In the summer, in the city..

Täna oli randa mineku plaan – Pirtale. Otsustasin, et lähen Mustamäelt rattaga, vaatab mis saab, kind of survivor test. Ettevaatusabinõuna sai selga pandud tibukollane rattasärk, pähe erkkollane kiiver ja kaasa taksoraha – et traumapunktist koju saaks näiteks. Tegelikkuses osutus liikluskaose ründamine rattaga kella 18 paiku üllatavalt, eee.. inimväärseks. Olin tegelikult valmis millekski väga kreisiks. Sõpruse pst on Vilde risti remondi tõttu suht tühi terves pikkuses, sõitsin valdavalt sõiduteel, kenasti rohelises laines. Kristiine kandis kolisin kõnni/rattateele. Tuli sõita aeglaselt, poodlemiselt tulevad inimesed ja kõnniteedel patseerivad tuvid on suht uimased ja ratturit ei märka. Endla tänaval kasutasin ühissõidukirada. Suur-Ameerikasse kippuvad autojuhid käituvad aupaklikult – minu käemärguande peale lastakse mul sedamaid reastuda vasakule, et ma saaks otse Endlat pidi jätkata. Kõrvalteedelt ja sisehoovidest välja keeravad juhid annavad ka kenasti teed. Täitsa paneb imestama. Muudkui aiva tänan viisakaid ja naeratavaid juhte. Südalinn on liiklust täis, Narva mnt.-l tunduvad kõnniteed ka pagana kitsad.. Kuid pole hullu. Mõned äärekivid rismikel/kõnniteedel on siiski vastikult kõrged. Pirita tee äärne rattatee on rulluisutajaid ja jalutajaid paksult täis, aga mahun minagi seal omas tempos liikuma. 15 km läbi linna 40 minutiga, vastu tuult, mitte eriti pingutades.
Tagasi Mustamäele vändates tulin veidi teist teed pidi – Tuukri-Ahtri-Toompuiestee kaudu. Kõnniteedel oli nüüd ruumi. Luise tn-l oli rattatee triibud veetud sõidutee äärde. Tee oli allamäge ja spidomeeter näitas 51kmh, politseibuss sõidab sabas.. :) Kristiine juures läks ka libedalt ja edasi oli juba lai rattatee koduni välja. Aega kulus 32 minutit.