Kungsleden – suuskadel ja kopteriga

Vaieldamatult üks omanäolisemaid võistlusi murdmaasuusatamises on Kungsledenrännet. Formaat - kahestes tiimides vabas tehnikas suusatamine Hemavanist üle mägede, mägijärvede ja Vindelnfjälleni looduskaitseala Ammarnäsi, järgides ajaloolise Kungsleden trassi esimest otsa. Muuseas, maanteid pidi lahutab neid kahte asulat ligi 300 km. Paarilisest ei tohi eralduda, seda kontrollitakse rajal mitmes punktis. Kahese tiimina rajal olemine on osalt põhjustatud ka turvalisuse pärast, mägedes-orgudes võib ilm järsku muutuda, nähtavus nulliks muutuda ja mobiililevi paljudes orgudes samuti puudub. Seepärast pidi igal võistlejal olema seljakotis kuivad kindad-müts, tuulekindlad pealisriided, detailne piirkonna kaart, kompass, vile, liitri jagu juua. Lisaks meeskonna peale üks elastne puksiirköis ning ”vindsäck”, mis on tuule eest varju pakkuv kerge telgi moodi palakas. Tänavu 14. aprillil toimus Kungsledenrännet 5-dat korda, suurepärastes ilmaoludes – päike, külm lumi, nõrk vastutuul.

Stardiala :)

Rajaprofiil

Mina esmakohtusin oma paarilisega napp tund enne starti. Päär osutus mõnusaks meheks, ja mis kõige tähtsam, kõigi eelduste kohaselt olime äärmiselt võrdsed pikamaasuusatajad. Ligi 70 tiimi oli end üritusele reganud, korraldajate poolne piir on maksimaalselt 100 paari. Eraldi arvestust peeti meeste-, sega- ja naistetiimidele. Nii oli stardis vendasid, naabrimehi, elukaaslasi ja ka miniast-äiast koosnev paar. Seda suusamaratoni tullakse eelkõige läbima, kuid parimatele on ettenähtud vägagi arvestatavad auhinnarahad. Minutike enne kella kukkumist, ütles Päär et liigume sinna paremale äärele teise ritta, mille peale ma pööritasin silmi, aga nõustusin, sest tema on varasemalt osalenud ja küllap teab siinsel üritusel käiate taset. Stardist, Hemavani mäesuusakeskuse Centrumlifti juurest pandi kell 9.30 üles mäkke sellise innuga minema, nagu tegu polekski eesootava 80 km-se raske sõiduga. Päär läks ees, minul süda peksis õige varsti 190, aga tunne oli pagana hea. Esimese katkematu tõusukilomeetri lõpuks olid poolprofid eest juba kadunud, aega kulunud meil üle 12 minuti ja üllatav, et ka meie taga oli suur vahe tekkinud. 2-3 paari oligi meie läheduses, ja nii jäigi. Tõusud muudkui jätkusid üksteise otsa, veidi rahunes profiil 7-ks kilomeetriks. Olid need vast mäed meie ümber. Rõõmu tegi, et olin valinud oma kahest suusapaarist, külmale ja pehmele rajale orienteeritud suusad. Need toimisid imehästi. Eelmiste päevade päike polnud üleval mägedes absoluutselt suutnud lund niiskeks muuta, seega rada oli pigem värske ja pehmepoolne. Kungsledenit kasutatakse tänapäeval valdavalt lumesaanide ja matkasuuskadega liikumiseks ja mingit hooldust rajale ei tehta, kui viidad  ja tähised välja arvata, kuid selle ürituse tarbeks oli esimesed 30 km öösel rajamasinaga üle käidud. Puhas sõidurööm, minu joogisüsteem toimis hästi, seljakotti ei tundnud üldse, nii matkajatest kui saanisõitjatest ergutajaid oli üllatavalt rohkelt. Kuna ruumi oli palju, siis sõitvad lumesaanid hoidsid end see päev rajalt viisakalt veidi kaugemale, nii et miski ei seganud. Kordamööda vedasime 1-2 km kaupa, vahel tõusudel ka kõrvuti. Esimesse kontroll- ning joogipunkti jõudmiseks 11-l kilomeetril oli kulunud tublisti üle tunni. Siit peale tuli sõita pikalt piki orgu, vastutuul kuni 4m/s oli vägagi tunda ning samuti oli tegemist hiiliva tõusuga. 20-nda km paiku oli veel üks pikem järsk tõus millele järgnes raja kiireim osa. Kilomeetrid lendasid siis 1 minut 10sek kuni 1:40, otseselt pidurdada õnneks polnud vajadust, kuid keha asendiga reguleerides tuli kiirust vähendada küll. Suurimaks kiiruseks salvestas Garmin käekell siin 63.3km/h.

