Ujulatest ja võimlevatest jõehobudest

Viimasel ajal on kõik ujulad ja veekeskused ja SPA-d roppumoodi rahvast täis. Iseenesest on see loogiline – traditsioonilisi talverõõme ju pole, liigutada tahaks end ikkagi ja pesta on ka vaja : ) Küll aga on ebaõnn et mina olen sattunud 2 päeva järjest ujulasse siis, kui käimas on vesivõimlemine vmt. Ehk siis vees olevad naisterahvad üritavad järgi aimata bassuäärel vingerdava treeneri liigutusi ja seda kõike suhteliselt jubeda muusikatümaka taktis. Ja need vees võnkuvad kered suudavad esile kutsuda uskumatu vee loksumise, mis Viimsi ujulas on tunda ka kõige kaugemal rajal ujudes. Õnneks lainega harjub, tuletabki meelde suviseid avavee ujumisi. Ja tegelikult on see ju igati positiivne, et pereemad leiavad tee ujulatesse. Aga kas tosina võimleja jaoks on tervelt 3 ujumisrada vaja nagu eile Keila ujulas, on minule mõistetamatu. Võimlejad olid paarikaupa kõrvuti üksteise järel ja kasutasid ribakest basseini keskosast läbi kolme raja. Kohe vihaleajavalt ebaratsionaalne ruumikasutus teiste ujujate suhtes. Muidu on Keila ujula väga mõnusalt avar ja värske õhuga võrreldes Viimsi ja Nõmme vannidega.