Aidu X-Dream, B-rada

Täiendus: meie liikumistee GPS-träkk.

Kanali süvendamine

Aidu Xdream oli mul “must go” üritusena pidevalt meeles sellest hetkest, kui minev sügis selle toimumine teatavaks sai. Ikkagi mu kodukandi ja lapsepõlve mängumaade piirkond. Mu senine ainus orienteerumiskogemus oli Kiviõli Xdream´iI B-raja väljaväänatud jalaga läbi lonkimine, nüüd oli suur tahtmine end tervena hoida ja mõnuga pingutades maastikku nautida. Tiimis seekord töökaaslased Aet ja endine töökaaslane Tarvo, võistkonna nimeks Villu. Kuidagi on juhtunud, et ükskõik mis koosseisus meie kontori inimesed Xdream´l osalevad, võistkonna nimeks on ikka Villu, mis sest, et nimekangelane ise pole minuteada juba aastaid sellel üritusel osalenud. Kuigi Tarvo väitis, et ta ei tea kuidas pidi kaartigi ees hoida ja minu selleaastane jooksukilometraaž oli ühekohaline number, ei tekitanud need asjaolud meile muret – sest Tarvo on suurepärane tüürimees ja aerumuskel, mina tunnen end mugavalt ratta seljas ning  Aet on varem kaardiga metsas käinud, tal oli isegi oma SI-pulk! :) Samuti võis loota, et seekordsel etapil joosta üleliia palju ei tule.

Valmiv kanal, 7.aug 2013



Meie stardikoht oli põhimõtteliselt Maidla mõisakooli trepilt, ehk siis täiesti tagareast. See polnud sugugi halb koht, sest selleks ajaks kui me oma esialgsed oli plaanid tehtud saime ja kaardid kinnitatud, olid absoluutselt kõik teised juba mõisaterritooriumilt kadunud. Kui peale eraldi orienteerumist ratta/jooksu vahetusalasse jõudsime, oli meie ümber juba väga palju rahvast, sealhulgas mitmed kergejalgsed meestetiimid, kelle koht peaks hulga eespool olema. Punkti 6 suunas liiguti mööda rasket metsaalust lausa mitme paraleelse rühmana. Oli tunda, et kaldusime kergelt paremale, kuid seda pigem teadlikult, et ristuvale teerajale saada ja selle järgi end paika ja punkti jõuda. Nii läkski. Edasi oli juba mõnus lihtne seasörk veeületuseni. Kui nädal varem oli veetemperatuur sõudekanalis ja tranšeedes 21C, siis vahepealsed külmad päevad olid vett tugevalt jahutanud. Üle 16 kraadi ei pakuks.

Tark Öökull

Mingi müstiline asi toimus pidevalt mu vasaku tossupaelaga, see läks pidevalt lahti. Enne ujumist kinnitasin eriti korralikult ja peitsin nöörid ära. Veest välja tulles oli jälle lahti. Rataste juurde tagasi jõudsime igati mõistlikult ilma eksirännakuteta. Siin kulus mitu minutit ühe varem lahtipõrunud rendikaardihoidja uuesti kinnitamisele, aga väike hingetõmbamine ja kaardi ettelugemine tuli vist kasuks. Järgnenud rattaetapp, maaalune osa ja mäluorienteerumine oli minu jaoks kui jalutuskäik koduõues. Siin oli oma osa lapsepõlves vanaema juures veedetud koolivaheaegadel ja viimastel aastatel osaletud Kohtla-Nõmme triatlonil, mis Kaevanduspargi territooriumi väga selgeks olid teinud. Mäluorienteerumises otsustasin kiiresti valiku teha rulliraja taga asuva punkti kasuks, kuna sinna minekuks ei pidanud kopa kõrval mäe otsast alla turnima, vaid kerge kaarega allamäge sörkima. See oli hea valik, muidu oleks pidanud 2 eraldi nilbet mäge üles-alla forsseerima. Rolleriraja suunas laskudes oskasin hüppeliigest väänata, seekord siiski pigem kergelt, tugisidemed päästsid. Suusaraja punkt oli vast kõige suurem õnnestumine. Läksime peale suusastaadionilt päripäeva, jõudsime otse punkti ja sealt lahkusime otse Aidu suunas kasutades jupikest 5km suusarada, mille kaudu sai ratta seljast maha tulemata ja kuiva jalaga lõigata karjääriteele. Odad saime kätte paariminutilise ootamise peale, kahe viskega oli vajalik punktisumma koos ja viimase viske oleks Aet võinud kasvõi serviti kaldast alla saata.

Aidu pank

Allveemetssiga









Sõudekanali äärde vändates sai Aet´lt, kui meie planeeritud kanuupunktivõtjalt ääri-veeri uurida, kuidas esimene ujumine meeldis ja et äkki tahaks veel vähemalt ühe ujumise teha ja joosta. Aet oli hea meelega nõus. Leppisime kokku, et kohtume punkti 24 juures ehk siis esimeses kanuupunktis. See oli valearvestus, mida mõistsime Tarvoga sõudekanalil vaevaliselt vastutuult kühveldades. Õnneks oli ka Aet seda taibanud, ujunud üle ka teisest tranšeest, võtnud punkti 24 ja hakanud punkti 25 suunas meile vastu jooksma ja märkas meid õigeaegselt. Seega väga suurt ajakadu polnud, lihtsalt saime võimaliku puhkepausi asemel paar kilomeetrit rohkem aerudega tööd teha ning kanuuetapi 31-ne koht tõstis meid üldarvestuses jälle ette poole. Nüüd oli jäänud veel vaid võistlus ilusti lõpetada, aga juhtus nii öelda legendilugemiskatastroof. Miskipärast oli jäänud mulje, et Maidla jõepunkt pole B-raja jaoks ning sörkisime peale truupi otse finišisse. Hale feilimine.. (adjöö, juba terendanud SEGA-de 10 koht). Sellegipoolest superlahe elamusvõistlus, minu jaoks tuttavas piirkonnas. Pakun, et B-rajal võis vaid võistkond Adrekad end veel kodusemalt ennast tunda, vähemasti Kohtla poolses piirkonnas.



Vaade Sipelgamäelt

Postituses olevad pildid olen teinud Aidus viimase aasta jooksul. Kahju, et Sipelgamägi rajameistrite poolt kasutamist ei leidnud, ikkagi Aidu kõrgeim punkt, ligipääsetav kahelt poolt ka rattaga, asub Kohtla poolse rattavahetusala vahetus läheduses, tranšeeotsa ida küljel. Kes sinna kanti matkama satub vett, jääd või maad mööda, siis soovitan ära käia. Seal on põhjalik infotahvel, mis kirjeldab Sipelgamäe põneva tekkeloo, nime saamisloo ning annab ka ülevaate karjääritöödest.