winterstad Östersund

Ühes mineva nädala R2 hommikuprogrammis ütles M. Strandberg, et Eesti alal poleks meie esivanemad üldse suutnud elada, kui siin talvel lund poleks olnud. Et muidu oleks pimedus kõik maha tapnud. Ma olen täiesti nõus - see detsembrikuine aina jätkuv pime ja vihm on päris hull, pane kui palju lampe tahes põlema. Ühesõnaga põgenesin "külmale maale". Alustuseks jõudsin Östersundi, mis on rootsimaa talvepealinn, kusjuures ainult 600km Stockholmist. Sõites läbi vana hea rootsimaa tuli päris kodune tunne või õigemini äratundmisrõõm peale (ülla-ülla). Roostepunased majakesed, hobused ja karvased ponid koplites, puust kirikud, ehitud kuused, valgete kinnastega postiljonid parempoolse rooliga kollastes Renault'des - kõik on täpselt nii nagu eelmistel aastatel nähtud. Talveilmaga on siingi lood kehvakesed, kuid põhjapoole jõudes võis metsa all juba valget vaipa näha ja meeleolu paranes seepeale kõvasti. Östersundi linn ise oli soe ja udune, kuid suusarajad olid metsas täiesti alles ja minu meelest palju paremas korras kui nädal varem siin peetud ja telepildist nähtud laskesuusatamise MK etapi aegu. Linn ise on jõulumeeleolus, lugematud väliküünlad-tõrvikud ja muud tulukesed tunduvad olema täiesti loomuliku osana. Ilm on tuuletu, täna on õhus juba ka kargust. Siin millegipärast see jõulutriangel ei häiri mind üldse..
Elan kahekordses äärelinna Snandicus, nagu tavaliselt. Ainult et seekord boonuspunktide eest, on selline virtuaalne raha õnneks olemas ja selle puudust pole mul nii pea. Jah, kunagi on siin töö pärast lausa kuid elatud. Täpselt sama hubane õhkkond on alles, saun on soe ja toidetakse hästi. Hmm, mida veel tahta.. Eks ikka midagi uut ja paremat. Homme kolin elama/suusatama/seiklema 200km kaugemale, Norra piiriäärsesse lumeparadiisi.