hr. Ego Laks

Ma olen vist muutunud. Täna ma käitusin tagantjärgi mõeldes üsna vastikult. Kuigi too hetk tundsin rahuldust. Ma provotseerisin liikluspolitseinikke. Ja nad sattusid lõksu.
Ehk siis sõitsin maanteel politseiauto järel. Tuli asula, pärisuund muutus kaherealiseks. Reastusin esimesse ritta. Liikluspolitseinikud jätkasid teises, juht rääkis telefoniga. Asula lõppes, jätkus mitmerealine maantee kiiruspiiranguga 70. Kohe peale asulalõppu tähistavat märki lajatasin pedaali põhja ja sööstsin politseinikest mööda ja jätkasin kiirusega 80 spido järgi. Reaalselt siis ehk maksimaalselt 75kmh. Kohe oli minu kõrval siis ka see sini-valge auto ja nüüd lisaks olid ta katusel diskotuled. Peatusin teeservas, ohutuled peale, ootan mõnuga peatselt algavat dialoogi mundrimehega. Kõhukas mees tulebki, paarimees (õigemini naine) jääb autosse.
“Kuda spešim?”
"Metsa suusatama," ja naeratan õndsalt.
Politseiniku kulmud tõusevad kõrgele. Kordab masinlikult minu öeldut. Selgub, et ta on jeestlane. Ta vaade libiseb hetkeks üle mustendavate põldude ja siis jääb karm pilk pidama minu lolli naeratusega näole. Mõtlen jess! Nüüd saan lõpuks priiküüdi kõrge laega palatisse ja pikkade varrukatega valge särgi pealekauba. Tutkit. Jätkab: “ Ma sõitsin 80-ga ja sa sõitsid minust mööda, ja siin on 70ne ala.” Bla-bla-bla. Vaidlen innuga vastu. Hoopis mina sõitsin max 80-ga ja möödusin teist kiirendamise pealt peale asula lõppu. Ja see on minu arvates palju suurem patt, et teie uimerdasite teises reas, kuigi esimene oli vaba ja rääkisite asula alal mobiiltelefoniga kasutamata vabakäeseadet! Mees mögiseb, et see on tema töötelefon. Ei no tule-taevas-appi! Ta heidab käega ja ilmest on näha, et “hulluga” ei tasu vaielda ja isegi ei hakka dokumente kontrollima, sõidab minema. Ma olen pettunud. Isegi pokri ei kõlba mind panna.