7-mila suusamaraton

Märtsi keskel peetakse Põhja-Rootsis, Umeå linnast kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel pikka traditsiooniga klassika suusamaratoni. Start Vindelni linnakeses, finiš Robertsforsis. Nagu nimigi ütleb, on tegu 7 rootsi miili pikkuse sõiduga, reaalsuses on distantsiks koguni 74km. Mõneti on ülesehituselt sarnane Vasaloppetile - start ja finiš on teineteisest kaugel, sõit läbib mõningaid asulaid ja sõidutee on tihtipeale läheduses. Kuid rajaprofiililt ning mitmekülgsema looduse poolest on tegu palju enamat emotsiooni pakkuva klassikamaratoniga. Kohalike elanike ja suusaklubide vabatahtlike korraldatud üritus on äärmiselt sõbraliku õhkkonnaga.

Eelnevatel päevadel oli piirkonnas olnud suur sula. Reede õhtul Umeås maandudes oli õhutemp lausa kümne soojakraadi ligi. Lumekihi paksuse pärast õnneks muretseda polnud vaja, oli ju siinne kant eriti käesoleval talvel kogu Rootsi lumerikkaim olnud. Paar varasemat eriti suurt sadu olid lausa korraga ~50cm lund toonud.

Lennureisid oli paras seiklus. Lõunane TLN-STHM lend hilines korralikult, pluss tavalennuk oli ootamatult vahetatud aeglase Saabi vastu. Pisike "propellerplan" oli pilgeni täis ja mul oli mure, kas mu pagas ikka mahtus peale. Lennukilt terminalibussi minnes nägin, et mu kohver ja suusad võeti maha, ei pandud pagasikärusse, vaid eraldi ”pussyvaguni” peale ja too sõitis vastassuunas. Stockholmis oli mul jäänud ümberistumiseks napp 25 minutit, ma olin suht kindel, et mu pagas tuleb Umeåsse järgi hilisema lennuga. Aga kui ma peale pikka sprinti läbi reedeselt rahvarohkete terminalide Umeå lennu väravasse jõudsin, öeldi seal, et mind veel ainult oodatigi ja et mu pagas on juba peal. Kuna SAS on mind alati poputanud, siis ma väga ei imestagi, veidi liigutatud olen siiski : ) Ka see lend on pilgeni täis, kodulinna lendavaid tudengeid ja kodunt eemal töötavaid rootslasi. Ja rootslaste all ma mõtlen päris rootslasi :)

Stadsliden

Umeå linn on mulle alati meeldinud. Siin väga palju noori, sest tegemist ülikooolilinnaga. Ja kuna mägesid pole, pannakse siin suurt rõhku murmaasuusaradade korrashoiule. Neid leidub mitmes linnajaos ja igas linnaservas väga erineva pikkuse ja raskusastmega. Möllisin end siva hotelli ja seejärel teen õhtuhämaruses kiirelt nulli suunas langeva temperatuuriga Stadslideni vabaõhumuuseumiga külgneval 3,5km-l rajal mõned ringid. Muuseas, eriti hästi ehk siis igal varahommikul hooldatakse linnaservas Nydala radu, kus asub muude ringide seas ka linna ainus poolemeetrise kunstlume põhjaga 5km ring. Selle raja kasutamine on tasuline. Pileti saab osta kaardiga parkimisautomaati meenutavast seadmest.

