Aint talking some shit here..

Monday, April 10, 2017

Fjälltopploppet 2017


See on mul vist neljas kord olla Bruksvallarnas aprillis Fjälltopp nädalavahetusel. Küll aga oli nüüd 6 aastane vahe sisse jäänud. Seekord reisisin jälle reede hommikul otselennuga Trondheimi, sealt rendiautoga üle mägede Rootsi ja kell 13 kohaliku aja järgi olin kohal. Reedel tegin mõnusa 35km tiiru suuskadel, hea meel oli sõita neid radu, mida novembris siin käies tavaliselt veel  ei hooldata. Vaatasin üle ka laupäevase suusavõistluse mägedest alla külasse laskumise tehnilisemad kilomeetrid. Veendusin, et kurvid on läbitavad ilma pidurdamata. Eelmisel korral 2011 oli väga kõva tuul, ja tookord turvalisuse pärast üles mägedesse rada ei viidud. Nüüd prognoosi järgi seda ohtu polnud ja see tegi suurt rõõmu. Täiskasvanud harrastajate ja eliidi rajad olid nii nagu välja kuulutatud, vastavalt 31 ja 35 km, koos kõigi mägedest tingitud võlude ja valudega.

Harrastajate start oli kell 11.20, see oli päeva rahvarohkeim lähe, umbes 150 oli meid. 5 minutit varem läksid samale 31km-le ringile neiud vanuses 17-18 (oli keda püüda), 5 minutit hiljem meeste eliit ja 10 minutit hiljem naiste eliit. Eliidi rada pööras 500m peale starti paremale üles, et teha üks korralik lisatõus ja laskumine ning ühines harrastajate rajaga taas Ramundberget mäesuusakeskuse all (harrastajate 8 km). Üheksandal kilomeetril algas raja pikim tõus, mis oli väikeste tasasemate kohtadega kokku 4km pikk ja viis tubli 200 meetrit kõrgemale (940 meetrit merepinnast). Ilm oli palavaks läinud, päike paistis näkku, pulss peksis 180, mütsi pistsin tasku ja rühkisin koos paari omasuguse amatööriga edasi. Selle tõusu keskel jõudsid juba esimesed tippsuusatajad mulle järgi. Tundsin ära Dario Cologna, tema taga chillis Södergren, Klaabu ja veel keegi, ja nad kadusid tõusul lihtsalt täpiks. Üldiselt ruumi oli lahedalt, oli hästi kuulda, kui tagant tiheda kepitööga mõni tippsuusataja lähenes ja eks siis sai veidi kõrvale tõmmatud. Rohkem küll viisakuse pärast kuna öise värske lume ja sula tõttu oli raja keskosa kiirem. Ülesse jõudes möödus minust mingi pundiga Vahur Teppan, keda parasjagu ergutati raja äärest eesti keeles, siis juba ükshaaval ka naiste 3 esimest. Üleval mägedes oli palju kaasaelajaid, mäesuusakeskuse läheduse mõju ja inimesed tulevad sinna ka niisama suuskadel ja mootorsaanidel matkama.

Kui lõpuks tuli teine joogipunkt siis peatusin, panin laskumiste eel mütsi pähe ja jõin kohe 3 pudelit tühjaks. Pudeleid ulatati kenasti kätte, igas ühes klaasijagu jooki sees. Valge jakiga paarimees, minust vanem Stockholmi päss, kellega olime pikalt lähestikku sõitnud, sai üllatavalt pikalt eest ära. Aga mulle jõudis järgi naiste neljas Stina Nilsson ning ma suutsin laugel laskumisel, kus tuli ka tööd teha, terve minuti tema sabas püsida. Stina on hetkel vist Rootsi populaarseim suusataja. Olime just ühe mägihüti/kohviku lähedal, kus oli rohkem rahvast ja teda ergutati ikka meeletult. Nüüd algas tasane vastutuult lõik üleval mägeses, vahe mu valges jakis konkurendiga oli ca 100m ja ei vähenenud enam sugugi. Lootsin et Walles hotelli juurest algav 3 km pikk laskuv rajaosa ehk toob mulle eelise.  Alguses tundus et mitte. Kuid siis algas juba minule tuttav rada, ja kui ma nägin et eesõitja kaugel ees justkui veidi sahatab, siis mina lükkasin kurvilisse laskumisse minnes veel hoogu nii kuis jaksasin. Alla jõe äärde jõudes olin tal sabas aga oli omadega läbi ka. Siit oli 2 km finišini. Nagu selgus oli konkurent veel väsinum ja suusastaadionile jõudsime küll koos, aga vastupanu ta ei osutanud. Saime alla 2 tunni hakkama.

Väga lahe võistlusformaat, kus harrastaja saab rajal olla koos maailmaklassi suusatajatega. Siis ikka näed kui pagana nõrk ise oled. Eestlasi oli seekord siin päris palju noorte vanuseklassis. 9 aastaste tütarlaste seas tuli poodiumikoht.

Pühapäeval tegin sulailma klassikasuusaga mõnusa 3.5 tunnise matka. Kõigepealt tegin minu jaoks uue 13km ringi jõeäärt pidi lõuna suunas. Alguses oli rada veidi öökülmast veel krõbe, kuid päike tegi oma tööd tõhusalt ja peatselt hakkas zero-suusk ka tõusudel tööle. Seejärel suundusin üles mägedesse.

 

Rendiautost. Broneeritud oli universaalkerega Astra/Focus, aga anti Ford Mondeo diisel automaat. Auto oli kõigi mugavuslisadega, eestvaates ka nägus. Nagu ikka enne talvistele teedele suundumist, vaatasin üle rehvid ja siis valitses hämmeldus. Continentali lamellrehvidel oli mustrit napp 3mm ja seda kõigil ratastel. Ei osanud isegi mitte spekuleerida, kuidas sihuke asi ühe talve ja max 15000 km-ga võimalik on. Passi järgi oli masin rendifirmale Sixt üle antud august 2016 ja minu kätte jõudes oli läbisõit 19500. Kui masina kliima/istmed/näidikud/audio ja muu elektroonika lõpuks oma soovide järgi seadistatud sain, oli Norra kevadiselt lagunevatel ja kurvilisel kohaliku tähtsusega maanteel päris mugav. Roolitunnetus oli OK, kiiruse tunnetamisega oli mul raskusi. Vedrustus mulle meeldis, kui ta ainult iga äravajunud lohu koha peal rattaid koopasse ei lööks.. See vist ongi rehvikulu põhjus. Mootor oli passi järgi 110.30 kW, tagumikutunde järgi oleks ~100 pakkunud.  Rootsi ja mägede suunalise 200km-se teekonna keskmine kütusekulu tuli ligi 7 liitrit sajale. Jääb mulje, et diisli kohta palju, aga võrdluseks novembris bensiinimootoriga Audi A3 1.2TSI samal teekonnal samamoodi vajutades võttis ligi kümme! Tagasi Trondheimi suunas kuiva teega 4.5 liitrit sajale. Fordi puutetundlik raadio/navi ja kliimajuhtimispaneel on kasutusmugavuselt ja väljanägemiselt paras õnnetus. Pidurid väärivad kiitust. Miinuspoole pealt, kui midagi tõmmata on vaja, siis pagasiruumist leitud puksiirkonksu auto pärasse kruvida pole võimalik, kuna erinevalt juhendis mainitust, pampris oleva plastkaanekese eemaldamise järel seal mingit keermega kohta ei leia. Veel hullem on see, et minu ja ühe appi palutud Norraka mõistus ei käinud üle tehase haakekonksu vabastamise metoodikast. Nupp oli pagasiruumis olemas, konks paistis ka kõveras pampri taga aga veo asendisse me teda ei saanud. Isegi mitte kasutusjuhendi abiga.

