Nabapiirinhiihto ehk Rovaniemi suusamaraton

Reis Jõuluvana kodulinna oli planeeritud kolmetunnise kohalejõudmisena reede varahommikul, kuid nii libedalt see ei läinud. Viimasel hetkel teatati, et lend Helsingisse lükkub enam kui 2h edasi, seega jätkulennule jõua. Teadmine, et reedese päeva kõik ülejäänud Rovaniemi lennud on enam kui 100% välja müüdud, ei sisendanud enam mingit kohalejõudmise lootust. Kuid Finnairi esindus ütles, et siis püüame lennutada mõnda teise lähimasse sihtkohta ja sealt ehk bussiga või kuidagi ikka saab lõpuks  Rovaniemi. Taheti Kemisse mind lennutada, aga minu palve peale otsustati ikka Kittila kasuks. Täitsa ime, et selles lennukis paar vaba kohta oli. Ja Kittilas oli mulle üllatuseks minu nimesildiga taksojuht vastas, kes viskas minu ja veel ühe samuti Tallinnast alustanud reisija Rovaniemisse ära, ilusti SantaSporthotelli ette.  150km-se sõidu eest arve Finnairile 255 eurot. Nii et kella 9 asemel olin kell 14 kohal, õnneks sai lennujaamades ja takso tagaistmel tööasju täitsa normaalselt teha.

Hotell asus täitsa maratoniraja kõrval, 3 km enne suusastaadionit. Õhtul panin suusad alla ja käisin võistluskeskuses numbri järgi. Need 3km Ounasvaara staadionile olid valdavalt allamäge, seega on mõnus ka hommikul kella 8ks pikima 100km distantsi starti libiseda. Pikim sõit koosnes kahest ringist: 60km ja 40km. Hommikul oli õhk -12 kraadi. Stardi andis Jõuluvana isiklikult. Kuna nädala sees oli Rovaniemis paaripäevane esimene tugev sula üle käinud, siis nüüd kõvaks tõmbunud lumi oli väga kulutav.

Ma arvan et esimese 15km-ga oli igasugune libisemismääre alt kadunud. Sellegi poolest oli pigem kiirepoolne libisemine. Eriti mõnusad oli igapäevaselt hooldatavad valgustatud põhirajad. Kuid kummalgi ringil tuli umbes 25km sõita kaugemal tundras rajal, mida oli peale sula vaid korra freesitud, ja see oli ikka päris jäine, eriti esimesel ringil. Õnneks teiseks ringiks oli mõnisada äsjastartinud 60 ja 40 km distantsi osalejat ka selle rajaosa suht talutavaks tampinud.
 

Selliste pikemte suusasõitude võlu seisnebki selles, et ei toimu erilist pungestamist, saab mõnuga mugavustsoonis liuelda. 2-3 kilomeetriga leiab igaüks oma tasemele vastava seltskonna. Minu grupetto oli esimesed 2.5 tundi 4-5 liikmeline. Erinevalt soomlastest käisin mina igas toitlustuspunktis ehk umbes 7 km takka söömas-joomas, kuid jõudsin gruppi probleemideta tagasi. 42km-l oli mul tungiv vajadus põit tühjendada, seejärel jäime ühe soomlasega kahekesi ringi lõpuni. Kõva rada oli pannud veidi vasaku õla iga kepilöögi peale tuikama, ja siin oli igaks juhuks rinnataskupõhja pandud ibumetiin abiks. Teise ringi alguses olin 20 km lausa üksi, kui mitte arvestada lühiste distantside viimaseid aeglaseid, kellest mööduda tuli. Ühel vanamehel oli seljas särk, et „80 vuodatta- 100000km“. Kui ma 73 kilomeetri toitlustuspunktis leiba ja küpsist ja kurki ja mustikakiselli tarbisin lendas mööda vist esimene naine. Välimuse poolest ta küll õrnemat sugu ei meenutanud. Tema tuules oli ka soome mees nr 45 jälle minuni jõudnud, kuid see tempo oli ta lõpikult kustutanud, ei olnud temast minuga koos sõitjat kilomeetrikski.

78km-i pikal kõrgepinge liini alusel tõusuga sirgel näen üle õla vaadates kaugel taga veel kahte suusatajat lähenevat, üks üleni kollane ja tema järel punane kombenesioon. Kuna väsimus hakkas ka nagu tunda andma, olin veidi mures, kas suudan oma kohta kaitsta. Tõusud sõitsin rahulikumalt. Korra peatusin ja vahetasin vasaku ja parema suusa omavahel, olulist abi sellest polnud. Siis kui 10 km enne lõppu muutus rada pehmemaks ja mõnusamaks, oli mind praktiliselt kätte saadud. Tagaajajatest vedas jõuliselt nüüd hoopis punane ja tema oli naisterahavas. Märkasin, et laugetel kiire uisklemisega allamäge lõikudel mulle lähemale ei saada, pigem vastupidi. Kui alguses oli mu plaan olnud ennast säästa ja jälitajad ära oodata ning loota et suudan nende sabas lõpulaskumisteni kannatada, siis nüüd muutsin taktikat. Ei lasknud punasel oma tuulde jõuda, hoidsin suurema vaevata vahe 30-50 meetri peal. 4-5 km enne lõppu oli mitu järjestikust tõusu ja kuna nüüd suurenes vahe ka tõusudel, siis oli selge, et positsiooni kaitsmisega mul probleeme ei ole. Noormees neoonkollases ürbis oli sootuks maha jäänud. Nii jõudingi väga mõnusa enesetundega veidi vähem kui 6 tunniga 100km sõidu finišisse.
Veerand tundi hiljem sõitsin 3 km üles mäkke tagasi hotelli juurde samuti suuskadel. Korraldajate poolt oli muidu buss ette nähtud, kuna just SantaSport keskuses oli korraldatud toitlustus ja SPA, aga ei viitsinud bussi oodata. Nabapiirinhiihto on mõnus pika traditsiooniga kohaliku kogukonna korraldatav suusamaraton - pole üle organiseeritud, kuid kõik heaks ürituseks vajalik on olemas. 2017 toimub pikim 100km distants ühetingilisena.