Peale 30-dat km tuli liikuda piki Tärnasjö järve ~8 km. Siin tasase peal ja vastu tuult oli mul tõsiselt raske, ütleks et kogu raja raskeim lõik minule. Kuidagi rippusin Pääril taga ja kannatasin. Meist sadakond meetrit eespool olevad 2 tiimi osutusid tõelisteks vaasaloppetipededeks :)  – neile tasane sobis, võtsid haneritta ja aina kütsid klassika paaristõuget, kaugenesid meist jõudsalt.. Kui see pika järve peal piinlemine lõpuks läbi sai, oli minule kaua oodatud kolmas joogipunkt, kus eelinfo kohaselt pidi pakutama ka miskit tahedamat. Siin tegime korraliku pausi - 2 kuklit ja mustikasupp maitses hea. Igaks juhuks manustasin ka ainsa kaasasolnud saltstick kapsli. Nüüd oli veel 1 km tasast järvepinda ja lõpuks ometi rada jälle maa peal võsa vahel ning uued mäed terendamas. Siin tabas tõusu alguses üllatus – reiepealsetel õrnad krambid. Seda polnud mul kunagi varem esinenud. Aga Pääril oli sama lugu!! Seisatasime hetkeks, tegime mõned kükid ja raputused ning jätkasime lühema sammuga. Ja kõik oli jälle OK! Tõusud oli puhas rõõm  peale seda pagana siledat järve põrgut. Nüüd oli suusarada lihtsalt saanitee. Valdavalt päris OK suusatamiseks, mõnes kohas väikestel laskumistel olid üles mäge kihutanud saanid trassi talve jooksul suht mogulisse kiirendanud ning seal tuli ettevaatlik olla. Aga seekordne mägedest alla tulek oli hoopis teistsugune. Kitsavõitu ja jändrike madalate kaskede vahel looklev trass nõudis pidevat pidurdamist, mis oli äärmiselt tehniline kuna kiirus kippus vägisi suureks ja juba eelsõitjate poolt kaussi piduratud rada ei olnud just mugav enda kiiruse kontrollimiseks.

Trassi 15-s km, ülalt vaadatuna

Hoidsime piisavat pikivahet, kuid meile jäi ootamatult ette ees sõitnud segapaari varem kummi otsas haagisena liikunud naisterahvas, kes oli  nüüd üksi kuna võttis laskumisi eriti aeglaselt. Pääri hädapidurdus lõppes siruli lendamisega, mina sain temast mööda aga kuna naisterahvas oli minul nüüd ees ja samuti oli mure lumele laotunud Pääri pärast, püüdsin omakorda külg ees hädapidurdada. Hoogu oli palju ja lendasin täiega üle näoli lumme. Korjasime end kokku, veendusime et kepid terved, jätkasime laskumist ning saime sellest kohalikest segatiimist laskumiste lõppedes mõneks ajaks mööda. Sain teada, et minu ninapealne on lumele kukkumisest marraskil. Nüüd oli kümmekond km-t viimase kontrollpunktini piki kahte kitsamat sorti järve – Lilla ja Stor-Tjulträsket. Kohati meenutas mööda jõge sõitu. Samas laiemates kohtades hoidis rada kalda ligi ning ebameeldivat lagedal tuule käes pingutamise tunnet ei tekkinud. Meiega koos sõitnud segapaar ühendas end jälle köiega ning vajusid vaikselt eest ära. Näeme, et viimases joogipunktis järve lõpus 9km enne finishit ei peatu nad hetkekski. Meie peatume. Mind valdab juba mõnus rahulolu, et enam ei ole miskit rasket jäänud, tunne on hea ning kilomeetri ulatuses seljataga ei paista kedagi.

Finišisirge

Siin toitlustuspunktis pakutakse muuhulgas ka vorsti ja tuule käes kuivatatud põhjapõdraliha. Mina vaatan kella ja utsitan Pääri minekule, mul on salasoov finishisse jõuda kiirema ajaga kui Päär mullu oma sõbraga lumetormis (mis toona puhus küll valdavalt soodsast suunast). Seepärast veangi viimased 9 kilomeetrit päris hoogsalt ja naudinguga piki jõekallast ja madalat metsa kulgevat saaniteed, mis nüüd on kohati märjavõitu lumepudru. Mõned laskumised on veel päris ärevad ja head suusavalitsemist eeldavad, kuid eesolnud segapaari ei paista enam kusagilt. Nii me finisheerumegi kella veerand nelja paiku ergutajate kisakoori saatel lõputõusu võttes Ammarnäsi rahvamaja hoovi peal.

