Tudu triatlon
Eeskava: 0.8km ujumist, 2.5 km rabajooksu, 17km rattasõitu (sellest pool kruusastel metsateedel), 5km maanteejooksu. Olustik: Õhk 25 C, vesi 19C, tuul põhjast 5 m/s
Tudu triatloni on eripäraks on start kell 16, ujumine rabajärves, jooksmine rabas, häälekalt kaasaelav publik, ladus korraldus ja muidugi osavõtjad – respect kõigile.
Laupäeva hommikul - no ei olnud mul mingit tunnet, et tahaks minna ja panna ;) Olemine oli kange ja mõned kohad ikka veel valusad kolmapäevasest pikaks veninud surfikoolitusest. Kuid sellist üritust lihtsalt ei saa vahele jätta ju. Häälestan ennast, et lähen tiksun läbi, kasvõi väärt seltskonna pärast. Kohapeal olles tekib muidugi mõnus õhin. Järv sillerdab ja tundub sel aastal eriti suur. Laine paistab olema ujumisele otse vastu. So what, eelmine aasta oli ju ka. Üritusel on rahvusvahelist hõngu - stardis on 2 soomlast. Üks nendest tundub päris sportlane, teine aga ~120 kilone õllekõht. Koomiline paar. Stardi eel käib hirmus lõõpimine teemadel a´la oi sina ka talvega tublisti kosunud. Tuletatakse meelde, kuidas üks aasta järvest esimesena välja tulnu Narva poiss rabasse ära eksis :) Või kuidas keegi ”pime” ujus mitte vastaskaldasse, vaid paremas kaldas olnud paadisillani ja sealt anti talle pealtvaatajate poolt uus kurss kätte : )
Ja oligi start. Vesi on jahe ainult mõneks hetkeks, tegelikult tundub veidi soojem kui väljahõigatud 19C. Ujun alguses eriti rahulikult, sest distants on tõesti pikk, ja ei taha enam kogeda järve keskel õhupuuduse tunnet nagu Uljastel oli. Avastan, et minule sobib kroolides paremalt poolt hingamine isegi paremini. Ujun vahelduseks ka konna ja selili ja vaatan lihtsalt ringi. Ujujate lehvik on järve peal ikka uskumatult laiaks vajunud. Redelit pidi kaldaplatvormile ronides kuulen, et aega on kulunud ~16.30 ja olen umbes 23-ndana järvest tulija. Olen positiivselt üllatunud - minev aasta ujusin vaid ~40 sekundit kiiremini. Tõmban vanad tossud sipsti jalga ja sööstan rabarajale.
Noored Tartu suusaklubi poisid kalpsavad ees ja panevad otse üle pehmete rabamülgaste. Ma ei viitsi samuti ringi minna ja panen heas usus järgi. Dünamo. Vajun sisse nagu traktor. Vasak jalg on ikka kaugelt üle põlve turbamülkas sees. Tunnen, et koos tossuga ma seda jalga no-way välja ei sikuta. Lasen end kõhuli ja saan jala lupsti kätte. Hetkeks mõtlen, et selle jalavarju jätan sookollile ohvrianniks, tema alahindamise eest. Siis lükkan käe sinna turbamülkasse ja oh-imet, leiangi otsitava. Edaspidi jooksen targemalt, otsin laugaste ümbruses mättasemaid kohti. Minust mööduvad 3-4 kergejalgset, ise möödun ka paarist. Hiljem saan teada, et olin rabas ikkagi 20 sekki kiirem kui mullu. Jalgrataste juurde jõudes märkan, et kolmene punt sööstab velodega metsa vahele. Vahetan küll kibekähku jalanõud, aga selle rongi sappa ei jõua. Tagant ka ei paista kedagi, kellega võiks rattadistantsil koostööd teha. Jama lugu. Kuid väntamise tunne on päris kerge – kohe palju kergem kui tavapäraselt otse veest tulles sadulasse. Pikkadel metsavahesirgetel näen