas, mis on nädalavahetusel sulgemisaeg neil. Väga mõnus oli. Homme lähen ka peale tööd (jajah, homme pühapäeval ma töötan), sest ma ostsin nii öelda 24h pääsme, millega saan järgmine päev ka sisse. Juba selle pärast tasub minna et saun oli ameerika kohta päris hea võis leili visata ja puha.
Mul tuli kohe meelde, kuidas kevadel oli ühes Atlanta spordiklubis osadel treenijatel, eriti tennisemängijatel, loll komme tulla enne trenni algust täies varustuses saunaruumi end üles soojendama.. See käis mulle ikka jubedalt pinda kui kari afroameeriklasi vajus leiliruumi, särgid seljas, MP3 mängijad käes, klapid kõrvus üürgamas, tossud jalas, jõujoogipudelid näpus ja ronivad aga lavale. Mul oli ka suur pudel. Selles oli kuum vesi. See vesi läks kiiremas korras kerisele. Neegrid tegid sääred. Mina olin rahul.
Võrdluseks võite juurde lugeda minu Aafrikamaa saunakogemusi SIIT.

Kus on meri?

2006-09-08T23:50:00.000-07:00

Käisin lõpuks mere ääres. Läksin otse töölt merd otsima. Ookean on ainult 1 km meie kontorist, siinsest kodust 4 km. Palmid õõtsusid. Vesi 84F, õhk 90F. Ilus oli. Rannavalve tööpäev oli samuti juba kell 5 lõppenud. Ega seal eriti kedagu valvata poleks kah. Nägin jube suurt daami, ma arvan et terves põhja-euroopas ei leia nii suurt tagumikku. Vaene inimene.
Tegelikult paistsid kõik need vähesed rannasolijad väga õnnelikud välja.

Tahaks süüa tervislikult

2006-09-06T21:49:00.000-07:00

Otsisin üles selle toidupoe, kus müüakse orgaanilist toitu. WholeFoodsMarket. Mul on väga hea meel, et minu linnaosas ta olemas on. Mitte küll väga lähedal, aga täitsa olemas. Sealsed toiduained on tavapoodidega võrreldes palju “puhtamalt” kasvatatud asjadest tehtud. Maitsevad paremini. Peale selle on neil seal kohapealne köök, mille toodang on suurtel vaagnatel väljas, saab ise valida ja komplekteerida omale kõhutäie ja siis kaalujärgi maksta. Kohapeal süüa või kaasa võtta. Väga mõnus ja maitsev. Mina võtsin Turkey lasanjet (kalkun vist, mitte türgi) ja Ungari guljashi ja salateid. Kaasa veel topsiku hernesuppi. Olen rahul.

4. sept: TLN -FRA-MIAMI

2006-09-04T21:35:00.000-07:00

Tulle vastu minu soovidele on Luftwaffe, sry - Lufthansa, lisanud juurde reise Frankfurdi suunal ja nii ma neid siis jälle kasutasin. Päris meeldiv oli. Frankfurdi lennuk oli täiesti täis ja minu kõrval istus üks hiinlannast tudeng. Kui te nüüd arvate et hiina tüdrukud on sellise lameda näoga lühikesed junnid siis, see ei ole sugugi alati nii. Pilusilmne ja pikakoivaline chinese chick üritas inflight ajakirja vahelt ühte ankeeti välja tõmmata ja see kippus rebenema ja siis ma sain maha suurepärase pick-up-line'ga - on sul nuga vaja? Tahtis küll, aga ma vabandasin, et viimasel ajal hästi enam ei pääse noaga lennukisse. Igal juhul saime meeldivalt jutule ja selgus järjekordselt, et maailm on väike. Tema vanaema elavat just selles Kirde-Hiina linnakeses, kus mina mõned aastad tagasi töötasin päris jupp aega. Lily (või oli ta Lucy?) osutus meeldivaks ja arukaks vestluskaalaseks, kes talus vapralt ka minu seksistlikke nalju. Selgus, et tüdruk on elanud vanematega 5 aastat Moskvas ja viimased 8 valdavat Eestis ja nüüd läheb Kanadasse ülikooli õppima. Ühesõnaga me vestlesime valdavalt puhtas vene-inglise keeles. Tänu Lily'le sain ma jälle meeldetuletatud hiinakeelseid sõnu ja väljendeid. Mina õpetasin talle mõned olulised saksakeelsed väljendid nagu: saoledloll, saoledhaige, "Arbeit macht frei", shaisse. Rohkem ei tea ma isegi. Kuna temal tuli paar tundi kauem Frankfurdis jätkulendu oodata, siis ma usun kulusid talle need väljendid marjaks. Ja juhul kui minul läheb tulevikus vaja jõukast perest pärit hiina pruuti, siis nüüd tean kust saab. Aga tema perekonnanime küll ei võtaks, sest kui seda osalt vene tähtedega lugeda saame peaaegu et "levinud kolmetähelise slaavi sõna".
Üle Atlandi lend oli väga hea kogemus. Lend oli nii 65% täituvusega, aga minu kohal olid ühed daamid ees. Nad oli nii umbes 10 rea võrra eksinud, aga see on ~ 65 aastastele andestatav. Peale babuljade õigele trajektoorile juhatamist jäi minule 3 vaba kohta aknast vahekäiguni, kus ma sain mõnusasti horisontaalselt puhata. Ja und oli mul vaja, sest eelmise päeva Rakvere rattaralli oli päris väsitav. Lennu lõpu poole tuli üks meeskonnaliige otsima kedagi mr. Consalest, kes oleks samuti pidanud istuma ühel nendest kolmest toolist. Seda härrat otsiti lausa läbi mikrofoni taga. Mina ei osanud neile abiks olla. Miami tervitas mind niiske palavusega. Sain kätte oma rendiauto, milleks Mazda 6 aut. 3.0V6. Mina polnudki varem sellises keskmise eestlase "unelmas" istunud. Tunnike navigeerimist meeldiva naishääle juhendamisel ja jõudsingi 40 miili kaugusel asunud sihtlinnaosasse - Boca Raton'isse. Selle mootoriga oli masin loomulikult päris nobe, aga see tee- ja rehvimüra oli ikka päris häiriv. Õnneks teed pole siin väga karedad. Kui ma kella 6 paiku kohaliku aja järgi kontorisse jõudsin, selgus ka miks kõik on nii rahulik ja tipptunnile omast liiklukeerist ei ole - täna on siin töörahvapüha ja puhkepäev. Kontoris oli ainult üks malaisia päritolu noormees ja temal on sama eesnimi mis minul, vähemasti kuulmise järgi. Seepärast oli meil veidi seletamist, et kumb on kumb :D

September 2006

2006-09-01T22:23:00.000-07:00

Kuna algamas on järjekordne seiklus minu elus, siis ehk tekib ka ühtteist kirjutamisväärset nagu mul juba tavaks saanud. Kooliaasta alguses on ikka paslik alustada uute tegemistega, olgu siis seekord selleks blogi - minu paigaveeb :)