Tuesday, March 28, 2017

Storlirennet 2017




Et tabada 2 kärbest ühe hoobiga, oli päev peale Årefjällsloppetit kavas Norra poolel Storlinrennet vabatehnikas. Selle start oleks pidanud küll olema Rootsi poolel, kuid mägedesse prognoositud tormituulte tõttu anti laupäeval teada, et kasutatakse mõnevõrra lühemat alternatiivrada veidi madalamal, ehk siis start viidi üle samasse kohta kus muidu on finiš, Meråkeri lähedal Grova suusastaadionil. Storlinrennet on eelkõige piirkonna suusaharrastajate hooaja nii öelda lõpupidu, valdavalt kohalik ja Trondheimi piirkonna rahvas, palju osalejaid igast soost ja vanusegrupist. Me Indrekuga olime ainsad registreerunud mitteskandinaavlased, protokollis oli küll paar GER ja ECU esindaja, kuid need olid tegelikult kohalikud elanikud.

Pühapäeva hommikul Norra poole sõites oli ligi 5 kraadi sooja ja kõva tuulega peksis peent vihma sadada. Norra jõudes, Meråkeris juba täiesti põllud haljendasid. ~7 km kaugusele ja tüki maad kõrgemal asuvasse Grova suusakeskusesse viisid linnakese spordihalli juurest bussid, kuna suusastaadioni juures oli parkimisruum limiteeritud. Üleval oli lund palju, kuid sulaveed olid ka korralikult lahti. Vahetult enne starti tuli päike välja ja ilmus vikerkaar!
 
Lühem alternatiivrada oli üks 24km ring, kolme joogipunktiga. Positsiooni stardikoridoris võis valida iga üks oma tunde ja prognoositava lõpuaja järgi. Alguses kihutati hooga minema, minul oli raskusi enda käima saamisega, tõusud olid pehmed ja suusk oli tõusudel kinni. Tugevamat tõukamisel kippusid kepid sügavale vajuma. Õnneks tuli 6km minu jaoks õigel ajal joogipunkt, pidasin 2 minti pausi, sättisin saapad lõdvemalt jalga ja puhastasin prillid veest. Päike oli nüüd väga ere, aga hooti sadas ikka vihma. Õigemini kõva tuulega tuiskas. Peale joogipausi oli rada nüüd kõrgemal, rajapõhi tugevam ja mul läks olemine palju paremaks. Suusk lippas ka nüüd päris hästi. Püüdsin vist küll kõik minust pausi ajal möödunud suusatajad lõpuks kinni.

Rada oli huvitav, palju tehnilisi kurvilisi laskumisi. Tehnilisust lisa ka sooja ilma kohta väga hea libisemine, ette jäävad ettevaatlikumad laskujad ja kohati teiste poolt vaalu pidurdatud lumepudru kurvides. Olid ka mõned risti rada läbivad kuni 30cm laiused kraavid millega juhiti mägedes tulevat sulavett. Neist tuli üle hüpata. Muidu oli rada mõnusalt lai, igal pool sai kaks uisustiilis sõitjad vabalt kõrvu liikuda. Mina veetsin lõpuks rajal 1h ja 36 minutit. Võitja P. Northug sai 59 minutiga hakkama. Naiste parimad olid Rootsi tippsuusatajad. Finišis pakuti kuuma lihapihviga burksi ja sooja mustikakiselli. Seejärel viisid bussid rahva uuesti alla Merakeri keskusesse kus spordihoones oli pesemine, koogikohvik ja autasustamine. Nüüd sadas väljas jälle lausvihma. Poole viie paiku asusime tagasiteele Trondheimi lennuvälja suunas. Maanteeäärne mägijõgi kohati lausa mässas suurest sulaveetulvast, ülevalt kaljudelt langesid mitmed kosed. Kuna aega oli, siis põikasime maanteelt tunnikeseks kõrvale üht oruserva ja jõe äärt pidi üles mäkke minevale kruusateele, kuna seal pidi mingi vaatamisväärsus olema. Tee oli väga pehmeks muutunud, kohati raskesti läbitav isegi nelikveolisele. Vaatamisväärsusteks olidki arvatavasti kosed.

Nüüd siis traditsiooniliseks saanud rendiauto arvustus :) Bronnitud oli mul seekord nelikveoline Octavia, mille muidu krõbeda hinnaga 4x4 versiooni pakuti mitu kuud tagasi bronni tehes ülisoodsa hinnaga. Kuid Europcar andis hoopis BMW X3 2.0 xD ja sellega tuli leppida. Kriitika poole pealt,  140kW tundus olevat veidi kohitsetud olemisega, tunde järgi oleks arvanud, et aiste vahel on selle mootori nõrgem versioon. Rool oli ülevõimendatult kerge ja seetõttu maanteel, eriti tuulistel lõikudel vajas suund pidevat korrigeerimist.. Hakkapelitta R2 SUV lamellrehvid jätsid kehvapoolse mulje libedatel lõikudel, ka sõrmega katsudes tundus rehvimustriosa suht jäik olema. Muidu oli istumisasend mugav, suur suusakott 7 paari suuskade ja 4 paari keppidega mahtus ära küll, ja keskmine küttekulu oli meie läbitud ~ligi 500km kohta igati mõistlik 6.7 liitrit sajale näidiku järgi (reaalselt ~7). Lõpuks tegime masina korralikult mudaseks :)

