Saanimatkast

Minu lumesaanisafari korraldaja oli Arctic Adventures. Giidiks värvikas kuju Hans. Kokku oli meid 7 saani, paaril suuremal oli 2 inimest peal. Ühel väiksemal kahetaktilisel purunes tagasiteel gaasitross ja selle saani võttis Hans oma suurele Arctic Cat´le sleppi lohisema.
Pildil on Hans, kes näitab ette, et saanil tuleb tunda end vabalt ja osata ka reläxida.

Me ei sõitnud sugugi vaid mööda üldlevinud saaniradu. Tegime mitmeid kõrvalepõiked mägede otsa ja puutumata lumeväljadele ning seal lubas Hans meil ka kõrvuti sõita, et saaks pehme sügava lume tunnetuse kätte. See oli fun. Muidu kulgesime mõnusasti kolonnis kiirusega 40-60kmh. Aga oli võimalus teha ka vahvaid poognaid oruseinu mööda ja proovida ära ka kolmekohalisi kiirusi :) Kohalikel noortel on üheks hobiks “highmarking” ehk siis kes kõrgemale mäkke suudab saaniga tõusta. Selleks puhuks nad modivad oma võimsaid saane veelgi ja ikka päris uskumatutest kohtadest sõidetakse üles, ja alla ka. Kevadel, kui peale pikka pimedat päike esimest korda Longyearbyeni peale paistma hakkab, peetakse siin suurt pidu ja kevadfestivali, mille üheks ürituseks on lumesaani drag-race 201 meetri pikkusel distantsil. Ja rekordkiirus, mis sellel jupil paigaltstardist saavutatud on.. on 156kmh.
Jääkarusid me ei trehvanud. Küll nägime kaugel eemal meres paari vaala, mitmeid Svalbardi põhjapõtru, kes on siin erakordselt kena puhta valge karvaga ja sellised väiksemat kasvu. Söögiks on neil ainult kaljude küljes kasvav imeõhuke samblakirme.