Saami Ski Race – 90km kahes ajavööndis

Veebruaris jäi silma, et sellel aprilli esimesel pühapäeval toimuval üritusel on võimalik päris mugavalt ja kiirelt ära käia. Valmis reisilogistika meistriteos, mis kätkes endas minimaalset molutamist lennujaamades ning eeldust, et täiuslikuks reisiks peab õnne ka olema. Laupäeva varahommikul lendasin Kittilässe, sealt oli vaja veel maad mööda jõuda 150km põhja pool asuvasse Hetta´sse. Rendiautot võtta ei olnud mõtet kuna tagasilend oli palju mugavam ja soodsam võtta Enontekiö´st, mis on põhimõtteliselt suusamaratoni stardipaigaks. Variant oli oodata ligi 4 tundi Kittiläs pärastlõunast bussi, aga ilusa ilma tõttu tekkis kiusatus testida ”õnnefaktorit” ja läbida need ~150km häälega. Sest kusagil oli mul tekkinud veendumus, et siin kaugel põhjas on lahked inimesed, kes ometi ei jäta tundra veerel hääletavat inimest laokile. Tegin alustuseks sildi kirjaga Muonio, juba lähenesid 2 masinat, teine neist peatus. See tädi ei läinud küll päris Muonioni, aga ligi 50km viis ta mind oma A3-ga edasi. 10 minutit nautisin teeveeres linnulaulu ja päikesepaistet ning siis korjasid minu ülesse 2 tütarlast vana kolmeukselise Golfiga ja juba olingi kogu oma kolaga Muonios. Pool maad tehtud :)  15 minuti pärast surusin oma kodinad ühe umbkeelse taadi päevinäinud Mazda Mio´sse, ning sellega sain järgmised 35km ühe suuremat sorti suveniiri poeni, kus oli ka kohvik. Peale söögipausi sain siit hõlpsasti end räägitud ühe Mondeo peale, millega sain Palojoensuu ristmikuni, kust jäi veel vaid 25 km Hettasse. See viimane lõik oli problemaatilisem. Liiklust oli lihtsalt vähe ning enamus autosid rahvast täis. Lõpuks võttis mind peale üks MB Sprinter, millele ma isegi ei viibanud, kuna ta oli korra varem juba möödunud - siis oli tal keegi juba kõrvalistmel -  ja seni oli ta kohe külavahele ära pööranud. Selgus, et tegu oli postiveo autoga, millel oli jäänud tänaseks päevaks veel vaid Hettasse ajalehekiipad toimetada. Nii et vaatamata pagasile ja suuskakotile, on häälega reisimine selles piirkonnas vägagi võimalik.

Varasest ärkamisest oli väsimus peal ja otsustasin suusad lasta lõplikult määrida võistluskeskuses teenust pakkuval määrdemehel. See oli õige otsus kuna hotelli määrderuum oli õhtu jooksul pidevalt hõivatud. Pühapäeval hommikune üllatus oli -18C õhutemp, mis oli kõvasti külmem kui ükski ennustus. Sõin ohtralt kisselliga putru - väga maitsev oli. 20 minutit enne starti väljusin hotellist, et jalutada 7 minutit stardipaigani. Kella 9ks stardiks oli õhk soojenenud -15-ni. 10 minutit enne starti juhtus mul midagi sellist, mis oleks peaaegu kriipsu peale tõmbanud suusamaratonile.. Jopet pungil spordikotti surudes käis paremast pöidlast raksakas ja terav valu hetkeks läbi. Mida kuradit.. Pistsin palja käe hange ja püüdsin analüüsida olukorda. Hetkel valu ei tundnud, võimalik et stardieelse adrenaliini ja ärevuse tõttu. Visuaalselt oli pöial õiges asendis, veidi liigutada lubas ka, pealegi uisustiili puhul peab liigutama suht vähe. Seega startiminekus kahtlust ei tekkinud, kuid igaks juhuks panin paar ibumetiini fotoka kotti. Start oli veidi eemal lageda peal, sinna liueldes märkasin, et üks suusk libiseb väga  hästi, teine lihtsalt hästi. Ehk siis tuntav vahe. Vahetasin veel kiiruga suuskadel omavahel kohad, et paremini libisev oleks sobivamas vasakus jalas. Teadsin, et määrdemees oli kasutanud kahe pulbri segu, arvatavasti oli ühe suusa jaoks segu saanud tasakaalust väjas, ning seoses prognoositust külmema hommikuga toimis üks suusk märksa paremini.

