Iga suusataja hoiab endas talve

Fakk mul on kõrini sellest lokkavast a-mul-poogen suhtumisest, hoolimatusest ja egoismist. Mitte keegi teine ei võta midagi ette, kui mu Tlna trepikojas pirn läbi põlenud või teise korruse noored peavad peale südaööd träänsipidu. Ja, kodumaa liiklus on ikka “über”. Küll on ikka “mõnus” sõita libedaga teisel perses kinni, teha elegantseid vasakpöördeid paremast teeservast, hoida kokku suunamärgundeid. Täna ühes maakonnakeskuse parkimismajas suurepärane vaatepilt, kuidas pargitakse (raisk-ma-ütlen) lausa väljasõiduteele, et olla poeuksele lähemale, mis sest et tagaseinas ja õues on vabu kohti. Jah, läksin neile aru pähe panama, õigemini suht viisakalt informeerisin. Aga mu vahkviha ja veenvus vist paistis kusagilt ikka välja, sest roolitagant väljaroninud õllekõht ei mölisenud üldse vastu ja tundus tundvat piinlikust. Päras ma märkasin, et tolles autos oli veel 3 ambaali, aga mul oli too hetk täiesti suva. Võib-olla neil oli tõesti kartus, et hull (s.t. mina) lööb läbi hammaste pressitud sõnade kinnituseks oma suusasaapaga läbi uksepleki. Tegelikult kuluks mulle kolakas ära küll, sest võitlus tuuleveskitega on mõttetu ja ma peaks säästma end hoopiks muuks.
Nojah, ma jõudsin väljalobiseda, et ma kandsin täna suusasaapaid. Tegelikult on natuke imelik küll, õigemini ei julgegi eriti inimestele rääkida, et jah ma käisin täna suusatamas (no et peetakse täitsa metsa poole olevaks). 3. november, so what. Tegelikult tuli see almost one-feet-deep lumi üliõigel ajal õigesse kohta, et pehmendada minu järjekordset kodumaale sisseelamise agooniat. Ja õnneks on inimesi, kes mõeldes minusugustele, pressivad kiiresti rajad metsa. Et ma saaks oma maailmavalu sinna maha rassida, ja tulla inimeste sekka jälle tolerantsema ja “heamana”. Ohh, metsas oli hea.

Suusarada 3. november 2006