Ammarnäsist lahkumine

Hemavani saabumine

Suurepärane tunne. Käime saunas, pakutakse hästi süüa, jagatakse nänni. Oleme ärmiselt rahul, et me Pääriga nii ühtlase tasemega tiim olime kogu raja vältel. Üllatuseks saame teada, et vaid 16 paari oli enne meid finishis. Ning et meesteklassi esikolmiku  vahel olid vahed suht väikesed ja taktikaline tempomäng oli pea terve sõidu vältel käinud, samas ühises pundis sõideti vähe. Jätan Pääriga hüvasti, sest kella viieks saabub kopter nagu kokkulepitud ning toob minu ja veel paar osalist 20 minutiga tagasi Hemavani. Sai veelkord nautida mäestiku loodust ja võistlustrassi, seekord mugavalt ülalt alla vaadates.

Ride-the-Cow

Hemavanis toimus samal nädalavahetusel veel kahepäevane igamehe free-ride võistlus Ride the Cow. Seda käisin ma uudistamas reedel, sõites sinna mööda suurepärast kokku 10km pikkust Kobåset (lehma latter?) nimelist murdmaasuusarada. Selline nimi on tulnud asjaolust, et tegu on kolmest küljest kõrgete mägedega suletud oruga. Ning sõsarkeskuses Tärnabys peeti suure rahvusvahelise osavõtjatehulgaga FIS võistlus mäesuusatamises lastele ja noortele.

7-mila suusamaraton

Märtsi keskel peetakse Põhja-Rootsis, Umeå linnast kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel pikka traditsiooniga klassika suusamaratoni. Start Vindelni linnakeses, finiš Robertsforsis. Nagu nimigi ütleb, on tegu 7 rootsi miili pikkuse sõiduga, reaalsuses on distantsiks koguni 74km. Mõneti on ülesehituselt sarnane Vasaloppetile - start ja finiš on teineteisest kaugel, sõit läbib mõningaid asulaid ja sõidutee on tihtipeale läheduses. Kuid rajaprofiililt ning mitmekülgsema looduse poolest on tegu palju enamat emotsiooni pakkuva klassikamaratoniga. Kohalike elanike ja suusaklubide vabatahtlike korraldatud üritus on äärmiselt sõbraliku õhkkonnaga.

Eelnevatel päevadel oli piirkonnas olnud suur sula. Reede õhtul Umeås maandudes oli õhutemp lausa kümne soojakraadi ligi. Lumekihi paksuse pärast õnneks muretseda polnud vaja, oli ju siinne kant eriti käesoleval talvel kogu Rootsi lumerikkaim olnud. Paar varasemat eriti suurt sadu olid lausa korraga ~50cm lund toonud.

Lennureisid oli paras seiklus. Lõunane TLN-STHM lend hilines korralikult, pluss tavalennuk oli ootamatult vahetatud aeglase Saabi vastu. Pisike "propellerplan" oli pilgeni täis ja mul oli mure, kas mu pagas ikka mahtus peale. Lennukilt terminalibussi minnes nägin, et mu kohver ja suusad võeti maha, ei pandud pagasikärusse, vaid eraldi ”pussyvaguni” peale ja too sõitis vastassuunas. Stockholmis oli mul jäänud ümberistumiseks napp 25 minutit, ma olin suht kindel, et mu pagas tuleb Umeåsse järgi hilisema lennuga. Aga kui ma peale pikka sprinti läbi reedeselt rahvarohkete terminalide Umeå lennu väravasse jõudsin, öeldi seal, et mind veel ainult oodatigi ja et mu pagas on juba peal. Kuna SAS on mind alati poputanud, siis ma väga ei imestagi, veidi liigutatud olen siiski : ) Ka see lend on pilgeni täis, kodulinna lendavaid tudengeid ja kodunt eemal töötavaid rootslasi. Ja rootslaste all ma mõtlen päris rootslasi :)