Järgmine päev käin kohalikus Interspordis, kus on ka ametliku määrdeinfo nõuandepunkt. Saan teada, et rajal on nii viludat metsavahet kui päikeselisi lagedaid. Kuna nüüdseks paikaloksunud prognoos lubab hommikuks Vindelni -7 ja pärastlõunaks finishipaika maksimaalselt 0 C, siis on selge, et olud jäised ja kliistriilm igal juhul. Varuvariandina kaasa võetud zero suuskade peale loota ei tasu. Mõte, et ma pean oma tavapärased tahke määrde suusad ära kliisterdama, mida ma seni kunagi veel pole teinud, tekitas veidi muret. Tegelikult läks määrimine suht hõlpsalt. Alustuseks pihustasin aerosoolist õrna kihi kruntkliistrit, seejärel rauaga lilla swix KR40 soojalt alla ja siis suusad hotelliaknast välja seina najale jahtuma. Esimesele suusale läks oskamatusest kliistrit liiga paks kiht, teisele panin märksa vähem. Ahh, ongi parem kui üks suusk on veidi parema tõukega, rahustasin ennast. Siis käisin õhtust söömas, mis oli eriti rikkalik buffe, kuna hotell oli täis noorsportlasi linnas toimuva pallimängu turniiri tõttu. Seejärel katsin külmad suusad kahe kihi Ski-Go HF blue purgimäärdega ning viisin lumelauad ööseks rendiautosse külmkappi.

7-mila stardiala

Hommikul tund enne starti oli külma koguni 10 kraadi, rööbas oli äärmiselt kõva. Pool tundi enne lähet läksin kerge värinaga hinges suuska proovima, ja pidas! Isegi peaegu et ootamatult hästi. Starti oodates pidas teadustaja vajalikuks väheste välisosalejate sekka sattunud ”Estniska kille” nimeliselt-numbriliselt ära mainida. Lehvitasin rahvale. Start oli täpselt kell 9. Julmalt kiire ja kõva jäine rööbas. Paari kilomeetri pärast vähenes radade arv kahele ja nii jäigi lõpuni. Tundsin, et õige natuke üks suusk on pidur, seetõttu laskumistel tuli keharaskuse ja tasakaaluga veidi mängida. Samas tõusudel oli see võimalus ühe jalaga eriti tugevalt tõugata plussiks. Kaheksandal kilomeetril oli ohtlik laskumine, kus tuli mõnikümmend meetrit kõvasti pidurdada, et vasakule kitsale jõeületussillale pöörata. Püüdsin pidurdada ettevaatlikult ja valdavalt ühe suusaga, et kliister rulli ei läheks. Pärast jõeületusele järgnenud tõusudel oli paljudel kaassuusatajatel järsku pidamisprobleemid – põhjuseks agressiivse pidurdamisega kaduma läinud kliistrikiht või pidamisteip. Minul oli kõik superhästi. Hakkasid korralikud vahed tekkima eri gruppide vahel.

Finišisirge linnavahel

Ühe lühikese laskumise alguses näen, et minust 30meetrit eespool olev härrasmees teeb imelikke liigutusi. Lähenen tagant kiiresti ja taipan, et tal on hoo pealt parem suusk lahti tulnud ja see sõidab mehest veidi eespool allamäge. Mul on hoog palju suurem, kuidagi suudan reastuda kõrvalrajale ning röögin, et ühel suusal tasakaalu hoidev mees oma vasaku pidurdamiseks kasutatava kepi minu jäljest koristaks. Viimasel hetkel ta seda teeb ja pääsen napilt temast mööda. Minust 20 meetrit taga tuleb suurem grupp ja siis on kuulda juba eriti kõva röökimist ja raginat.

Esimeses joogipunktis võtan aja maha, joon rahulikult. Kiirendan innukalt raja suunas tagasi aga kliistrisuusk takerdub enne rööpasse jõudmist lumel nii korralikult, et peale mõningat kakerdamist ja meeleheitlikku tasakaalu otsimist lendan suure pealtvaatajate hulga ees kõhuli. Võis olla naljakas, tõepoolest :)

No comments!

