Itaaliat väisamas

Esimest korda Lõuna-Euroopas. Ja eesmärgiks on läbida siin suusamaraton :) – Marcialonga. Üritus toimub loomulikult täiesti Põhja-Itaalias, mägedes. Veel nädal tagasi oli maratoni pidamine suure kahtluse all, kuna hirmsoojad ilmad on ka kõrgel mägedes lume pea hävitanud. Kuid korraldusmeeskond võttis riski uskuda külmenemist ja lund lubavaid prognoose ja otsustasid et teevad ürituse ära. Pikkuseks küll ainult 57km tavapärase 70km asemel. Igal juhul mina, Lauri ja Matti lendasime reede hommikul Milaanosse, sealt põrutasime rendiautoga 300km kirde suunas ja kohal me oleme. Korraldajad on tõesti palju vaeva näinud, viimaste päevadega on kõrgemalt mägedest lund alla veetud ja see suurepäraseks maratonirajaks vormitud. Peale on sadanud ka 5-10 värsket lund, nii et vaatepilt on päris ilus. Rada jookseb piki jõeorgu kord ühel kord teiselpool jõge. Kuna rada on kitsas, siis inimtroppide vältimiseks kõik 5000 suusatajat korraga minema ei lasta. Start toimub jooksvalt vahemikus kell 8.40-9.30 tugevamad eespool nagu ikka. Kuna ajavõtt käib elektroonselt kiibi abil siis stardiajast sõltumatult saab igaüks protokolli oma puhta sõiduaja. Minu olen saanud omale üllatavalt hea stardigrupi 500-1000, arvatavasti minev-aastase Tartu suusamaratoni hea koha põhjal. Rada on siin suhteliselt lauge, aga viimased 3 kilomeetrit on ainult tõus.
Meie elukohaks on Bellamonte nimeline mägiküla. Hotell on StellaAlpine, väga armas ja hubane. Hotelli perenaine Claudia ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid veidi saksa keelt küll nii et kuidagi saame suheldud. Välja rõdule riputatud lippude järgi same teada, et hetkel elavad siin 6 erineva riigi suusatajad. Eesti lipp on ka täitsa õiget pidi - oleneb kummalt poolt vaadata :) Marcialonga suusamaratoni üheks eripäraks ongi, et 2/3-ku osavõtjatest on mitteitaallased. Valdavalt põhjaskandianaaviast on rahvas. Tänavu aasta on ka eestlasi rekordiliselt palju, lausa 55 tükki stardiprotokollis.


Täna, laupäeval siis, määrisime oma suuski ja vaatasime niisama ringi. Teised käisid Val Di Fiemme suusastaadionil veidi suusatamas ka, mina ei viitsinud, jalutasin seal külatanumal. Eks ma olen niigi palju saanud see talv juba suusatada. Aga Lauril näiteks, oli see vist alles teine kord tänavu hooaeg suuskadel seista : ) Parasjagu oli käimas lastele mõeldud minimarcialonga suusasõit ja seda oli päris armas vaadata. Päike soojendas mõnusalt. Muidu oli mu enesetunne suhteliselt kehv. Vastik jõuetus. Võib-olla selle pärast, et meie elamine on suht kõrgel, 1500m üle merepinna. Ja kõrged mäed ümberringi tundusid kuidagi ängistavalt rõhuvat minu olemist. Loodetavasti on homme parem päev.