Stadsliden

Umeå linn on mulle alati meeldinud. Siin väga palju noori, sest tegemist ülikooolilinnaga. Ja kuna mägesid pole, pannakse siin suurt rõhku murmaasuusaradade korrashoiule. Neid leidub mitmes linnajaos ja igas linnaservas väga erineva pikkuse ja raskusastmega. Möllisin end siva hotelli ja seejärel teen õhtuhämaruses kiirelt nulli suunas langeva temperatuuriga Stadslideni vabaõhumuuseumiga külgneval 3,5km-l rajal mõned ringid. Muuseas, eriti hästi ehk siis igal varahommikul hooldatakse linnaservas Nydala radu, kus asub muude ringide seas ka linna ainus poolemeetrise kunstlume põhjaga 5km ring. Selle raja kasutamine on tasuline. Pileti saab osta kaardiga parkimisautomaati meenutavast seadmest.

Järgmine päev käin kohalikus Interspordis, kus on ka ametliku määrdeinfo nõuandepunkt. Saan teada, et rajal on nii viludat metsavahet kui päikeselisi lagedaid. Kuna nüüdseks paikaloksunud prognoos lubab hommikuks Vindelni -7 ja pärastlõunaks finishipaika maksimaalselt 0 C, siis on selge, et olud jäised ja kliistriilm igal juhul. Varuvariandina kaasa võetud zero suuskade peale loota ei tasu. Mõte, et ma pean oma tavapärased tahke määrde suusad ära kliisterdama, mida ma seni kunagi veel pole teinud, tekitas veidi muret. Tegelikult läks määrimine suht hõlpsalt. Alustuseks pihustasin aerosoolist õrna kihi kruntkliistrit, seejärel rauaga lilla swix KR40 soojalt alla ja siis suusad hotelliaknast välja seina najale jahtuma. Esimesele suusale läks oskamatusest kliistrit liiga paks kiht, teisele panin märksa vähem. Ahh, ongi parem kui üks suusk on veidi parema tõukega, rahustasin ennast. Siis käisin õhtust söömas, mis oli eriti rikkalik buffe, kuna hotell oli täis noorsportlasi linnas toimuva pallimängu turniiri tõttu. Seejärel katsin külmad suusad kahe kihi Ski-Go HF blue purgimäärdega ning viisin lumelauad ööseks rendiautosse külmkappi.

7-mila stardiala

Hommikul tund enne starti oli külma koguni 10 kraadi, rööbas oli äärmiselt kõva. Pool tundi enne lähet läksin kerge värinaga hinges suuska proovima, ja pidas! Isegi peaegu et ootamatult hästi. Starti oodates pidas teadustaja vajalikuks väheste välisosalejate sekka sattunud ”Estniska kille” nimeliselt-numbriliselt ära mainida. Lehvitasin rahvale. Start oli täpselt kell 9. Julmalt kiire ja kõva jäine rööbas. Paari kilomeetri pärast vähenes radade arv kahele ja nii jäigi lõpuni. Tundsin, et õige natuke üks suusk on pidur, seetõttu laskumistel tuli keharaskuse ja tasakaaluga veidi mängida. Samas tõusudel oli see võimalus ühe jalaga eriti tugevalt tõugata plussiks. Kaheksandal kilomeetril oli ohtlik laskumine, kus tuli mõnikümmend meetrit kõvasti pidurdada, et vasakule kitsale jõeületussillale pöörata. Püüdsin pidurdada ettevaatlikult ja valdavalt ühe suusaga, et kliister rulli ei läheks. Pärast jõeületusele järgnenud tõusudel oli paljudel kaassuusatajatel järsku pidamisprobleemid – põhjuseks agressiivse pidurdamisega kaduma läinud kliistrikiht või pidamisteip. Minul oli kõik superhästi. Hakkasid korralikud vahed tekkima eri gruppide vahel.

Finišisirge linnavahel

Ühe lühikese laskumise alguses näen, et minust 30meetrit eespool olev härrasmees teeb imelikke liigutusi. Lähenen tagant kiiresti ja taipan, et tal on hoo pealt parem suusk lahti tulnud ja see sõidab mehest veidi eespool allamäge. Mul on hoog palju suurem, kuidagi suudan reastuda kõrvalrajale ning röögin, et ühel suusal tasakaalu hoidev mees oma vasaku pidurdamiseks kasutatava kepi minu jäljest koristaks. Viimasel hetkel ta seda teeb ja pääsen napilt temast mööda. Minust 20 meetrit taga tuleb suurem grupp ja siis on kuulda juba eriti kõva röökimist ja raginat.