Monday, March 27, 2017

Årefjällsloppet 2017


Pikk nädalavahetus Vålådalenis sisaldas plaani osa võtta Årefjällsloppet suusamaratonist. Reede hommikul maandusime Indrekuga plaanipäraselt Trondheimis, mahutasime 7 paari suuski ja 4 paari keppe sisaldava suusakoti rendiautosse ja 1.5h pärast olime Åres. Peale mõningast parkimiskoha otsimist Åre keskuses, sain kätte stardimaterjalid, käisime poes ja sõitsime veel 37km edasi Vålådalenisse.
Tegelikult põikasime sisse ka Edsåsdalenisse, et vaadata suusamaratoni finišipaika. Maratoni lõpusirgeks oli tuus kohaliku slaalominõlva otsa. Mingid päris sportlased harjutasid just finišitõusu võtmist paaristõugetega, tundus päris hullumeelne vaatepilt. Vålådalenis panime reede pärastlõunal suusad alla ja sõitsime sealsetele põhiradadele jääva maratonitrassi osa läbi, ehk maratoni esimese kolmandiku. Rajad oli ettevalmistatud peale hommikuse lumesaju lõppu, lumi oli kerges miinuses, ja oli meeldiv suusaelamus. Kasutasin karviksuuska. Väga tore oli üle nelja aasta jälle Vålådaleni radu ja armsat hotelli väisada.

Kuna järgmiseks päevaks prognoositi veidi soojemat ilma, ei hakanud ma suuskade pidamise ettevalmistamisega end üldse vaeva, plaan oli minna nowax ehk siis zero suusaga. Kuna mõne päeva eest oli teatatud, et maratoni start On Vallbo asemel Vålådalenis, ehk siis otse hotelliks oleva Vålådalen Fjällstation´i taga, oli võistluspäeva hommik logistiliselt ülimugav. Indrek saatis kell mu kell 8.40 stardikoridori ära ja põrutas ise Åresse mäesuusatama. Hommikul kella 6-st 8-ni sadas veel ca 8cm tihedat niisket lund, nii et oodata võis pudrust rada, reaalsuses väga pehme ei saanudki olema. Küll aga oli eelneval hilisõhtul tehtud üleval mägedesse võistluse ajaks prognoositud kõvemat sorti tuule ja lörtsisaju tõttu veel mõningad rajamuudatused, millest mina ei teadnud midagi. Lihtsalt üllatusega märkasin et stardijärgselt tiir valgustatud rajal oli pikemaks venitatud, enne kui rada suundus nõudlikumale Lahti nimelisele ringile. Mõtlesin et see on tehtud suusatajate hajutamise eesmärgil enne tehnilisemaid rajaosi ja häälestasin end asjaoluga, et maraton on 55km asemel ~59. Kuid nagu selgus oli maratoni viimasel kolmandikul üks haak ümber suurema mäe välja jäetud ja kokkuvõttes tuli sõit ~50 km.


Osalejaid pikimal sõidul oli ~600. Minu stardiala oli oli pigem tagapool, õnneks ei olnud rahvast seal tihedas tropis, nii sain vabalt liikuda oma stardigrupi etteotsa, et olla umbes keskmiste seas. Zero-suusk osutus väga heaks valikuks. Selles harrastajate pundis kus ma sõitsin olid väga paljudel pidamismäärdega probleeme ja valus oli vaadata kuidas punnitati paaristõuget. Mina võisin suht sirgelt kõikjalt üles astuda ja alla libises ka hästi. Seda märkasid ka kaassuusatajad, ja tunti huvi mis hea pidamismäärdega küll tegu on. 
Nii et tõusudel liikusin ma jõudsalt ettepoole ja vast 6-ks kilomeetriks olin oma võimetele vastavas seltskonnas. Kümnendal kilomeetril õnnestus mul selle talve esimene kukkumine teha ja see oli korralik mats. Õnneks olin eelneva tõusu lõpus grupil eest ära saanud, seega selga kedagi tulemasas polnud, kedagi minu ees ka polnud, ehk siis ise korraldasin omale laskumise järgses kurvis olevas lumepudrus takerdumise ja käisin korralikult kõhuli, nii prillid lendasid peast  veel 2 meetrit edasi. Kukkudes vastu maad jäi suusakepi käepide päris valusalt rinna alla, täitsa ime et kõik varustus terveks jäi. Korjasin end kuidagi rajapealt kokku ja paar kilomeetrit olin ettevaatlikum, sõidurütm oli veidi häiritud. Seejärel läks olemine heaks tagasi. Umbes 15 km jõudis rada meie hotelli juurde tagasi ja suundus juba kord sõidetud 3kilomeetrist lõiku pidi edasi Are suunas. Õnneks oli siin traktor viimaste startijate järel uued jäljed sissetõmbanud, nii et rada oli päris hea kuin Ottsjö järveni välja. Sellel lõigul uhasin mõnuga, minule jõudis järgi siiski1 mees, sõitis mööda ja järgmisel laskumisel kukkus õnnetult oma kepi puruks, mina suutsin kuidagi temast paremalt mööda laveerida. Kahju oli kohe temast, sellises kohas polnud lootust ka niipea varukeppi saada. Ottsjö järve ületusega algas raja ebamugavaim osa. Järve peal oli päris mitu km lükkamist, lõpuosa ka otse vastu läänetuult. Võtsin tempot maha, peale pikk paaristõuke osa hakkas väsimustunne kätesse siginema. Joogipunkt oli ka kuidagi hiljaks jäänud. Kuna peale järve oli algamas pikk tõus üles mägedess, võtsin Ottsjö teeninduspunktis aega rahulikuks puljongi rüüpamiseks. Järgnev tõus nõudis korduvalt pikalt käärsammu kasutamist. Üleval mägedes oli tuul valusalt otse vastu. Tegin prillide puhastamise ja kuivatamiseks peatuse.

 
Trillevalleni nimelises toitlustuspunktis selguski, et lõpuni on vaid 11km, ehk siis mingi tiir mägedes oli välja jäetud, seega jäänud vaid valdavalt allamäge tee finišikülasse. Mulle see sobis, sest väsimus oli sees ja paaristõugetel hakkasid kukkumisel põrutada saanud parema külje ülemised roided valu tegema. Laskumised olid mõnusalt pikad, mõned libisesid mul siiski eest ära, kuna minu suusk veidi imes nüüd juba päris märjaks tõmmanud läikiva klassikajälje sees. Finišitõusul polnudki väga hull ja lõpetasin ajaga 3:47. Leidsin kohe ka tranfeerteenust pakkunud oma hotelli perenaise, nii et 5 minutit peale finišit olin mina ja veel mõned meie hotellis elanud võistlejat teel juba tagasi Vålådalenisse.