Olin ~140 startija tagumises kolmandikus. Esimesel tõusul murti ühel sinises kombes norrakal kepp ja too pöördus tagasi.Üldiselt võeti rahulikult, paljudel libises märksa kehvemini ja mul oli kiiresti vaja saada ettepoole omasuguse tempoga sõitjate juurde. Lihtne see ei olnud - soome harrastajad sõidavad laia uisku ja veidigi koomale tõmmata keegi ei mõelnud. Neljandaks kilomeetriks sain sobiva tempoga tosina liikmelise grupi saba peale ning sai pulsi 180 pealt lõpuks madalamale. Siis oli paar kilomeetrit kõrgete kallastega jõeorus sõitmist, kus oli veel palju külmem õhk. Tagasi lagedal päikese käes oli hulga meeldivam. Rodu lõpus sõites oli vahel kerge kummipaelaefekt. Jälgisin, et kui keegi minu ees otsutas tempo alla lasta ja tekkis vahe, kiirendasin mööda. Nii vähenes grupp kaheksaliikmeliseks, kiireim naine oli ka selles rühmas. Kilomeetrid edenesid jõudsasti, kiirus oli tasasel maal pidevalt ~20-22kmh. Õhk soojenes ja suuskade libisemine ühtlustus. Esimesest kahest joogipunktist haarasin vaid topsi veetaolist vedelikku, mis väidetavalt oli spordijook. Tunnetasin et kolmandas punktis ~30 km-i peal asuvas Näkkala põdrakasvatus asumis, pean veidi põhjalikumalt jooma ning ka miskit närima. Grupp pääses paarisaja meetriga eest ära. Aga siin oli paari minuti eest kell 10.30 antud 60km lähe, see suurem rahvapundar pidurdas ka grupi hoogu. Minul õnnestus üksinda aeglasematest möödumise slaalom efektiivsemalt ning parasjagu järgmiseks järveületamiseks olin oma seltskonnas tagasi. Lagedatel järvedel oleks üksinda väga raske kiirust hoida, nõrk tuul puhus ju põhjast otse vastu. Viimane Soome poole toitlustuspunkt oli riigipiiri eel 40-ndal km-l, seejärel tuli avatud väravast läbi sõita ja olimegi Norras. Piiri mööda jookseb aed, et põhjapõdra karjad liiga lihtsalt võõrasse riiki ära ei kaoks. Värav oli suht kitsas, parasjagu et lumesaani või ATV-ga veel läbi mahuks. Paar sekundit peale piiriületust viskasin pilgu Garmini kellale – see oli juba end Norra ajale korrigeerinud. Seega oleks justkui veidi üle ühe tunniga 40km juba läbitud J Halvem  üllatus oli Norra poolel esialgu tunduvalt kehvema libisemisega lumi. Ma ei näinud mingit mõtet veidi eest pääsenud grupile järele pingutamisel. Nüüd kuis pidi tugevamalt tõukama, hakkas pöidlast valu kiirgma randme suunas. Võrreldes perfektselt ettevalmistatud rajaga Soome poolel, tundus et siin oli rajatraktoriga lihtsalt täiskiirusel läbi kihutatud. Uisklemist see eriti ei häirinud, kuid nende jaoks kes olid otsustanud klassikas läbida, võis kohutava kvaliteediga madal purune jälg päris masendav tunduda. Liitusin paari tagant tulijaga väiksemaks rühmaks, eespool paistis teisigi suurest grupist pudenenuid.

Esimeses Norra teeninduspunktis otsustasin igaks juhuks ühe ibuka fotokotist välja õngitseda ja ära tarvitada. Tegin siis ka mõned fotod ümbrusest. Edasi jätkasime umbes viiese seltskonnaga. Meile oli järgi jõudnud ka sinises kombes norrakas, kes oli uue kepi saanud, mis paraku oli küll silmnähtavalt lühem. Kulgesime päris mõnusalt. Üks järveületus oli eriti tüütu, ligi 5km pikk ja  mõlemad kaldad jäid ka küljepeal enam kui kilomeetri kaugusele. Käisin ka ise gruppi vedamas. Tagasi maapeal läks reljeef mõneks ajaks päris huvitavaks. Rajakvaliteet oli nüüd ka parem ja libisemine mõnusalt hea. Laskumistel klassikajälge eriti siiski kasutada ei usaldanud, esines ootamatuid jõnkse. Ühel tasasel võsavahelisel lõigul kuulen seljataga vandumist, vaatan üle õla ja näen et sinine kombe lendab lumepilve üles paisates kõhuli. Sellest matsu järel norrakas oma lühikese kepiga enam meile järgi ei jõudnud. Iga 5 km-i tagant olevatel kilometraažitähistel oli toimunud järsku mingi nihe, võrreldes minu GPS näiduga oleksime justkui kilomeetri võrra rohkem sõitnud. Mõtlesin et ju siis rada ongi tegelikult kilomeetri võrra lühem. Kui 63km sai sõidetud, suutsin väja arvutada et tänavu aastase TMi lõpuajast olime tubli 5 minti ees. Mõnus Mogreni stiilis kulgemine oli. Riietus oli paras, õrn tuuleke jahutas piisavalt, päike oli otse tagant. 70-dal km-i kandis viskan pilgu selja taha ja näen grupi taga jõlkunud noor norrakas tegi rajaservas kerge ”metsapeatuse” ja seejärel väga lihtsalt tuli gruppi tagasi. Tekib päris intensiivne soov samuti põit tühjendada, mida pole mul varem ühelgi maratonil esinenud. Kuid ei raatsi peatuda, pole häda siiski nii hull. 15 km enne eeldatavat lõppu muutub meie 7-8 liikmeliseks paisunud seltskond päris rahutuks. Tehakse tõsiseid lahtirebimiskatseid, tänu tempotõusule püüame veel mõned kinni. Seesama norrakas suudab vahepeal ette kihutada ja veel ühe kusepeatuse teha. Teeninduspunktis võtavad siiski kõik rahulikult mustikaakisselli ja powerbar´i ja koolajooki.

