4. sept: TLN -FRA-MIAMI

Tulle vastu minu soovidele on Luftwaffe, sry - Lufthansa, lisanud juurde reise Frankfurdi suunal ja nii ma neid siis jälle kasutasin. Päris meeldiv oli. Frankfurdi lennuk oli täiesti täis ja minu kõrval istus üks hiinlannast tudeng. Kui te nüüd arvate et hiina tüdrukud on sellise lameda näoga lühikesed junnid siis, see ei ole sugugi alati nii. Pilusilmne ja pikakoivaline chinese chick üritas inflight ajakirja vahelt ühte ankeeti välja tõmmata ja see kippus rebenema ja siis ma sain maha suurepärase pick-up-line'ga - on sul nuga vaja? Tahtis küll, aga ma vabandasin, et viimasel ajal hästi enam ei pääse noaga lennukisse. Igal juhul saime meeldivalt jutule ja selgus järjekordselt, et maailm on väike. Tema vanaema elavat just selles Kirde-Hiina linnakeses, kus mina mõned aastad tagasi töötasin päris jupp aega. Lily (või oli ta Lucy?) osutus meeldivaks ja arukaks vestluskaalaseks, kes talus vapralt ka minu seksistlikke nalju. Selgus, et tüdruk on elanud vanematega 5 aastat Moskvas ja viimased 8 valdavat Eestis ja nüüd läheb Kanadasse ülikooli õppima. Ühesõnaga me vestlesime valdavalt puhtas vene-inglise keeles. Tänu Lily'le sain ma jälle meeldetuletatud hiinakeelseid sõnu ja väljendeid. Mina õpetasin talle mõned olulised saksakeelsed väljendid nagu: saoledloll, saoledhaige, "Arbeit macht frei", shaisse. Rohkem ei tea ma isegi. Kuna temal tuli paar tundi kauem Frankfurdis jätkulendu oodata, siis ma usun kulusid talle need väljendid marjaks. Ja juhul kui minul läheb tulevikus vaja jõukast perest pärit hiina pruuti, siis nüüd tean kust saab. Aga tema perekonnanime küll ei võtaks, sest kui seda osalt vene tähtedega lugeda saame peaaegu et "levinud kolmetähelise slaavi sõna".
Üle Atlandi lend oli väga hea kogemus. Lend oli nii 65% täituvusega, aga minu kohal olid ühed daamid ees. Nad oli nii umbes 10 rea võrra eksinud, aga see on ~ 65 aastastele andestatav. Peale babuljade õigele trajektoorile juhatamist jäi minule 3 vaba kohta aknast vahekäiguni, kus ma sain mõnusasti horisontaalselt puhata. Ja und oli mul vaja, sest eelmise päeva Rakvere rattaralli oli päris väsitav. Lennu lõpu poole tuli üks meeskonnaliige otsima kedagi mr. Consalest, kes oleks samuti pidanud istuma ühel nendest kolmest toolist. Seda härrat otsiti lausa läbi mikrofoni taga. Mina ei osanud neile abiks olla. Miami tervitas mind niiske palavusega. Sain kätte oma rendiauto, milleks Mazda 6 aut. 3.0V6. Mina polnudki varem sellises keskmise eestlase "unelmas" istunud. Tunnike navigeerimist meeldiva naishääle juhendamisel ja jõudsingi 40 miili kaugusel asunud sihtlinnaosasse - Boca Raton'isse. Selle mootoriga oli masin loomulikult päris nobe, aga see tee- ja rehvimüra oli ikka päris häiriv. Õnneks teed pole siin väga karedad. Kui ma kella 6 paiku kohaliku aja järgi kontorisse jõudsin, selgus ka miks kõik on nii rahulik ja tipptunnile omast liiklukeerist ei ole - täna on siin töörahvapüha ja puhkepäev. Kontoris oli ainult üks malaisia päritolu noormees ja temal on sama eesnimi mis minul, vähemasti kuulmise järgi. Seepärast oli meil veidi seletamist, et kumb on kumb :D