Bruksvalla skidcamp

Funäsdaleni piirkond on läbi aegade olnud rootsimaa lumerikkaim. Ja ta ei asu sugugi kaugel põhjas – 580 km Stockholmist loodesuunas, Härjedaleni maakonnas, Norra piiri ääres. Tubli 6 tundi on siin korralikku päevavalgust, sest polaarjooneni on veel ikka väga palju maad. Tänavune erakordselt soe talvealgus on siingi tunda, lund on praegu kõigest ~0.5 meetrit tavapärase meetri asemel. Kuid sellest täiesti piisab – osad mäesuusakeskused olid nädalavahetusel juba avatud, Ramundberget’s vist isegi kõik nõlvad, ja murdmaaradu hooldatakse ka nii umbes 70 kilomeetri ulatuses.

Praegusel ajal ongi enamus piirkonna külastajatest veel nii öelda tavasuusatajad mitte mäesuusatajad. Siin on vist laagerdamas pea kõik lõunapoolse rootsi ja kesk-rootsi suusaklubid. Nii näiteks on Bruksvallarna Fjällhotell, kus ma elan, täiesti välja müüdud. Hetkel siin elamas ~100 suusaklubide noort ja ~20 lihtsalt suusasõpra (nagu mina). Täiesti laagri tunne on. Meid toidetakse 4 (jajah – “neli”) korda päevas kindlatel kellaaegadel, ja toidud on hästi maitsvad ja piiramatus koguses. Hotellipidaja Eger oma kahe-kolme abilisega sisuliselt elabki vist köögis kogu päeva. Kuid nad saavad hiilgavalt hakkama. Mina igal juhul kardan, et sisseõgitav musttuhat kalorit ma ära kulutada ei suuda. Sest rahulik murdmaasuusatamine on tegelikult organismile väga ökonoomne tegevus, eriti veel nii heakvaliteediga radade puhul. Täna ma suusatasin ennelõunal 2,5h klassikat, ja õhtu eel ligi paar tundi vabatehnika suusaga. Kusjuures 2 korda samu radasid ma ei sõitnud, valisin meelega erinevad pikemad ringid. Nii on põnevam ringi vaadata ja vaateid nautida. Vöökott joogiga kaasas kindlasti. Valgustatud rajad on ka siin olemas, kuid need on pisemad ringid (a’la 3km). Aga pealambiga saab mujal ka. Nii mõnigi kasutab orienteerujate öist pealampi, mis on eriti kaugele näitav prožektor. Aga minu kaevurilambike on ka täiesti piisav, valgustab ühtlaselt ja laialt. Öisetes oludes sõitmine on omamoodi võluv, liikumine tundub kiirem ja pealampidega suustajad on kui jaaniussikesed öhes.
Nii heades tingimustes on lausa lust talverõõme nautida. Talve, mida mujal ikka veel pole. Väljas mägedes olles ja rassides unustab päris lihtsalt kõik muu. See on hea. Nii näiteks täna hommikuse pika tiiru lõpuosas juurdlesin ma päris tõsiselt tükk aega, kas praegu on 2006 või 2007. Ega tegelikult vahet polegi. Veidi narr ehk oleks, kui koju saadetud postkaardile vale arvu paneks.