Esimeses joogipunktis võtan aja maha, joon rahulikult. Kiirendan innukalt raja suunas tagasi aga kliistrisuusk takerdub enne rööpasse jõudmist lumel nii korralikult, et peale mõningat kakerdamist ja meeleheitlikku tasakaalu otsimist lendan suure pealtvaatajate hulga ees kõhuli. Võis olla naljakas, tõepoolest :)

No comments!

Poolel maal Botsmarkis on suurem toitlustuspunkt, siin on ka lühema maa start ja teatesuusatamises osalejate vahetusala. Üks paks tütarlaps saab minu ees oma isalt teatevahetuse ja paneb sellise vungiga minema, et mul pole lootustki tuulde võtta. Raja teises pooles sõidab kümneid kilomeetreid minu läheduses M70 klassi võistleja. Tal on oma jootja, välimuse järgi poeg, iga 7-8 km tagant mõne tõusunuki otsas pudelit ulatamas. Aga ka ametlikele joogipunktidele ei saa miskit ette heita. Saab jõujooki, rosinakuklit ja mustikasuppi. Eelviimases pakutakse ka energigeeli ja viimases sõdurite poolt majandatavas punktis pole vett, kuid on koolajooki. Mu Garmin käekell hakkas juba kolmanda tunni täitumise eel iga poole tunni tagant hoiatama madalast akutasemest, kuna ma polnud teda eelneva kahe päeva jooksul Umeås tehtud suusasõitude järel laadinud. Vastu ootusi peab aku siiski täpselt lõpuni vastu ja seega võib öelda, et soojades tingimustes peaks FR60 spordikell lubatud 8 tundi kindlasti vastu. Finishisse jõuan pool tundi planeeritust kiiremini. Ülikiirete rajaolude tõttu on ka võitja aeg kõigi aegade parem, seda koguni 13 minutiga. Suusad toimisid minul hästi lõpuni ja tänu korralikult toimivale vahelduvtõukele sõitsin lõpukilomeetreil paarilt kaasaloksujalt eest ära. Üllatuseks avastan finišis, et ühe suusa pidamisala on enda külge kogunud suurema hulga metsa.

Robertsfors

Seega olin ma pool 2 Robertsforsis, aga korraldajate buss tagasi stardilinna, kus on mu rendi-Clio, väljub alles kell 17. Pesen ja söön, viidan aega, jalutan läbi kogu linnakese, pildistan finišeerujaid, püüan tulutult postkaarti osta.. Ikka on aega palju. Otsustan, et võtan finishi alalt oma pakid ja marsin õige tee äärde ja püüan hääletada. Selle õnnestumisesse mul Rootsimaal suurt usku polnud, kuna seal lihtsalt pole kombeks pöidlaküüdiga reisimist üritada. Ning sisemaa poole suunduv liiklus oli pehmelt öeldes hõre. Otsustan siiski teha proovi ja seda korralikult. Rebin kuulutusetulbalt maha A3 fromaadis reklaami nädala eest toimunud lumesaani kiirendusürituse kohta, küsin tanklast laenuks markeri ja maalin paksult plakati tagumisele küljele VINDELN. Rullin oma üriku kokku ja lähen pakkide järgi. Oma kolaga õige Vindelni poole mineva tänava äärde suundudes, näen, et minu eest liiguvad võistlejatest isa ja poeg oma tänavaäärde pargitud Volvo suunas. Küsin neilt, kuhu suunas sõidate, ega äkki Vindelnist ei möödu. Saan teada, et nemad on Lyckselest, mille suund on suht sama ja nad on valmis tegema minu jaoks 20km-se lisahaagi. Super! Selgub, et autos on neil veel pereema ja 2 koera, aga see pole probleem. Suusad lähevad boksi, pakid mahuvad koertepuuri kõrvale ja juba annabki taanlasest pereisa korralikult gaasi. Perepoeg on äsja saanud 18 ja seetõttu sai osaleda oma esimesel 7-mila täispikal sõidul, kusjuures lõpetas umbes sama ajaga nagu mina ning ka pereema on varasemalt korduvalt osa võtnud. Moosin perepoega minuga osalema kuu aja pärast Kungsledenrännetil, aga kutt kardab, et ta on vabatehnikas liialt nõrk mägede ületamiseks. Anyway, head inimesed tõid mu starti tagasi ja säästsid mulle 2 tundi väärtuslikku aega (ja 100SEKi bussiraha).

