Viitna triatlon

Vanasõna: Kui trenni teha ei viitsi, tuleb vähemalt võistlemas käia :) Kahel viimasel nädalavahetusel olen kaasa löönud triatlonivõistlustel.. Nädal tagasi Uljastel oli pikkuseks 0,7/14/3,5 ja laupäeval Viitnal samuti harrastajate-rahvasportlaste distants 0,25/12/3,4 km. Ja üllatavalt kerge tundega on saanud distantsid läbitud, lõpus päris värske olemisega. Ajad/kohad ka suht samad nagu varasematel kordadel. Vist peab pikemaid distantse vaatama hakkama :) Tegelikult ujumine on tänavu minul oioi kui raske, kevadsuvel jäi basseinis käimine ju veidi soiku ja seda oli kohe tunda. Pagan, järve keskel kogemata vett sisse ahmida, olles samal ajal juba hapnikuvõlas, ei ole üldse meeldiv. Erinevalt päris triatleetide võistlustest on rahvadistantsidel jalgrattaga teiste tuules sõitmine lubatud ja mina kasutasin seda rongiefekti Viitnal eriti mõnuga. Nii öelda terava jalaga kaasvõistleja seljataga passides suurt kiirust hoida on ikka täielik puhkus. Viitnal oli kogu rattaosa asfaldil, seega minul ei olnud mõtet oma MTB-ga maanteratastega vendade ette vedama minnagi. Jooksudistants tuleb seejärel lihtsalt ära kannatada. Aga noh, see mõnus rahulolu mis valdab kõiki finishis, kaalub selle väikse järveületushirmu ja rattaetapil kukkumishirmu kordades üle. Triatlonivõistlustel on alati ülisõbralik õhkkond, tihtipeale jätkub üritus ühise saunatamisega, ja loosiauhindu jagub ka pea kõigile. Selliste triatlonite musternäidis on 4.-l augustil Lääne-Virus toimuv Tudu XVIII sootriatlon. Õigemini quatrotlon :), sest peale järvest välja tulekut tuleb 2.5 km mööda ”kõikuvat” ja imevat raba ratasteni joosta.