VuokattiHiihto 120km – suusasprint Soome moodi

Vuokatti suusamaraton on üks hõlpsamini ligipääsetavaid ja eestimaalasele vähese ajakuluga ära tehtavaid suusareise. Soome lumerohkeima piirkonna kuulsus annab kindlustunde, et üritus toimub ka erakordselt sooja märtsi korral nagu tänavu ning võib muretult lennupiletid/majutuse enam kui pool aastat varem ära soetada. Valikus on palju erineva pikkusega distantse nii klassikalises kui vabatehnikas, kõige trooniks on kaheringiline 60+60km suusavahetusega sõit – Kainuulainen Sprintti :)




Mul oli loomulikult kavas see viimane, et kogeda skiatloni võlu ja saada ”more bang for the buck”. Ilm soosis seda maratoni 100%. Koos minu ja Lauriga saabus reedel Vuokatti´sse ka korralik külmalaine. Oli loota kiirepoolset vana lume rada. Klassikasuusale panin juba Eestis sinise kliistrikihi kuumalt ja õhukeselt alla, kohapeal jäi see vaid tahke määrdega katta. Soome kohalik prognoos lubas hommikuks päikeselist -10C ja nii ka oli. Elasime otse suusastaadioni vastas treeningkeskuse hotellis. Suusad jätsin ööseks hotelli ette õue jahtuma ja nad olid hommikul alles. Nii et kell 7 läksin otse voodist suuski proovima ja söögiisu tekitama. Minu rõõmuks suusk pidas ja libises hästi, lausa tuli sundida end rajalt lahkuma. Kell 9 oli start koos 45 ja 60 kilomeetri klassikasõitjatega. Staadionile oli märgitud 4 stardigruppi, mille vahel võis vabalt valida. Kuna 120km sõidu ajalimiit oli 9 tundi, tundus loogiline valida stardikoridor nr 2, mis oli mõeldud 3.5 kuni 4.5 tunniga ühe ringi läbijatele. Algus oli päris tempokas – ühe ringi sõitjatel polnud ju tarvis end tagasi hoida. Samas üllatas kui ettevaatlikult enamus suusatajaid laskumisi võttis, lausa pidurdati kui vähegi kurviga laskuine oli. Mitte ühtegi kepipurunemist või katkist keppi rajal ei näinud! Umbes 7-dal kilomeetril laskus rada mitmeks kilomeetriks järvejääle, siin puhus korralik põhja tuul vastu ja liueldi rahulikult rivis.Peale mõne kilomeetrist tiiru ümber poolsaare tuldi sama rada pidi allatuult tagas ja see oli mõnus kerge kulgemine. Klassikajäljest väljas libises veelgi paremini, ja nii libisesin koos ühe 60km suusatajaga vahepeal kujunenud 10-liikmelise grupi eest ära. Tagasi metsas peale Vuakatti mäesuusanõlvade alt läbi sõitmist tulid päris mitmed pikad tõusud, mis kohati nõudsid käärsammugi. Poole ringi peal läks pidamine veidi hellaks. Võtsin tempot maha, pikk päev ja terve vabatehnika ring on ju veel samuti ees. Joogipunktis vahetasin omavahel suusad ja see tegi asja paremaks. Laugeid vahelduvtõuke tõuse oli mõnus võtta pea lõpuni välja, kui vaid kätes ka rammu oleks, alistuks ka järsemad. Joogipunkte oli meeldivalt tihedalt, nii 7-8 km takka.

48-daks kilomeetriks tuli maratonitrass suusastaadionilt läbi ja seejärel tuli minna veel 13 kilomeetrisele lisaringile, mis oli ka päeva lühima distantsi ”Ladyloppet” rajaks. Sellest esimene kolmandik oli rajaprofiil õige rahutult üles-alla ja kurviline, ülejäänud oli valdavalt järvejääl. Minu läheduses kulges turske M50 klassi suusataja rinnanumbriga 20 ehk siis samuti pikima distantsi sõitja. Temal ei pidanud suusk enam üldse, kuid äärmiselt visalt ja ausalt tõukas ta end paaristõugetega igalt poolt ülesse. Meiega koos oli veel pidamisega samuti kimpus olev ühe ringi sõitja, kes kippus tõusudel alla andma ja uisku lükkama. Üldiselt oli hea meel kui see minu jaoks 3h ja 45 minutit kestnud klassikaring läbi sai, oli juba tõesti suur tahtmine uiselda.

Suusavahetusala oli mõnes mõttes kaootiline, igaüks oli oma kepid-suusad-saapad-kotid jätnud kuidas juhtus. Küsiti kas on soovi suppi süüa ja kuigi ma polnud seda plaaninud, siis soovisin küll J Nii et sel ajal kui ma saapaid vahetasin, toodi mulle kausitäis kuuma hakkliha-kartuli suppi. Sulatasin suppi sees ka ühe saapakotis olnud müslibatooni ja oli väga mõnus võtta veidi aeg maha, nautida suppi ja mõnuleda mõtte juures, et kohe saab tuisata rajale uisku panema. Nii et veetsin vahetusalas 7-8 minutit. Panin kätte ka veidi õhemad kuivad kindad. Sokkide ja mütsi vahetuseks vajadust ei tundnud.