Kokku osales too päev erinevatel distantsidel ~1000 suusatajat. Kõik kellega vestlesin, pidasid seda üritust sõidunaudingu poolest Vaasaloppetist suuremaks elamuseks. Nõustun täielikult.

Markatrimmen Trondheimis

Trondheim

Kuna Trondheimi käib praegu otselend, mille ajad sobivad hästi nädalalõpu veetmiseks sealkandis, siis.. mõeldud-tehtud. Veebruari esimene nädalavahetus, kui eestimaal esines -35 kraadi pakast, sai talvemõnusid nauditud Trondheimi kandis. Sealne 5-10 kraadi külma tundus lausa õdus. Reede möödus mäesuusatades, laupäevaks olin end aga reganud Markatrimmen nimelisele murdmaasuusa võistlusele.Trondheimi külje all mäe otsas on murdmaarajad, kus pikima ringi annab kombineerida isegi 40km kanti.

Markatrimmen ürituseks oli aga ette nähtud 26km ring algusega Skistua juures, laupäeva hommikul vabas tehnikas ja pühapäeval sama ring klassikas. Stardid olid mõlemal päeval juba kell 10 hommikul, kuna hilisemaks kellaajaks oleks need rajad paksult täis nädalalõpu matkajaid. Ööl vastu laupäeva sadas all linnas 10cm, aga seal mäeotsas koguni 15cm värsket lund maha, nii et rada oli parajalt puudrine. Enamus sadu oli hommiku pool peale öist rajapõhja tegemist, nii et eriti raja esimene pool oli pahkluuni lumes sumpamine. Aga õnneks oli lumi kiire ja pehme raja suusaga sõit igati nauditav. Osalejaid oli laupäeval veidi üle saja. Pühapäevasel klassikasõidul loomulikult kordades rohkem. Norra harrastajate vabatehnika valdamine oli kohati teistega mittearvestav. Korduvalt pidin paluma kaasvõistlejatel laskumistel keppe koomale tõmmata. Vist alustasin liialt tagant. Rajaprofiil oli väga põnev. Alguses käis üles alla, siis pikalt-pikalt alla ning lõpuks tuli pikalt ülesse stardipaiga lähedusse tagasi. Kaks joogipunkti. Paar pikka laskumist lõppesid järsu kurviga. Hoiatavaid silte oli küll kasutatud, kuid üks kurvidest oli ikkagi ootamatult järsk ja täisnurkne ära pööramine metsa sisse. Hädavaevu jäin jalule. Kuid tänu sellisele riskantsele kiirele kurvi läbimisele säilis hoog ja seni veidi tagapool sõitnud norra vanameestega kasvas mõne hetkega vahe 100 meetri ligi ning enam nad mulle järgi ei saanud.

Rada Skistua lähistel

Pühapäev oli sademeteta -10 C hommik, klassikasooned olid tardunud mõnusaks raudteeks. Võistlusest osa võtta ei plaaninud, kuna pärastlõunasele Tallinna lennule jõudmine oleks läinud liialt rapsimiseks. Otsustasin minna lihtsalt rahulikule klassikaringile 1h enne ametlikku starti. Tõesti suurepärane klassikarada oli. Polnud ju selleks ajaks saanud veel heal rajal klassikat sõita see talv. Peale minu oli hommikusi sõitjaid teisigi. Joogipunktid olid juba töös ning mahlajooki pakuti lahkelt ka kõigile ilma numbrita sõitjatele. 3km enne ringi lõppu sai liidrite paar mu kätte, ning kilomeeter enne lõppu möödusid veel mõned.

Õhtu eel Tallinna saabudes oli ka siin mail ilm pehmenenud, vaid -18C. Lennujaama parkla oli käivitusabi ootavaid masinaid täis.

