Minneapolis

Vaatamisväärsuste koha pealt vist suhteliselt mõttetu linn. Ameerika inimesed ise seostavad Minneapolist vaid siin asuva Ameerika suurima kaubanduskeskusega Mall of America. Kaubanduskeskus on tõesti suur ja avar, ringikujulise põhiplaaniga, müügipindu ~70 jalgpalliväljaku jagu, keskel Tivoli. Ainult et ma ei tunne vajadust midagi osta, soetada ASJU. Mis siis, et asjad on odavad. Aga niisama on ka hea seal ringi hängida, vaadata, kuidas inimesed on õhinas ja pakkidega koormatud. “Kaubanduskeskuste lapsi” siin ei paista olema.
Minneapolises olime juba ühe päeva eelmine nädal peale Kanadast naasmist. Siis oli kõik kuiv ja puhas – nii kuiv, et pane või kulu põlema. Nädalavahetusel käis üle tõsisem lumesadu. Nüüd on väga talvine, nii 30cm tuli korraga lund. Sõiduteed on kenasti puhtaks lükatud, aga kõnniteid enam eksisteeri. Lihtsalt pole. Põlvini lumi ja teedelt kokkulükatud lumevallid selle koha peal. Siin lihtsalt keegi ei käi jala. Kõrval asuvasse poodi jala kõndima harjunud ida-eurooplasele ei mõtle keegi. Kohalikud vilgutavad ja signaalitavad ja vist helistavad 911 kui teeveeres jala kõndivat inimest näevad.
Kasutades soodsaid ilmaolusid otsustasime väiksema seltskonnaga suusatama minna. Kahe taksoga sõitsime parki, kus oli rajad ja slaalominõlv ja isegi suusahüppemägi. Taksojuhid olid lahedad nõgininad. Võtsid lahkesti meid oma hunniku lahtiste suuskadega peale. Ei mingit kobinat. Tallinnas on mul mitu korda juhtunud taksojuhid, kes keelduvad suusakotti peale võtmast, et määrib salongi mis kõik veel.. Taksosõit on siin märksa odavam ka kui TLNas. Suusarajad olid head. Rajal oli ka suuskadel (munitsipaal)politsei, kes vaatas, et radadel niisama jalgsi ei sõtkutaks ega kelgutataks ja kontrollis pileti olemasolu. Jah, murdmaaradade kasutamiseks tuleb pilet osta. Minule see üllatus polnud, mõnele teisele küll.