Dundret Runt

 

Mullu oktoobris oli mul ports lennumiile aegumas. Otsustasin planeerida kevadeks lennureisi Kirunasse, rihtides aprilli esimesel nädalavahetusel Gällivares juba 50-t korda aset leidvat murdmaasuusapidu Dundret Runt. Nüüd on siis käidud/tehtud ning muljed on vaid positiivsed. Gällivare külje all asub suur mägi kest tasandikku. Selle mäe nimi on Dundret, ja väidetavalt on sealt tipust vaade ligi 8 protsendile rootsi pindalast. Dundret Runt on klassika suusasõit ümber selle mäe, nii umbes 30 km. Viimasetel aastatel on seda tehtud ka võistluse vormis ning sel juhul on ring suurem – 47km. Ja viimane uuendus on veel järgmisel päeval (ehk siis pühapäeval) Dundret Runt Skate.

Dundret Runt omapära on see, et laupäevasele põhiüritusele võivad harrastajad, kes ei soovi oma aja fikseerimist, startida vabalt valitud ajal kella 7 ja 9 vahel hommikul! Pidulik stardipauguga teele saatmine on kell 8. Toitlustuspunktid on iga 6-7 km takka ja võib valida nii suurema kui väiksema ringi vahel. Võistlussõidu start on 10.00 ehk siis selleks ajaks on paljud motion suusatajad juba lõpetanud, ülejäänud on tundrasse ära hajunud nii et võistlejaid nad ei sega. See on vist üks haruldasi spordiüritusi, kus nii võistlus kui harrastajate sõidule regamine on sama hinnaga ning soodushinnaga eelregamine lõpeb vaid 3-4 päeva enne üritust. Gällivare on tuntud rootsi suusataja Hellneri kodupaik, seetõttu on suusastaadion lausa tema nimeline ning Hellner koos teise kuulsa suusamehe Richardssoniga oli mõlemal päeval ise ka stardis.

Laupäevaks ennustati huvitavat ilma, lõunaks pidi õhk plussi jõudma. Seetõttu oli reedeõhtuse pastapeol paljudel jututeemaks, kuidas pidamine määrida. Arvata võis, et lumi jääb tundras ja mäe peal külmaks, aga kas ja kuidas “läigib” rööbas võistlussõidu ajaks peale mitmesaja varahommikuse  harrastaja ülekäimist? Mina ei muretsenud, otsustasin et proovin suuska pool tundi enne starti -  kui tahke määrdega suusk tundub hell, siis võtan zero-suusad, sest poolpidava suusaga sõitmiseks on hetkel füüsis nõrk peale eelmise nädala külmetushaigust. Üldiselt kõhklemist ei tekkinud, nulliilma suusk pidas palju paremini, libisemine oli ka OK.  Esimesel kurviga laskumisel minu ees toimunud kukkumisest sain napilt mööda ja edasi oli puhas sõidurõõm. Mõlemad klassikajäljed libisesid ühte moodi hästi ja rõõmsalt tegevalt rohkelt oli minuga samas tempos sõitmas hulk kohalikke noori. Igati vahva mitmekülgne rada – oli pikki laugeid tõuse, poollagedat tundrat, ärevaid metsavahelisi laskumisi. Rada nõudis pidevat tööd ning 15 km enne finishit oli mul päris kurnatud olemine. Viimased 8km tulid jälle veidi lõbusamalt. Kokkuvõttes veetsin rajal tunnikese kauem kui võitja Richardsson.

Pühapäevaseks uisu võistluseks oli kindlalt külmakraadidega päikeseline ilm. Nüüd oli osalejaid vähem ning start anti harrastajatele ja võistlejatele üheskoos kell 10.30 Kuna uisku on see talv eestiski päris palju saanud harjutada, oli sõit minu jaoks kergem. Olin nii mõnestki kiirem, kellest eelmine päev tunduvalt kauem rajal veetsin. Näiteks üks hollandi vanamees Leo, kes oli juba nädalaid Skandinaavias ringi reisinud ühelt maratonilt teisele. Marcus Hellnerile kaotasin siiski ~25 minutit J

Kokku osales sel nädalavahetuse Dundret Runt erinevatel distantsidel ~2200 inimest, valdavalt kohalikud ning Kiruna, Jokkmokk ja Lulea suusahuvilised. Ülejäänud olid tulnud kaugemalt Rootsist ning mõned üksikud välismaalt J Mis veel erilist meelde jäi? Rinnanumbrid olid vanakooli tüüpi nailonriidest ja nööridega  – väga korralikud ning need võis endale jätta.

Pühapäeva õhtul sõitsin tagasi Kirunasse. Pani jätkuvalt imestama, kuidas teeääres on kilomeetrite kaupa kased nagu vibud, latvupidi hange sisse “juurdunud” suurema märja lumesaju tagajärjel. Pühapäeva õhtuks lubas prognoos virmalisi, aga ma ei jaksanud ära oodata, läksin mõistlikul ajal magama. Esmaspäeva hommik oli karge -12C. Tegin 1.5h  tutvust Kiruna suusaradadega, seejärel pakkisin kodinad kokku, tegin tiiru linnapeal ja oli aeg lennujaama suunduda. Tagastasin rendiauto, milleks sattus seekord pronksikarva Volvo V60, D2 mootoriga. Mõneti pettumuse valmistas selle masina ebamäärane roolitunnetus ja suur naastrehvi müra. Paar nädalat varem Trondheimis kogetud Peugeot 508 samasuguse väikese 115 hj-se diiselmootoriga oli särtsakam, vaiksem ja ökonoomsem. Nagu tulleski, polnud Kiruna lennukis ükski 183-st istekohast tühi. Lapimaa turismihooaeg on käimas täistuuridel.