TeddyBears Stockholm

Juulikuine Stockholm on täiesti unele vajunud. Metroorongid liiguvad 2-3 korda suurema intervalliga. T-Centralenis on hommikuse “tipptunni” ajal inimesi tavapärasest 5x vähem. Kõik on linnast ära puhkusel. Kui ma seekordse lähetuse tarvis juba suhteliselt varakult hotelli broneerisin, arvestasin et juulis võib olla palavaid päevi ja valisin konditsioneeriga hotelli. Aga võta näpust, see esmaspäev-teisipäev oli Stockholmis ikka väga jahe ja vihmane ilm. Ning kui ma õhtul oma hotellituppa maabusin, olid radikad soojad ja tuba polnud sugugi palav : ) Säärane suvi siis, kontoris töötamiseks päris hea. Täna peale tööd oli plaan basseini ujuma minna, kuid mu kartus osutus tõeks, mu tavapärane ujula oli “suvepuhkusel”. Läksin siis niisama välja jooksma, tegelikult küll valdavalt jalutasin. Leidsin rannavolle platsi, kus Liibanoni-Türgi mehed võrkpalli mängisid. Veidi vaatasin, ja jalutasin edasi. Pargi veerel kalpsas suur jänes vastu. Seejärel jõudsin kossuplatsi veerde, kus hiinlased tegid tänavakorvpalli. Majade vahel avanes ka jalgpalliväljak, kus olid lausa mooramamehed koos. Ei viitsinud ma ka nendega ”lõimuda”. Üldiselt ma ei kohanud õhtul ühtegi inimest, kes oleks olnud rootslane. Puha ainult immigrandid suveks linna jäänud.

2-4 juuni, København

1. juuni - track day

Rapla rada. Paigaltstardist ringiaeg 1:03.875 ja lendstardist 1:01.613
Esimese korra jaoks pole sugugi paha, taolise pereauto kohta (TDI103kW) Kuid arenguruumi siiski on :)

Svalbard ja Peking

Spitzbergenis viibimise viimasel päeval õnnestus meil Mattiga natuke Pekingi olümpiahõngu nuusutada. Nimelt oli äsja põhjapooluselt naasnud Pekingi olümpiatõrvik ja loomulikult me võtsime ta rajalt maha ja tegime väikse poosetamissessiooni. Kuna mina jäin koos tõrvikuga fotole nagu löögivalmis kurikaga pesapallur :D siis siia postitan pildi Mattist, kes oleks nagu sünnist saati tõrvik peos polaarjoonetaga elanud :-)

Päris põhjanabal käis selle olümpiatõrvikuga ameeriklane Douglas Stoup ja selle retke kohta leiab uudise SIIN
Douglas on suurte kogemustega arktika ekspeditsioonide juht ja mägironija, kes korduvalt käinud nii põhja kui lõunapoolusel. Samuti on ta ekstreemlumelaudur ja -suusataja, väikestviisi filminäitleja jms. Doug´ile ütlesime, et ärgu ta arvaku, et Teravmäed on olümpiatõrvikule maailma kõige ohutum paik. Nimelt on siin ka 2 eestlast, ja kuna eestlased on ühed väga pahatahtlikud ja kiuslikud inimeseloomad, tunneme me vajadust kiiresti improviseerida üks kärarikas ja jõuline Tiibeti-teemaline meeleavaldus :-) Fakti peale, et me oleme Eestist, ütles Doug esteks ainult OOOOO. Ja siis rääkis pikalt, et kui pagana kenad on eesti tüdrukud.. eriti need, kes tema California kodu lähedases klubis postitantsijatena töötavad.. Selle jutu peale me unustasime meeleavalduse teema sootuks. Tundsin vajadust hoopis selgitada, et kõige kenamad eesti tüdrukud on siiski Eestimaal ja mikihiiremaa klubides puusi hööritavad tegelased on prügikalad. Doug lubas tulla ja järgi kaeda. Aga enne veel korraldab ta eeloleval sügisel suusareisi Antarktikasse (lähtepunktiga Argentiinast). Nii et kellel huvi minna taolisele ekspeditsioonile-suusakale, leiab infot siit: http://www.skicruise2008.com/

78˚ 13 minutit põhjalaiust

Longyearbyenisse saabumisel lendas lennuk viimased pool tundi sellise maastiku kohal.


Vaatamata põhjanaba lähedusele on Longyearbyen üle ootuste vägagi elamiskõlbulik koht maamuna peal. Ma saan täiesti aru inimestest, kes tulevad siia pikemaks ajaks tööle või lihtsalt alatasa veedavad oma puhkuseid siin. Tegevust ja avastamist on ja jagub siin küllaga. Siin on kõik eluks vajalik olemas. Laupäeva südaöösel on isegi järjekord ööklubi ukse taga.

Ja päike muudkui paistab.
Pildid SIIN

Barentsburg

Tänase 9-tunnise lumesaanisafari hulka kuulus ka Barentsburgi väisamine, ja nüüd on mul tunne, et ma olen ka Venemaal käinud. Ma poleks ealeski uskunud, et see venelaste kaevurilinnake Barentsburg on niivõrd ehe Vene värk ja umbes nagu 30 aastat ajas tagasi ka veel oleks käinud.