 

Oi kui imelik oli nüüd järsku uisku sõita. Kepid tundusid kuidagi pikad. Alustasin ringi tempokalt, et saada sõrmed soojaks ja kinni püüda minut varem vahetusalast lahkunud nr 20, et saaks järvejääl vastutuule osal tema taga seanahka vedada. Olingi juba talle järgi jõudmas, kui ühe kerge laskumise alguses tempovariandile üle minnes suutsin ikka veel harjumatult pika kepi maha lüüa vasaku suusa ette ja prantsatasin 20kmh kiiruse pealt kõhuli. Õnneks jäi kepp terveks ja ise ka põrutada ei saanud. Nr 20 all sõitva vene mehe sain ruttu kätte, kuid kahjuks tema tempo oli liiga aeglane, minuga kaasa tulla ta ei suutnud. Seega tuli järvejääl üksi rügada. Kahesuunalisel rajalõigul tulid ükshaaval vastu juba poolsaare tiiru ära teinud tugevamad sõitjad. Imelik küll, aga kõik me naeratasime teineteisele, mis oli umbes nagu tunnustus, et kõvad mehed me kõik, kes nüüd ka teiseks ringiks on veel rajale jäänud. Tegelikult oli vastutulijate seas ka üks naine, see kanadalanna oligi naiste kiireim. Naiste nr 2 tuli omakorda mulle vastu kui mina allatuult otsal mõnulesin, ja nagu hiljem protokollist selgus oli tema Saaremaalt.

Maismaale jõudmise ajal märkasin mõnisada meetrit eespool järgmist sihtmärki keda püüda. Umbes 3 kilomeetriga sain rinnanumbriga 1 sõitva slovaki kätte. Jäin paariks kilomeetriks tema taha puhkama. Tehniliselt väga ilusti sõitis, aga tundus et kuidagi aeglaselt. Slaalominõlva all andis ta mulle teed. Siin algas tõusude jada ja kahjuks ta järgi hoida isegi ei üritanud. Tal oli haamer. Järgmised 25 kilomeetrit sõitsin täiesti üksi. Aga oli nauditav. Peale 80ndat kilomeetrit tuli lausa nagu uus hingamine. Joogipunktides uurisin tütarlastelt kaugel eessõitjad on, aga ainus mis teada sain, et väga lähedal pole kedagi, ligi kümne minutiline auk võib ees olla. Lootsin siiski, et mõne kustunu saan veel kätte. Arvutan, et ideaaleesmärgi ehk 8 tunni alistamine ei tohiks olla probleem. Tegin metsapeatuse nr 2. Ma ei mäleta, et üldse mõnel suusamaratonil oleksin kunagi põit tühjendanud, seekord siis juba teine kord. Aga üksi metsas olles pole ju ka probleemi asi kiirelt raja servas ära õiendada :)

Umbes sajandal kilomeetril, kui on käimas valdavalt laskuv rajaosa, kuulen ja näen tagant lähenevat kolmest rongi. Saavadki mu kilomeetri pärast kätte, kõik tunduvad noored ja vihased terava sammuga kutid. Mõtlen kus nad küll varem olid. Nad liiguvad märksa kiiremini, eriti just nr 11 veab hoogsalt, kuid sellel kergel rajaosal on siiski mul võimalik neile mõneks kilomeetriks sappa võtta. Koos suusastaadionile jõudmisega saame kätte veel number 25. Seega viimasele 12km-sele ”Ladyloppet” tiirule lähme viiekesi koos. Järgnevatel tõusudel lasen hoogsal kolmikul eest minna, natuke enne seda on jäänud ka nr 25 minust maha. Nähes et mina olen pudenenud, üritab ta mind püüda, kuid suurt lootust ma talle ei anna, hoian teda kenasti ~80 meetrit endast tagapool mitme järgneva kilomeetri vältel. Eelviimane joogipunkt on veidi ebaõnnestunult kerge laskumise peal, hüüan topsiga tütarlapsele ”run!” – ta jooksebki kiiruste ühtlustamiseks ja topsi üleandmine toimub perfektselt tilkagi kaotamata. Sellise tankimisege käriseb vahe tagasõitjaga kahekordseks ja tema motivatsioon mind püüda kaob. Viimastel kilomeetritel järvejääl teeb rada ussi ja nii näen lähedalt umbes kuut kuni 10 minutit eespool sõitjat, minu taga pole peale nr 25 kedagi näha. Seejärel tõus suusastaadionile ja ongi finish. 7h 34 minutit. Ligi kolmveerand tundi kiiremini kui märgades oludes palju lühem Vasaloppet kahe nädala eest. Kui suusavahetuses viibitud aeg maha arvestada, siis teine ring uisutehnikas oli mõne minuti võrra kiirem.

Tarin oma vahetusalas oleva kola hotelli. Lauri on vahepeal oma 45km uisusõiduga maha saanud ja tuleb samal ajal juba linnapealt shoppingult. Saan teada, et minuga samast ”depressiivsest Eesti väikelinnast” pärit Tatjana M. on võitnud kindlalt naiste arvestuses 60km vabatehnika distantsi. Käime saunas, jääauku ei viitsi minna. Bufeelauas sööme end jälle oimetuks. Pühapäeva hommikul ei teki küsimustki, kas suusatama minna J  Kella 9ks on külm taandunud -15 pealt -10le ja väljas on mõnus päike. Plaanitud rahulik tunnine lõdvestav suusasõit kujuneb kohati päris hoogsaks ja lõbusaks hullamiseks. Lihtsalt nii hea on heades tingimustes suusatada. Peale lõunasööki viib pilgeni täis transfeerbuss hotellist paljurahvuselise suusasõprade seltskonna Kajaani lennuväljale ja kell 17.05 olen mina juba Eestis tagasi.