kolmest gruppi ees. Pingutan roppu moodi ja tasapisi nagu saan lähemale. Poolel distantsil metsavahelt asfaldile keerates on nad mul lõpuks käes. Jään gruppi lõppu ”puhkama”. Jõuame järgi veel kahele.Siis avastan et meie 6ne grupp ei tee üldse tööd. Kiirus ikka sama 30-33kmh nagu metsavahel. No nii ei saa ju rallit sõita.. Panen esiamordi lukku ja kiirendan korraks ise ette vedama, pagan, keegi ei tule järgi.. Tunnen et ega üksi ikka ei jaksa, lasen jala sirgu ja vajun jälle teiste tuulde. Hea küll, tagant kedagi ei paista ja loksume siis pealegi ”rahuvelotuuri” tempos. ~3,5 km enne rattaetapi lõppu märkan õigeaegselt, et nr 30 kiirendab hoogsalt teistest mööda ette vedama. Tunnen end värskena ja panen kohe sappa ja veel hullu spurdi otsa. Lähen ette, ütlen suht käskivas toonis ”võta tuulde” :) Kütame pead maas tagantuule toel tublisti üle 40kmh tunnis iga mõnekümne sekundi järel vedajat vahetades. Ülejäänud grupp esteks nagu üritasid, aga ei saanud järgi. Uskumatult pikalt saime eest ära mõne hetkega. Meie poolt perfektne äraminek :) Oi, see ärapõgenemine oli vajalik. Jooksumees olen ma ju kehv vajan lõpuosaks edumaad. Vahetusalas on ergutajaid palju-palju, valan pudelist veel järgijäänud vee pähe, lükkan velo ja kiivri teepervele ja silkan kohe edasi. Märkan, et nr 30 on jäänud veidi maha ja ta peab ka rattakingad jooksususside vastu vahetama. Hiljem saan teada, et rattasõidus olin minuti kiirem kui mullu. Nii et uhkes üksinduses jooksurajale, ees paistab paar selga. Jooksudistants on iseenesest erakordselt nüri, 5km mööda heinamaade vahelist Rakvere-Rannapungerja maanteed kuni Tudu koolimajani välja. Imelik küll, aga ma tunnen end jooksu ajal peaaegu et hästi : ) Eriti imelik on see, et tagant ei paista nagu keegi lähemale jõudvat, aga ees paar selga lähenevad. Möödungi kahest. Päike on ere-ere ja taganttuul jahutab parajalt ja põdrakärbsed tiirlevad. Viimane pool km on siiski veidi kannatamist ja ongi läbi!!! Jooksuaeg ligi 3,5 minutit parem kui mullu – täiesti uskumatu. Arvata võib, et igaesmaspäevane Elioni SK jalgpall kogu kevade vältel on hästi mõjunud mu jooksmisele. Seega triatloni koguaeg ~4 minti parem kui mullu, lõpukoht 3 võrra küll kehvem. But who cares about final standing :), sellisele üritusele tullakse ikka valdavalt fun`i pärast. Ja ma olen väga rahul. Ma usun et ka kõik ülejäänud 53 osalejat, kes kõik ka jõudsid finishisse, jäid üritusega rahule.
Enne lõputseremooniat jõudis enamus ka Tudu avalikus saunas ära käia. Paar kohalikku vanameest, kes saunas olid, vaatasid esteks päris üllatunult järjest sisse sadavaid põskedele-kätele-jalgadele maalitud numbritega mehi. Nagu ärakaranud vangid : ) Tudu saunas on vahva extra-feature - külma veega täidetud sügav bassein. Saunas oli üks põhiteema, et kas ja millise ajaga üks keskmine rahvasportlane suudaks läbida raudmehe distantsi 4,2/180/42. Siis tuli tänase triatloni vanim osaleja 55 aastane Kaarel S. ja ütles, ohh, ta on seda 9 korda läbi teinud.. Ja et enamus teist suudaks seda 14-15 tunniga. Võib-olla tõesti.