Monday, February 20, 2017

7-Mila 2017


Jälle kord 7-mila suusasõit Umea kandis ette võetud. Mullu jäi vist esmakordselt see sõit lume puudusel ära. Eeldasin et 2x järjest siin lumega ei ikaldu ja ostsin soodsad lennukipiletid TLL-ARN-UME juba varasügisel SASi sünnipäevakampaania raames. Lumega on tänavugi siin põhja-rootsi rannikualadel veidi kitsas, aga öö enne võistlust tõi tubli 10cm lisa, mis tegi vähemalt visuaalselt kõik kauniks. Pidamismäärimise tegi muidugi keerukaks. Alla jäi ju mitut sula näinud vana lumi, mille jälje pressija kohati lagedale äestab, õhutemperatuur ka napp -1 kraadi. Eelmine õhtu SkiGo soovituse põhjal valmis mökerdatud kliistri/tahke määrde suusk oli minu jaoks värskel lumel väga vähe pidav ja otsustasin minna starti uute karvase pidamisalaga suuskadel. Nad olid küll tasasel maal aeglasemad, aga pidasid hästi. Kusjuures nende karviksuuskade eripära paistabki olema, et nad ei sobi tasasel maal paaristõukeks. Vahelduvtõuge toimib hästi ja üllatav, et jäljes laskumistel ei jää nad samuti teistest suuskadest maha. Siin trassil on väga palju pikki hästisõidetavaid laugeid tõuse, mis on vahelduvtõuke armastajale puhas rõõm. Seepärast hella pidamisega harrastajal seda sõitu ette võtte ei soovita (jutt on suusa pidamisest).


Sõit ise oli nauditav matkamine. Võtsin teadlikult extra rahulikult, kuna klassikat on ülivähe see talv sõita saanud ja pikki suusasõite samuti praktiliselt pole. Üks jäljepaar oli alati piisavalt hea ja lumine ümbrus kaunis vaadata, nii et kui 40+ km oli tehtud ja silt näitas 30km lõpuni, tabasin end mõtlemast, et kohe kahju et juba läbi hakkab saama. Ääretu nauding on libistada end mööda metsasihte, liinialuseid ja põlluveeri, ja mitte miski ei häiri. Pole ei külm ega palav, miskit ei hõõru, ei pigista, ega keegi ei jää jalgu. Vahepeal tuli korduvalt mitmeid kilomeetreid järjest suusatamist, ilma et näeks hingelistki.

Huvitav, et loomade jälgi ka ei mingisuguseid. Sellest et mingeid loomi siin mingil ajal on/oli, andsid aimu mitmed vanad jahimeeste varitsuspukid. Hommikul stardipaika Vindelnile autoga lähenedes oli küll üks põhjapõdra kari teeveeres, aga need on poolkodustatud kariloomad.
Viimasel kümnel km siiski tundsin, et sõit lõpeb parajal ajal. Viimane miil (Rootsis 1miil = 10km) oli lausik ja kergelt allamäge, kus tuleks paaris tõukes uhada, aga suusk ei soosinud seda üldse. Seega tikkisin diagonaalis tõugata, samal ajal kümmekond inimest libisesid kergelt mööda. Lõpuaeg seekord 6:15, mis on ligi 2h aeglasem kui mul siin 5 aastat tagasi väga kõva ja kiire rajaga. Nagu ikka sai siin hästi süüa nii raja peal kui ka pärast finiši kõrval kohaliku põhikooli sööklas. Võitis muuseas Jörgen Brink.

Rendiautoks sattus seekord päris uus Skoda Fabia, mis on tegelikult klass väiksem kui mul oli broneeritud, aga ma ei teinud sellest probleemi, kuna sõitmist palju ei tule ja viimast Fabiat ma veel proovinud polnud. Ning hea et üldse laupäeva hommikul mõni rendifirma suvatseb autosid väljastada. Laupäeval Umea linnavahel asjatades, ei saanud ma kuidagi sotti, kuidas ühel tänapäevasel väikeautol nii brutaalselt kareda häälega mootor on. Mul ei tulnud pähegi, et tegu võib olla diiselmootoriga. Alles autodokumentidest kontrollides, tabas üllatus, et aiste vahel on 1.4TDI, 90 hobujõudu. Suusamaratoni päeval, kui oli 50km maanteedpidi starti ja õhtul tagasi sõita, sai Fabia korralikult soojaks ja oli juba omas elemendis. 5 käiguline käsikast toimis hästi ja mahasadanud lumi oli abiks lärmakate Hakkapeliitta 8 naastrehvide vaigistamisel.
Talvistel teedel on kepikastiga väikeautodega kimamisel omamoodi võlu – kuuletuvad ja pööravad hästi, samuti on hea rehviga kergel masinal pidurdusmaa libedal lühike. Novembri lõpus Trondheimist nädalavahetuseks renditud Audi A3, millega üle talviste mägede Rootsis Bruksvallarnas sai käidud, oli samuti puhas rõõm sõita. Tollel sai isegi ESP täiesti välja lülitada. Kui Rootsis on rendiautod üldjuhul suht parima varustustasemega, siis see Norra Audi oli mõneti imelik. Autol oli kallimatest tehaselisadest olemas Xenon tuled, paremat sorti helisüsteem, navi ja kärukonks. Aga puudu olid sellised odavad ja elementaarsed asjad nagu püsikiiruse hoidja ja suusaluuk tagaistmes.

Friday, April 22, 2016

Nabapiirinhiihto ehk Rovaniemi suusamaraton




Reis Jõuluvana kodulinna oli planeeritud kolmetunnise kohalejõudmisena reede varahommikul, kuid nii libedalt see ei läinud. Viimasel hetkel teatati, et lend Helsingisse lükkub enam kui 2h edasi, seega jätkulennule jõua. Teadmine, et reedese päeva kõik ülejäänud Rovaniemi lennud on enam kui 100% välja müüdud, ei sisendanud enam mingit kohalejõudmise lootust. Kuid Finnairi esindus ütles, et siis püüame lennutada mõnda teise lähimasse sihtkohta ja sealt ehk bussiga või kuidagi ikka saab lõpuks  Rovaniemi. Taheti Kemisse mind lennutada, aga minu palve peale otsustati ikka Kittila kasuks. Täitsa ime, et selles lennukis paar vaba kohta oli. Ja Kittilas oli mulle üllatuseks minu nimesildiga taksojuht vastas, kes viskas minu ja veel ühe samuti Tallinnast alustanud reisija Rovaniemisse ära, ilusti SantaSporthotelli ette.  150km-se sõidu eest arve Finnairile 255 eurot. Nii et kella 9 asemel olin kell 14 kohal, õnneks sai lennujaamades ja takso tagaistmel tööasju täitsa normaalselt teha.

