No pain, no gain?

Tagasi ühendriikide poolel. 10 päeva tagasi, kui ma eelmine kord USA-sse saabusin, poleks mind peaaegu maale lastud. Kuna ma olin aus. Seekord riiki sisenedes valetasin piirivalvurile julmalt, et main purpose of my trip is “business” ja et jah, ma töötan siin maal. Ja kõik oli korras. Siit moraal, et kui inimesel on tööviisa, siis tohib ta siin maal ainult tööd teha, mitte niisama ringi vaadata..
Osariigiks on see nädalavahetus Wisconsion. “I love Wisconsion” – röögitakse “That 70ies show” treileri lõpus. Mina nii öelda ei julgeks. Imelikud tunduvad siinsed inimesed. Boheemlaslikud ja süvausklikud. Vähemasti võib nii öelda meie elukohaks oleva maja peremehe ja tema käsilaste põhjal. Normaalne ju pole kui saunas mängib sügavalt kristlik muusika ja välja lülitada ka ei saa.
Nädalavahetusel toimus siin ameerika mandri suurim suusaüritus - Birkie suusamaraton. Toimus ja ei toimunud ka. Eelmise nädala keskel oli paar päeva 10 kraadi sooja ja lumi sulas ära. Seepärast tehti ainult lühike sõit, 25 km ja ilma ajavõtuta. Tegelikult ju lund ikka üldse pole, kuid metsas pidi mingi raja põhi alles olema ja kuna tuhanded suusahuvilised on üle maailma kokku sõitnud siis otsustati, et tehakse ikkagi mingi üritus.. Ja tehtigi. Mulle üldse ei meeldi sellised kõige kiuste vägisi korraldatud üritused. Kuid öösel sadas tolli jagu värsket lund ja kokkuvõttes oli suht talutav rada vabatehnika sõiduks. Esimesed 3 kilomeetrit oli küll liiva ja põhu segu, hiljem polnud rajal enam vigagi. Aga jah, mingit lennukust ja särtsu pole mul ollagi. Ning suusad ei libise nii nagu vaja, olen nüüdseks vist liiga raske oma parima suusapaari jaoks.. Vähemasti sai end veidi väsitatud.