Tudu triatloni on eripäraks on start kell 16, ujumine rabajärves, jooksmine rabas, häälekalt kaasaelav publik, ladus korraldus ja muidugi osavõtjad – respect kõigile.
Laupäeva hommikul - no ei olnud mul mingit tunnet, et tahaks minna ja panna ;) Olemine oli kange ja mõned kohad ikka veel valusad kolmapäevasest pikaks veninud surfikoolitusest. Kuid sellist üritust lihtsalt ei saa vahele jätta ju. Häälestan ennast, et lähen tiksun läbi, kasvõi väärt seltskonna pärast. Kohapeal olles tekib muidugi mõnus õhin. Järv sillerdab ja tundub sel aastal eriti suur. Laine paistab olema ujumisele otse vastu. So what, eelmine aasta oli ju ka. Üritusel on rahvusvahelist hõngu - stardis on 2 soomlast. Üks nendest tundub päris sportlane, teine aga ~120 kilone õllekõht. Koomiline paar. Stardi eel käib hirmus lõõpimine teemadel a´la oi sina ka talvega tublisti kosunud. Tuletatakse meelde, kuidas üks aasta järvest esimesena välja tulnu Narva poiss rabasse ära eksis :) Või kuidas keegi ”pime” ujus mitte vastaskaldasse, vaid paremas kaldas olnud paadisillani ja sealt anti talle pealtvaatajate poolt uus kurss kätte : )
Ja oligi start. Vesi on jahe ainult mõneks hetkeks, tegelikult tundub veidi soojem kui väljahõigatud 19C. Ujun alguses eriti rahulikult, sest distants on tõesti pikk, ja ei taha enam kogeda järve keskel õhupuuduse tunnet nagu Uljastel oli. Avastan, et minule sobib kroolides paremalt poolt hingamine isegi paremini. Ujun vahelduseks ka konna ja selili ja vaatan lihtsalt ringi. Ujujate lehvik on järve peal ikka uskumatult laiaks vajunud. Redelit pidi kaldaplatvormile ronides kuulen, et aega on kulunud ~16.30 ja olen umbes 23-ndana järvest tulija. Olen positiivselt üllatunud - minev aasta ujusin vaid ~40 sekundit kiiremini. Tõmban vanad tossud sipsti jalga ja sööstan rabarajale.
Noored Tartu suusaklubi poisid kalpsavad ees ja panevad otse üle pehmete rabamülgaste. Ma ei viitsi samuti ringi minna ja panen heas usus järgi. Dünamo. Vajun sisse nagu traktor. Vasak jalg on ikka kaugelt üle põlve turbamülkas sees. Tunnen, et koos tossuga ma seda jalga no-way välja ei sikuta. Lasen end kõhuli ja saan jala lupsti kätte. Hetkeks mõtlen, et selle jalavarju jätan sookollile ohvrianniks, tema alahindamise eest. Siis lükkan käe sinna turbamülkasse ja oh-imet, leiangi otsitava. Edaspidi jooksen targemalt, otsin laugaste ümbruses mättasemaid kohti. Minust mööduvad 3-4 kergejalgset, ise möödun ka paarist. Hiljem saan teada, et olin rabas ikkagi 20 sekki kiirem kui mullu. Jalgrataste juurde jõudes märkan, et kolmene punt sööstab velodega metsa vahele. Vahetan küll kibekähku jalanõud, aga selle rongi sappa ei jõua. Tagant ka ei paista kedagi, kellega võiks rattadistantsil koostööd teha. Jama lugu. Kuid väntamise tunne on päris kerge – kohe palju kergem kui tavapäraselt otse veest tulles sadulasse. Pikkadel metsavahesirgetel näen kolmest gruppi ees. Pingutan roppu moodi ja tasapisi nagu saan lähemale. Poolel distantsil metsavahelt asfaldile keerates on nad