Hotell asus täitsa maratoniraja kõrval, 3 km enne suusastaadionit. Õhtul panin suusad alla ja käisin võistluskeskuses numbri järgi. Need 3km Ounasvaara staadionile olid valdavalt allamäge, seega on mõnus ka hommikul kella 8ks pikima 100km distantsi starti libiseda. Pikim sõit koosnes kahest ringist: 60km ja 40km. Hommikul oli õhk -12 kraadi. Stardi andis Jõuluvana isiklikult. Kuna nädala sees oli Rovaniemis paaripäevane esimene tugev sula üle käinud, siis nüüd kõvaks tõmbunud lumi oli väga kulutav.



Ma arvan et esimese 15km-ga oli igasugune libisemismääre alt kadunud. Sellegi poolest oli pigem kiirepoolne libisemine. Eriti mõnusad oli igapäevaselt hooldatavad valgustatud põhirajad. Kuid kummalgi ringil tuli umbes 25km sõita kaugemal tundras rajal, mida oli peale sula vaid korra freesitud, ja see oli ikka päris jäine, eriti esimesel ringil. Õnneks teiseks ringiks oli mõnisada äsjastartinud 60 ja 40 km distantsi osalejat ka selle rajaosa suht talutavaks tampinud.
 

Selliste pikemte suusasõitude võlu seisnebki selles, et ei toimu erilist pungestamist, saab mõnuga mugavustsoonis liuelda. 2-3 kilomeetriga leiab igaüks oma tasemele vastava seltskonna. Minu grupetto oli esimesed 2.5 tundi 4-5 liikmeline. Erinevalt soomlastest käisin mina igas toitlustuspunktis ehk umbes 7 km takka söömas-joomas, kuid jõudsin gruppi probleemideta tagasi. 42km-l oli mul tungiv vajadus põit tühjendada, seejärel jäime ühe soomlasega kahekesi ringi lõpuni. Kõva rada oli pannud veidi vasaku õla iga kepilöögi peale tuikama, ja siin oli igaks juhuks rinnataskupõhja pandud ibumetiin abiks. Teise ringi alguses olin 20 km lausa üksi, kui mitte arvestada lühiste distantside viimaseid aeglaseid, kellest mööduda tuli. Ühel vanamehel oli seljas särk, et „80 vuodatta- 100000km“. Kui ma 73 kilomeetri toitlustuspunktis leiba ja küpsist ja kurki ja mustikakiselli tarbisin lendas mööda vist esimene naine. Välimuse poolest ta küll õrnemat sugu ei meenutanud. Tema tuules oli ka soome mees nr 45 jälle minuni jõudnud, kuid see tempo oli ta lõpikult kustutanud, ei olnud temast minuga koos sõitjat kilomeetrikski.

78km-i pikal kõrgepinge liini alusel tõusuga sirgel näen üle õla vaadates kaugel taga veel kahte suusatajat lähenevat, üks üleni kollane ja tema järel punane kombenesioon. Kuna väsimus hakkas ka nagu tunda andma, olin veidi mures, kas suudan oma kohta kaitsta. Tõusud sõitsin rahulikumalt. Korra peatusin ja vahetasin vasaku ja parema suusa omavahel, olulist abi sellest polnud. Siis kui 10 km enne lõppu muutus rada pehmemaks ja mõnusamaks, oli mind praktiliselt kätte saadud. Tagaajajatest vedas jõuliselt nüüd hoopis punane ja tema oli naisterahavas. Märkasin, et laugetel kiire uisklemisega allamäge lõikudel mulle lähemale ei saada, pigem vastupidi. Kui alguses oli mu plaan olnud ennast säästa ja jälitajad ära oodata ning loota et suudan nende sabas lõpulaskumisteni kannatada, siis nüüd muutsin taktikat. Ei lasknud punasel oma tuulde jõuda, hoidsin suurema vaevata vahe 30-50 meetri peal. 4-5 km enne lõppu oli mitu järjestikust tõusu ja kuna nüüd suurenes vahe ka tõusudel, siis oli selge, et positsiooni kaitsmisega mul probleeme ei ole. Noormees neoonkollases ürbis oli sootuks maha jäänud. Nii jõudingi väga mõnusa enesetundega veidi vähem kui 6 tunniga 100km sõidu finišisse.
Veerand tundi hiljem sõitsin 3 km üles mäkke tagasi hotelli juurde samuti suuskadel. Korraldajate poolt oli muidu buss ette nähtud, kuna just SantaSport keskuses oli korraldatud toitlustus ja SPA, aga ei viitsinud bussi oodata. Nabapiirinhiihto on mõnus pika traditsiooniga kohaliku kogukonna korraldatav suusamaraton - pole üle organiseeritud, kuid kõik heaks ürituseks vajalik on olemas. 2017 toimub pikim 100km distants ühetingilisena.

Tuesday, March 24, 2015

VuokattiHiihto 120km – suusasprint Soome moodi

Vuokatti suusamaraton on üks hõlpsamini ligipääsetavaid ja eestimaalasele vähese ajakuluga ära tehtavaid suusareise. Soome lumerohkeima piirkonna kuulsus annab kindlustunde, et üritus toimub ka erakordselt sooja märtsi korral nagu tänavu ning võib muretult lennupiletid/majutuse enam kui pool aastat varem ära soetada. Valikus on palju erineva pikkusega distantse nii klassikalises kui vabatehnikas, kõige trooniks on kaheringiline 60+60km suusavahetusega sõit – Kainuulainen Sprintti :)




