Elva rattamaraton

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita 66km-st rattamaratoni peale kahenädalast treeningpausi, kolme-päevast intensiivset Pärnus puhkamist ja maailma kõige armaspöörasemat klassikokkutulekut Käsmus. See tunne on omamoodi magusvalusväss-ja-tühjus. Stardigrupp oli minule tempo poolest sobiv: 600-700. Silman samas stardikoridoris ka koolivend Kalev ”kaliif” Kundla´t, kes kindlasti põles soovist minule ”põske anda” ;) Teadsin algusest peale, et täna pean kannatlikult teiste tuules tiksuma ja ei mingit rapsimist ega vedama minemist. Tehnilisemates kohtades ja laskumiste peal möödun päris mitmetest. Ratas on super – käiguvahetused töötavad nagu kulda. Minu katse korras seekord kasutatud jootmissüsteem õigustas end samuti. Kasutasin camelback´i ehk siis seljakotti, milles spets lame vedelikukott ja voolik üle õla ette ulatumas – ülimugav. Aga nagu oodata oli, sain 45-ndal km-l oma ”haamri”. Viimased 20 km oli ikka täielik tigu minu poolt, nagu tahaks vändata aga jalad tina täis ja ei kuula sõna. Uskumatu halvatuse tunne. Ei jaksa kellelgi taganttulijal tuules püsida – kõik vajuvad eest ära. Lohutan end, et vähemalt pole krampe.. Metsavahel, kus rohkem tasakaalu ja inertsiga mängimist, veel isegi liigun teistega samas rütmis, aga lagedatel kruusateedel ja tõusudel.. Kalevit ma endast möödumas siiski ei näe. Mul on eesmärk ainult kuidagi lõpuni kerida ja pikali visata. Samas ma olen kogenud, et see ära surdamise tunne peaks olema mööduv, ja nii ongi. Viimased 3 km pole enam paha ja teen peaaegu, et raju lõpu. Finishimuru on nii imepehme. Sukeldun. Juba selle pärast tasus tulla. :) Võitja aeg 2:00. Aga minu lõbu kestis 2:50