Võrreldes Longyearbyeniga on kontrast ikka tohutu. Tegin tänavapeal inimestega juttu ja sain teada palju huvitavat. Hetkel on selles asulas ~450 inimest. Siia tullakse 2 aastase lepinguga (ühe korra saab vahepeal puhkusel käia) ja suurema osa palgast saab kätte siis, kui lepinguline aeg siin otsa saab ja tagasi Moskvasse lennutatakse. Hea kui 20kUSD siis kätte jääb nende kahe aasta eest. Viina saab siin osta 1 pudel inimese kohta kuus, erilistel põhjustel saab ka juurde osta, kuid siis kahekordse hinnaga. Nädala eest oli kaevanduses järjekordne õnnetus ja tulekahi, kaks meest sai surma. Kuu aja eest kukkus nende kopter maandumisel alla. Kolm meest sai surma.. Pole ime, et inimeste üldine meeleolu foon oli päris kurb. Muidu olid nad väga viisakad ja vahetud ja nad tahtsid, väga tahtsid suhelda ja rääkida ja kurta ja neil oli pagana hea meel, et said rääkida vene keeles inimesega väljaspoolt ”nende ühiskonda”. Ujula pidi neil olema väga sooja veega ja täitsa töötama, samuti on kinomaja, kus viimasel ajal küll pole eriti filme näidatud. Kuid kulturdom´is tehakse isetegevust küll – näitemängu ja pillimängu ja prazdnikuid peetakse. Samuti on tilluke puidust õigeusu kirik ja Lenini ausammas. Kunagi oli siin inimesi palju-palju rohkem, kasvatati sigu ja kanu ja sisetingimustest juurvilja. Sellest ajast ka koolimaja siin.

Suure ja suhteliselt perekeskse kogukonna kahanemine algas 90-ndate lõpus. Peale seda kui suur lennukitäis kaevureid ja nende pereliikmeid Longyearbyeni taga mägedes lennukatastroofis surma said. Erinevalt Norra kaevanduslinnakesest, oli siin näha mitmeid vanu inimesi, kes on jäänudki mingil põhjusel siia edasi elama. Ja kassid peesitasid aknalaudadel. Ainus moodsale kaasajale viitav asi oli siin mobililevi – lisaks Norre võrkudele ka vene suurima operaatori levi täiesti toimis! Piiks-piiks: Welcome to Russian network Megafon, enjoy your stay here!

Saanimatkast

Minu lumesaanisafari korraldaja oli Arctic Adventures. Giidiks värvikas kuju Hans. Kokku oli meid 7 saani, paaril suuremal oli 2 inimest peal. Ühel väiksemal kahetaktilisel purunes tagasiteel gaasitross ja selle saani võttis Hans oma suurele Arctic Cat´le sleppi lohisema.
Pildil on Hans, kes näitab ette, et saanil tuleb tunda end vabalt ja osata ka reläxida.

Me ei sõitnud sugugi vaid mööda üldlevinud saaniradu. Tegime mitmeid kõrvalepõiked mägede otsa ja puutumata lumeväljadele ning seal lubas Hans meil ka kõrvuti sõita, et saaks pehme sügava lume tunnetuse kätte. See oli fun. Muidu kulgesime mõnusasti kolonnis kiirusega 40-60kmh. Aga oli võimalus teha ka vahvaid poognaid oruseinu mööda ja proovida ära ka kolmekohalisi kiirusi :) Kohalikel noortel on üheks hobiks “highmarking” ehk siis kes kõrgemale mäkke suudab saaniga tõusta. Selleks puhuks nad modivad oma võimsaid saane veelgi ja ikka päris uskumatutest kohtadest sõidetakse üles, ja alla ka. Kevadel, kui peale pikka pimedat päike esimest korda Longyearbyeni peale paistma hakkab, peetakse siin suurt pidu ja kevadfestivali, mille üheks ürituseks on lumesaani drag-race 201 meetri pikkusel distantsil. Ja rekordkiirus, mis sellel jupil paigaltstardist saavutatud on.. on 156kmh.
Jääkarusid me ei trehvanud. Küll nägime kaugel eemal meres paari vaala, mitmeid Svalbardi põhjapõtru, kes on siin erakordselt kena puhta valge karvaga ja sellised väiksemat kasvu. Söögiks on neil ainult kaljude küljes kasvav imeõhuke samblakirme.