Mul oli loomulikult kavas see viimane, et kogeda skiatloni võlu ja saada ”more bang for the buck”. Ilm soosis seda maratoni 100%. Koos minu ja Lauriga saabus reedel Vuokatti´sse ka korralik külmalaine. Oli loota kiirepoolset vana lume rada. Klassikasuusale panin juba Eestis sinise kliistrikihi kuumalt ja õhukeselt alla, kohapeal jäi see vaid tahke määrdega katta. Soome kohalik prognoos lubas hommikuks päikeselist -10C ja nii ka oli. Elasime otse suusastaadioni vastas treeningkeskuse hotellis. Suusad jätsin ööseks hotelli ette õue jahtuma ja nad olid hommikul alles. Nii et kell 7 läksin otse voodist suuski proovima ja söögiisu tekitama. Minu rõõmuks suusk pidas ja libises hästi, lausa tuli sundida end rajalt lahkuma. Kell 9 oli start koos 45 ja 60 kilomeetri klassikasõitjatega. Staadionile oli märgitud 4 stardigruppi, mille vahel võis vabalt valida. Kuna 120km sõidu ajalimiit oli 9 tundi, tundus loogiline valida stardikoridor nr 2, mis oli mõeldud 3.5 kuni 4.5 tunniga ühe ringi läbijatele. Algus oli päris tempokas – ühe ringi sõitjatel polnud ju tarvis end tagasi hoida. Samas üllatas kui ettevaatlikult enamus suusatajaid laskumisi võttis, lausa pidurdati kui vähegi kurviga laskuine oli. Mitte ühtegi kepipurunemist või katkist keppi rajal ei näinud! Umbes 7-dal kilomeetril laskus rada mitmeks kilomeetriks järvejääle, siin puhus korralik põhja tuul vastu ja liueldi rahulikult rivis.Peale mõne kilomeetrist tiiru ümber poolsaare tuldi sama rada pidi allatuult tagas ja see oli mõnus kerge kulgemine. Klassikajäljest väljas libises veelgi paremini, ja nii libisesin koos ühe 60km suusatajaga vahepeal kujunenud 10-liikmelise grupi eest ära. Tagasi metsas peale Vuakatti mäesuusanõlvade alt läbi sõitmist tulid päris mitmed pikad tõusud, mis kohati nõudsid käärsammugi. Poole ringi peal läks pidamine veidi hellaks. Võtsin tempot maha, pikk päev ja terve vabatehnika ring on ju veel samuti ees. Joogipunktis vahetasin omavahel suusad ja see tegi asja paremaks. Laugeid vahelduvtõuke tõuse oli mõnus võtta pea lõpuni välja, kui vaid kätes ka rammu oleks, alistuks ka järsemad. Joogipunkte oli meeldivalt tihedalt, nii 7-8 km takka.

48-daks kilomeetriks tuli maratonitrass suusastaadionilt läbi ja seejärel tuli minna veel 13 kilomeetrisele lisaringile, mis oli ka päeva lühima distantsi ”Ladyloppet” rajaks. Sellest esimene kolmandik oli rajaprofiil õige rahutult üles-alla ja kurviline, ülejäänud oli valdavalt järvejääl. Minu läheduses kulges turske M50 klassi suusataja rinnanumbriga 20 ehk siis samuti pikima distantsi sõitja. Temal ei pidanud suusk enam üldse, kuid äärmiselt visalt ja ausalt tõukas ta end paaristõugetega igalt poolt ülesse. Meiega koos oli veel pidamisega samuti kimpus olev ühe ringi sõitja, kes kippus tõusudel alla andma ja uisku lükkama. Üldiselt oli hea meel kui see minu jaoks 3h ja 45 minutit kestnud klassikaring läbi sai, oli juba tõesti suur tahtmine uiselda.

Suusavahetusala oli mõnes mõttes kaootiline, igaüks oli oma kepid-suusad-saapad-kotid jätnud kuidas juhtus. Küsiti kas on soovi suppi süüa ja kuigi ma polnud seda plaaninud, siis soovisin küll J Nii et sel ajal kui ma saapaid vahetasin, toodi mulle kausitäis kuuma hakkliha-kartuli suppi. Sulatasin suppi sees ka ühe saapakotis olnud müslibatooni ja oli väga mõnus võtta veidi aeg maha, nautida suppi ja mõnuleda mõtte juures, et kohe saab tuisata rajale uisku panema. Nii et veetsin vahetusalas 7-8 minutit. Panin kätte ka veidi õhemad kuivad kindad. Sokkide ja mütsi vahetuseks vajadust ei tundnud.
 
Oi kui imelik oli nüüd järsku uisku sõita. Kepid tundusid kuidagi pikad. Alustasin ringi tempokalt, et saada sõrmed soojaks ja kinni püüda minut varem vahetusalast lahkunud nr 20, et saaks järvejääl vastutuule osal tema taga seanahka vedada. Olingi juba talle järgi jõudmas, kui ühe kerge laskumise alguses tempovariandile üle minnes suutsin ikka veel harjumatult pika kepi maha lüüa vasaku suusa ette ja prantsatasin 20kmh kiiruse pealt kõhuli. Õnneks jäi kepp terveks ja ise ka põrutada ei saanud. Nr 20 all sõitva vene mehe sain ruttu kätte, kuid kahjuks tema tempo oli liiga aeglane, minuga kaasa tulla ta ei suutnud. Seega tuli järvejääl üksi rügada. Kahesuunalisel rajalõigul tulid ükshaaval vastu juba poolsaare tiiru ära teinud tugevamad sõitjad. Imelik küll, aga kõik me naeratasime teineteisele, mis oli umbes nagu tunnustus, et kõvad mehed me kõik, kes nüüd ka teiseks ringiks on veel rajale jäänud. Tegelikult oli vastutulijate seas ka üks naine, see kanadalanna oligi naiste kiireim. Naiste nr 2 tuli omakorda mulle vastu kui mina allatuult otsal mõnulesin, ja nagu hiljem protokollist selgus oli tema Saaremaalt.
Maismaale jõudmise ajal märkasin mõnisada meetrit eespool järgmist sihtmärki keda püüda. Umbes 3 kilomeetriga sain rinnanumbriga 1 sõitva slovaki kätte. Jäin paariks kilomeetriks tema taha puhkama. Tehniliselt väga ilusti sõitis, aga tundus et kuidagi aeglaselt. Slaalominõlva all andis ta mulle teed. Siin algas tõusude jada ja kahjuks ta järgi hoida isegi ei üritanud. Tal oli haamer. Järgmised 25 kilomeetrit sõitsin täiesti üksi. Aga oli nauditav. Peale 80ndat kilomeetrit tuli lausa nagu uus hingamine. Joogipunktides uurisin tütarlastelt kaugel eessõitjad on, aga ainus mis teada sain, et väga lähedal pole kedagi, ligi kümne minutiline auk võib ees olla. Lootsin siiski, et mõne kustunu saan veel kätte. Arvutan, et ideaaleesmärgi ehk 8 tunni alistamine ei tohiks olla probleem. Tegin metsapeatuse nr 2. Ma ei mäleta, et üldse mõnel suusamaratonil oleksin kunagi põit tühjendanud, seekord siis juba teine kord. Aga üksi metsas olles pole ju ka probleemi asi kiirelt raja servas ära õiendada :)
Umbes sajandal kilomeetril, kui on käimas valdavalt laskuv rajaosa, kuulen ja näen tagant lähenevat kolmest rongi. Saavadki mu kilomeetri pärast kätte, kõik tunduvad noored ja vihased terava sammuga kutid. Mõtlen kus nad küll varem olid. Nad liiguvad märksa kiiremini, eriti just nr 11 veab hoogsalt, kuid sellel kergel rajaosal on siiski mul võimalik neile mõneks kilomeetriks sappa võtta. Koos suusastaadionile jõudmisega saame kätte veel number 25. Seega viimasele 12km-sele ”Ladyloppet” tiirule lähme viiekesi koos. Järgnevatel tõusudel lasen hoogsal kolmikul eest minna, natuke enne seda on jäänud ka nr 25 minust maha. Nähes et mina olen pudenenud, üritab ta mind püüda, kuid suurt lootust ma talle ei anna, hoian teda kenasti ~80 meetrit endast tagapool mitme järgneva kilomeetri vältel. Eelviimane joogipunkt on veidi ebaõnnestunult kerge laskumise peal, hüüan topsiga tütarlapsele ”run!” – ta jooksebki kiiruste ühtlustamiseks ja topsi üleandmine toimub perfektselt tilkagi kaotamata. Sellise tankimisege käriseb vahe tagasõitjaga kahekordseks ja tema motivatsioon mind püüda kaob. Viimastel kilomeetritel järvejääl teeb rada ussi ja nii näen lähedalt umbes kuut kuni 10 minutit eespool sõitjat, minu taga pole peale nr 25 kedagi näha. Seejärel tõus suusastaadionile ja ongi finish. 7h 34 minutit. Ligi kolmveerand tundi kiiremini kui märgades oludes palju lühem Vasaloppet kahe nädala eest. Kui suusavahetuses viibitud aeg maha arvestada, siis teine ring uisutehnikas oli mõne minuti võrra kiirem.
Tarin oma vahetusalas oleva kola hotelli. Lauri on vahepeal oma 45km uisusõiduga maha saanud ja tuleb samal ajal juba linnapealt shoppingult. Saan teada, et minuga samast ”depressiivsest Eesti väikelinnast” pärit Tatjana M. on võitnud kindlalt naiste arvestuses 60km vabatehnika distantsi. Käime saunas, jääauku ei viitsi minna. Bufeelauas sööme end jälle oimetuks. Pühapäeva hommikul ei teki küsimustki, kas suusatama minna J  Kella 9ks on külm taandunud -15 pealt -10le ja väljas on mõnus päike. Plaanitud rahulik tunnine lõdvestav suusasõit kujuneb kohati päris hoogsaks ja lõbusaks hullamiseks. Lihtsalt nii hea on heades tingimustes suusatada. Peale lõunasööki viib pilgeni täis transfeerbuss hotellist paljurahvuselise suusasõprade seltskonna Kajaani lennuväljale ja kell 17.05 olen mina juba Eestis tagasi.