mul lõpuks käes. Jään gruppi lõppu ”puhkama”. Jõuame järgi veel kahele.Siis avastan et meie 6ne grupp ei tee üldse tööd. Kiirus ikka sama 30-33kmh nagu metsavahel. No nii ei saa ju rallit sõita.. Panen esiamordi lukku ja kiirendan korraks ise ette vedama, pagan, keegi ei tule järgi.. Tunnen et ega üksi ikka ei jaksa, lasen jala sirgu ja vajun jälle teiste tuulde. Hea küll, tagant kedagi ei paista ja loksume siis pealegi ”rahuvelotuuri” tempos. ~3,5 km enne rattaetapi lõppu märkan õigeaegselt, et nr 30 kiirendab hoogsalt teistest mööda ette vedama. Tunnen end värskena ja panen kohe sappa ja veel hullu spurdi otsa. Lähen ette, ütlen suht käskivas toonis ”võta tuulde” :) Kütame pead maas tagantuule toel tublisti üle 40kmh tunnis iga mõnekümne sekundi järel vedajat vahetades. Ülejäänud grupp esteks nagu üritasid, aga ei saanud järgi. Uskumatult pikalt saime eest ära mõne hetkega. Meie poolt perfektne äraminek :) Oi, see ärapõgenemine oli vajalik. Jooksumees olen ma ju kehv vajan lõpuosaks edumaad. Vahetusalas on ergutajaid palju-palju, valan pudelist veel järgijäänud vee pähe, lükkan velo ja kiivri teepervele ja silkan kohe edasi. Märkan, et nr 30 on jäänud veidi maha ja ta peab ka rattakingad jooksususside vastu vahetama. Hiljem saan teada, et rattasõidus olin minuti kiirem kui mullu. Nii et uhkes üksinduses jooksurajale, ees paistab paar selga. Jooksudistants on iseenesest erakordselt nüri, 5km mööda heinamaade vahelist Rakvere-Rannapungerja maanteed kuni Tudu koolimajani välja. Imelik küll, aga ma tunnen end jooksu ajal peaaegu et hästi : ) Eriti imelik on see, et tagant ei paista nagu keegi lähemale jõudvat, aga ees paar selga lähenevad. Möödungi kahest. Päike on ere-ere ja taganttuul jahutab parajalt ja põdrakärbsed tiirlevad. Viimane pool km on siiski veidi kannatamist ja ongi läbi!!! Jooksuaeg ligi 3,5 minutit parem kui mullu – täiesti uskumatu. Arvata võib, et igaesmaspäevane Elioni SK jalgpall kogu kevade vältel on hästi mõjunud mu jooksmisele. Seega triatloni koguaeg ~4 minti parem kui mullu, lõpukoht 3 võrra küll kehvem. But who cares about final standing :), sellisele üritusele tullakse ikka valdavalt fun`i pärast. Ja ma olen väga rahul. Ma usun et ka kõik ülejäänud 53 osalejat, kes kõik ka jõudsid finishisse, jäid üritusega rahule.
Enne lõputseremooniat jõudis enamus ka Tudu avalikus saunas ära käia. Paar kohalikku vanameest, kes saunas olid, vaatasid esteks päris üllatunult järjest sisse sadavaid põskedele-kätele-jalgadele maalitud numbritega mehi. Nagu ärakaranud vangid : ) Tudu saunas on vahva extra-feature - külma veega täidetud sügav bassein. Saunas oli üks põhiteema, et kas ja millise ajaga üks keskmine rahvasportlane suudaks läbida raudmehe distantsi 4,2/180/42. Siis tuli tänase triatloni vanim osaleja 55 aastane Kaarel S. ja ütles, ohh, ta on seda 9 korda läbi teinud.. Ja et enamus teist suudaks seda 14-15 tunniga. Võib-olla tõesti.
posted by ek at
12:44 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home