Poolel maal Botsmarkis on suurem toitlustuspunkt, siin on ka lühema maa start ja teatesuusatamises osalejate vahetusala. Üks paks tütarlaps saab minu ees oma isalt teatevahetuse ja paneb sellise vungiga minema, et mul pole lootustki tuulde võtta. Raja teises pooles sõidab kümneid kilomeetreid minu läheduses M70 klassi võistleja. Tal on oma jootja, välimuse järgi poeg, iga 7-8 km tagant mõne tõusunuki otsas pudelit ulatamas. Aga ka ametlikele joogipunktidele ei saa miskit ette heita. Saab jõujooki, rosinakuklit ja mustikasuppi. Eelviimases pakutakse ka energigeeli ja viimases sõdurite poolt majandatavas punktis pole vett, kuid on koolajooki. Mu Garmin käekell hakkas juba kolmanda tunni täitumise eel iga poole tunni tagant hoiatama madalast akutasemest, kuna ma polnud teda eelneva kahe päeva jooksul Umeås tehtud suusasõitude järel laadinud. Vastu ootusi peab aku siiski täpselt lõpuni vastu ja seega võib öelda, et soojades tingimustes peaks FR60 spordikell lubatud 8 tundi kindlasti vastu. Finishisse jõuan pool tundi planeeritust kiiremini. Ülikiirete rajaolude tõttu on ka võitja aeg kõigi aegade parem, seda koguni 13 minutiga. Suusad toimisid minul hästi lõpuni ja tänu korralikult toimivale vahelduvtõukele sõitsin lõpukilomeetreil paarilt kaasaloksujalt eest ära. Üllatuseks avastan finišis, et ühe suusa pidamisala on enda külge kogunud suurema hulga metsa.

Robertsfors

Seega olin ma pool 2 Robertsforsis, aga korraldajate buss tagasi stardilinna, kus on mu rendi-Clio, väljub alles kell 17. Pesen ja söön, viidan aega, jalutan läbi kogu linnakese, pildistan finišeerujaid, püüan tulutult postkaarti osta.. Ikka on aega palju. Otsustan, et võtan finishi alalt oma pakid ja marsin õige tee äärde ja püüan hääletada. Selle õnnestumisesse mul Rootsimaal suurt usku polnud, kuna seal lihtsalt pole kombeks pöidlaküüdiga reisimist üritada. Ning sisemaa poole suunduv liiklus oli pehmelt öeldes hõre. Otsustan siiski teha proovi ja seda korralikult. Rebin kuulutusetulbalt maha A3 fromaadis reklaami nädala eest toimunud lumesaani kiirendusürituse kohta, küsin tanklast laenuks markeri ja maalin paksult plakati tagumisele küljele VINDELN. Rullin oma üriku kokku ja lähen pakkide järgi. Oma kolaga õige Vindelni poole mineva tänava äärde suundudes, näen, et minu eest liiguvad võistlejatest isa ja poeg oma tänavaäärde pargitud Volvo suunas. Küsin neilt, kuhu suunas sõidate, ega äkki Vindelnist ei möödu. Saan teada, et nemad on Lyckselest, mille suund on suht sama ja nad on valmis tegema minu jaoks 20km-se lisahaagi. Super! Selgub, et autos on neil veel pereema ja 2 koera, aga see pole probleem. Suusad lähevad boksi, pakid mahuvad koertepuuri kõrvale ja juba annabki taanlasest pereisa korralikult gaasi. Perepoeg on äsja saanud 18 ja seetõttu sai osaleda oma esimesel 7-mila täispikal sõidul, kusjuures lõpetas umbes sama ajaga nagu mina ning ka pereema on varasemalt korduvalt osa võtnud. Moosin perepoega minuga osalema kuu aja pärast Kungsledenrännetil, aga kutt kardab, et ta on vabatehnikas liialt nõrk mägede ületamiseks. Anyway, head inimesed tõid mu starti tagasi ja säästsid mulle 2 tundi väärtuslikku aega (ja 100SEKi bussiraha).

Kokku osales too päev erinevatel distantsidel ~1000 suusatajat. Kõik kellega vestlesin, pidasid seda üritust sõidunaudingu poolest Vaasaloppetist suuremaks elamuseks. Nõustun täielikult.