Rootsi kuumim suusamaraton


Harsa lumeolud
Tänavu aastane Vasaloppet oli kuum õhutemperatuuri mõttes, muus osas ma pole teda kunagi teab mis kuumaks suusaürituseks pidanud. Seekordne osalusplaan tekkis vaid kümmekond päeva varem. Nimelt olin ma tööasjus too nädal Rootsis ja nädalavahetus oli samuti kavas veeta Rootsis Harsa murdmaasuusakeskuses. Kuna Harsa on Mora´st 1.5h kaugusel, tekkiski mõte sealt päev varem lahkuda ja Vasaloppet läbi teha. Stardikoha ostsin seega 5 päeva enne maratoni ühe haigestunud rootslase käest, sama kuulutustelehe (startplatser.se) kaudu leidsin ka mõistliku kodumajutuse võistluseelseks ööks Mora äärelinnas.

Harsasse sõitsin STHM-st neljapäeva õhtul, reedel suusatasin seal terve hommikupooliku. Väga vahvad rajad, lund oli ~65cm, imekena päikeseline ilm -1 kraadiga. Radu hooldatakse igapäevaselt, ja seda ainult saanidega! Valdav enamus 80 kilomeetrist radadest on vaid klassika jaoks.  Reede pärastlõunal käisin korraks Moras, sain numbri kätte. Õhtul määrisin suusad libisema. Otsustasin pidamismäärdevaba zero suusa kasuks, kuna kliistriga ei viitsinud jamada ja oli näha et maratoni eelsel ööl ei külmeta isegi mitte maapinnal. Laupäeva hommikul oli pilves ja suur soojalaine kohal. Hommikul tegin Harsas veel ühe tiiru lõunapoolsetel radadel. Pärastlõunal puhkasin, peale õhtusööki sõitsin Morasse.
Vasaloppeti logistikapool on paras õudus – hommiku juba peale nelja hakkavad bussid stardipaika Sälenisse sõitma ja lõpus veedetakse ikka jupp aega ummikutes. Seekord jõudis buss siiski poolteist tundi enne starti kohale, leidsin päris mugava tuulevarjulise ja kuiva nurgataguse riiete/jalanõude vahetamiseks ning umbes tund enne starti läksin oma koridori. Selleks ajaks oli ruumi vaid paaris viimases reas, mujal oli kõik juba suuski täis. Sooja oli 6-7 kraadi.


Teatesõidu finiš
Sõidust nii palju, et esimesed 20 kilomeetrit oli rada ja libisemine suure sooja kohta üllatavalt hea. Kepp küll kippus vaatamata suurele kulbile vahel ”küünarnukini” läbi vajuma. Peale teist TP-d laskus rada madalamale, läks hulga märjemaks, suusk vettis läbi ja libisemine kadus. Karvane pidamisala hakkas sodi ja teiste inimeste suuskade alt pärit kliistrit korjama.. Kiirus langes nii alla, et tuli kohaneda 8 h matkatempoga. Lõpuks läks isegi sellest ajast üle. Muidu oli täiesti nauditav suusasõit hoolimata soojarekorditest, päikest ju õnneks polnud ja tuul oli pigem tagant. Uued suusasaapad osutusid igati heaks, mingeid hõõrumisi polnud ja kuigi rajal voolasid vahel veed ja laiutasid lombid, said jalad märjaks alles viimaseks sõidutunniks. Sõin rajal palju kukleid ja puljongit ja mustikakiselli, sõin üle J Kui finishis veel pakutud piimapaki ka tühjaks jõin, sundis kõhuvalu veerand tunniks euroaluste kuhja otsa maha istuma. Kokkuvõttes võib öelda, et võrreldes ~7-9 aasta taguse ajaga on suurürituse logistikapool ning stardimaterjalide ja ümberregistreerimisega seotud toimingud mõnevõrra sujuvamad.