Viimases punktis 82-l  kilomeetril paar lühema maa meest praktiliselt ei peatu ja saavad minema. Mina jätkan viieses rühmas. Reljeef läks järsku märksa äkilisemaks. Jägisin huviga kellel kui raske on tõusude peal ja kas on kellegil laskumistel eelist, Ise tundsin ennast väga hästi, valud ja muud hädad olid kadunud, jalad tundusid superhead ning nüüd käis korralik andmine. Pikal tõusul pudenes meist üks, üleval tasasel mäeharjal vedasin täie vaardiga ja läksin ka paar kilomeetrit pikale laugele laskumisele esimena. Tegin ka laskumisel kõvasti tööd ja siin jäi maha üks muidu jõulise sammuga suusataja, kelle suusadress polnud eriti voolujooneline. Nii et kolm oli meid jäänud. Laskumise lõpp oli järsem, sildid hoiatasid pimedast keerulisest vasakkurvist, aga läksin sellegipoolest täiega. Jäin püsti, libisesin mõnusa hooga järvejääle. Kautokeino asula oma kena kirikuga oli juba päris lähedal. Teised 2 olid veidi ettevaatlikumad ja jäänud 15-20 meetrit maha. Nüüd oli ligi 89 km sõidetud. Ees paistis olevat kilomeetrike rada järvel ja eeldatav lõpp tundus väga lähedal olevat. Ootasin kaaslased siiski järgi ja lasin nad ettegi. Järv sai ületatud, 90km juba täis finišit ei paista kusagil. Algas hoopis lõputõus. Ja seda muudkui jagus. Ruuduliste pükstega minust vanem mees jäi kohe maha, aga see urineerijast noor tüüp keevitas päris hästi. Aga mina tundsin end lausa superhästi. Finišit ei paistnud ikka veel, aga otsustasin juba mööduda ja lihtsalt panna, vaatamata väikestele omamoodi nauditavatele krambikestele jalgades. Kergelt suhkrused-pehmed tõusud oli ka mu suusale hästi sobivad. Lõpuks sai tõus läbi, oli veel väike tagasipöörav kaareke seejärel lõpusirge. Tehtud – 91.5 km hea enesetundega ja kõva pool tundi kiiremini, kui arvasin kuluvat. Norrakas jõudis 16 sekundit hiljem ja vajus siruli. Õnneks on saamirahval igatsugu tekke ja nahku alati käepärast, nii et ta kaeti kohe korralikult kinni :)
Pesemine ja söömine oli mugavalt kohe samas kõrval spordihoones. Pakuti mõnusat teadagi-mis-lihast paksult kobrutavat suppi. Hetta´sse tagasimineva esimese bussini oli veel parajalt aega, ja eelmisest päevast võistluskeskusest tuttav soome poole korraldajatädi ütles, et bussi väljasõit võib ka märkimisväärselt viibida. Saami värk, you know. Aga et mul on vaja lennukile jõuda, siis parem kui ma temaga tagasi sõidan. Mis mul selle vastu olla sai : ) Tagasiteel stardipaika, sain palju põnevat teada kohalikust elukorraldusest. Lend Helsingisse toimus Hetta kõrvall asuvalt Enontekiö lennujaamast. Sealt tillukeselt lennuväljalt toimub kohaliku omavalitsuse kaasfinantseerimisel talveperioodil 2 Flybe lendu nädalas Helsingisse. Vantaa lennuväljalt kiirelt taksoga sadamasse ning päris viimasel minutil jõuan õhtuse laeva peale. Kell 00.50 tagasi kodus koos värske päevituse ja ohtrate muljetega. Kvaliteetne nädalavahetus :)