Teatesõidu lõpusirge




 

Wednesday, June 04, 2014

Aidu X-Dream, B-rada

Täiendus: meie liikumistee GPS-träkk.
Kanali süvendamine
Aidu Xdream oli mul “must go” üritusena pidevalt meeles sellest hetkest, kui minev sügis selle toimumine teatavaks sai. Ikkagi mu kodukandi ja lapsepõlve mängumaade piirkond. Mu senine ainus orienteerumiskogemus oli Kiviõli Xdream´iI B-raja väljaväänatud jalaga läbi lonkimine, nüüd oli suur tahtmine end tervena hoida ja mõnuga pingutades maastikku nautida. Tiimis seekord töökaaslased Aet ja endine töökaaslane Tarvo, võistkonna nimeks Villu. Kuidagi on juhtunud, et ükskõik mis koosseisus meie kontori inimesed Xdream´l osalevad, võistkonna nimeks on ikka Villu, mis sest, et nimekangelane ise pole minuteada juba aastaid sellel üritusel osalenud. Kuigi Tarvo väitis, et ta ei tea kuidas pidi kaartigi ees hoida ja minu selleaastane jooksukilometraaž oli ühekohaline number, ei tekitanud need asjaolud meile muret – sest Tarvo on suurepärane tüürimees ja aerumuskel, mina tunnen end mugavalt ratta seljas ning  Aet on varem kaardiga metsas käinud, tal oli isegi oma SI-pulk! :) Samuti võis loota, et seekordsel etapil joosta üleliia palju ei tule.
Valmiv kanal, 7.aug 2013


Meie stardikoht oli põhimõtteliselt Maidla mõisakooli trepilt, ehk siis täiesti tagareast. See polnud sugugi halb koht, sest selleks ajaks kui me oma esialgsed oli plaanid tehtud saime ja kaardid kinnitatud, olid absoluutselt kõik teised juba mõisaterritooriumilt kadunud. Kui peale eraldi orienteerumist ratta/jooksu vahetusalasse jõudsime, oli meie ümber juba väga palju rahvast, sealhulgas mitmed kergejalgsed meestetiimid, kelle koht peaks hulga eespool olema. Punkti 6 suunas liiguti mööda rasket metsaalust lausa mitme paraleelse rühmana. Oli tunda, et kaldusime kergelt paremale, kuid seda pigem teadlikult, et ristuvale teerajale saada ja selle järgi end paika ja punkti jõuda. Nii läkski. Edasi oli juba mõnus lihtne seasörk veeületuseni. Kui nädal varem oli veetemperatuur sõudekanalis ja tranšeedes 21C, siis vahepealsed külmad päevad olid vett tugevalt jahutanud. Üle 16 kraadi ei pakuks.
Tark Öökull
Mingi müstiline asi toimus pidevalt mu vasaku tossupaelaga, see läks pidevalt lahti. Enne ujumist kinnitasin eriti korralikult ja peitsin nöörid ära. Veest välja tulles oli jälle lahti. Rataste juurde tagasi jõudsime igati mõistlikult ilma eksirännakuteta. Siin kulus mitu minutit ühe varem lahtipõrunud rendikaardihoidja uuesti kinnitamisele, aga väike hingetõmbamine ja kaardi ettelugemine tuli vist kasuks. Järgnenud rattaetapp, maaalune osa ja mäluorienteerumine oli minu jaoks kui jalutuskäik koduõues. Siin oli oma osa lapsepõlves vanaema juures veedetud koolivaheaegadel ja viimastel aastatel osaletud Kohtla-Nõmme triatlonil, mis Kaevanduspargi territooriumi väga selgeks olid teinud. Mäluorienteerumises otsustasin kiiresti valiku teha rulliraja taga asuva punkti kasuks, kuna sinna minekuks ei pidanud kopa kõrval mäe otsast alla turnima, vaid kerge kaarega allamäge sörkima. See oli hea valik, muidu oleks pidanud 2 eraldi nilbet mäge üles-alla forsseerima. Rolleriraja suunas laskudes oskasin hüppeliigest väänata, seekord siiski pigem kergelt, tugisidemed päästsid. Suusaraja punkt oli vast kõige suurem õnnestumine. Läksime peale suusastaadionilt päripäeva, jõudsime otse punkti ja sealt lahkusime otse Aidu suunas kasutades jupikest 5km suusarada, mille kaudu sai ratta seljast maha tulemata ja kuiva jalaga lõigata karjääriteele. Odad saime kätte paariminutilise ootamise peale, kahe viskega oli vajalik punktisumma koos ja viimase viske oleks Aet võinud kasvõi serviti kaldast alla saata.
Aidu pank
Allveemetssiga









Sõudekanali äärde vändates sai Aet´lt, kui meie planeeritud kanuupunktivõtjalt ääri-veeri uurida, kuidas esimene ujumine meeldis ja et äkki tahaks veel vähemalt ühe ujumise teha ja joosta. Aet oli hea meelega nõus. Leppisime kokku, et kohtume punkti 24 juures ehk siis esimeses kanuupunktis. See oli valearvestus, mida mõistsime Tarvoga sõudekanalil vaevaliselt vastutuult kühveldades. Õnneks oli ka Aet seda taibanud, ujunud üle ka teisest tranšeest, võtnud punkti 24 ja hakanud punkti 25 suunas meile vastu jooksma ja märkas meid õigeaegselt. Seega väga suurt ajakadu polnud, lihtsalt saime võimaliku puhkepausi asemel paar kilomeetrit rohkem aerudega tööd teha ning kanuuetapi 31-ne koht tõstis meid üldarvestuses jälle ette poole. Nüüd oli jäänud veel vaid võistlus ilusti lõpetada, aga juhtus nii öelda legendilugemiskatastroof. Miskipärast oli jäänud mulje, et Maidla jõepunkt pole B-raja jaoks ning sörkisime peale truupi otse finišisse. Hale feilimine.. (adjöö, juba terendanud SEGA-de 10 koht). Sellegipoolest superlahe elamusvõistlus, minu jaoks tuttavas piirkonnas. Pakun, et B-rajal võis vaid võistkond Adrekad end veel kodusemalt ennast tunda, vähemasti Kohtla poolses piirkonnas.


Vaade Sipelgamäelt
Postituses olevad pildid olen teinud Aidus viimase aasta jooksul. Kahju, et Sipelgamägi rajameistrite poolt kasutamist ei leidnud, ikkagi Aidu kõrgeim punkt, ligipääsetav kahelt poolt ka rattaga, asub Kohtla poolse rattavahetusala vahetus läheduses, tranšeeotsa ida küljel. Kes sinna kanti matkama satub vett, jääd või maad mööda, siis soovitan ära käia. Seal on põhjalik infotahvel, mis kirjeldab Sipelgamäe põneva tekkeloo, nime saamisloo ning annab ka ülevaate karjääritöödest.