Årefjällsloppet 2017

Pikk nädalavahetus Vålådalenis sisaldas plaani osa võtta Årefjällsloppet suusamaratonist. Reede hommikul maandusime Indrekuga plaanipäraselt Trondheimis, mahutasime 7 paari suuski ja 4 paari keppe sisaldava suusakoti rendiautosse ja 1.5h pärast olime Åres. Peale mõningast parkimiskoha otsimist Åre keskuses, sain kätte stardimaterjalid, käisime poes ja sõitsime veel 37km edasi Vålådalenisse.

Tegelikult põikasime sisse ka Edsåsdalenisse, et vaadata suusamaratoni finišipaika. Maratoni lõpusirgeks oli tuus kohaliku slaalominõlva otsa. Mingid päris sportlased harjutasid just finišitõusu võtmist paaristõugetega, tundus päris hullumeelne vaatepilt. Vålådalenis panime reede pärastlõunal suusad alla ja sõitsime sealsetele põhiradadele jääva maratonitrassi osa läbi, ehk maratoni esimese kolmandiku. Rajad oli ettevalmistatud peale hommikuse lumesaju lõppu, lumi oli kerges miinuses, ja oli meeldiv suusaelamus. Kasutasin karviksuuska. Väga tore oli üle nelja aasta jälle Vålådaleni radu ja armsat hotelli väisada.

Kuna järgmiseks päevaks prognoositi veidi soojemat ilma, ei hakanud ma suuskade pidamise ettevalmistamisega end üldse vaeva, plaan oli minna nowax ehk siis zero suusaga. Kuna mõne päeva eest oli teatatud, et maratoni start On Vallbo asemel Vålådalenis, ehk siis otse hotelliks oleva Vålådalen Fjällstation´i taga, oli võistluspäeva hommik logistiliselt ülimugav. Indrek saatis kell mu kell 8.40 stardikoridori ära ja põrutas ise Åresse mäesuusatama. Hommikul kella 6-st 8-ni sadas veel ca 8cm tihedat niisket lund, nii et oodata võis pudrust rada, reaalsuses väga pehme ei saanudki olema. Küll aga oli eelneval hilisõhtul tehtud üleval mägedesse võistluse ajaks prognoositud kõvemat sorti tuule ja lörtsisaju tõttu veel mõningad rajamuudatused, millest mina ei teadnud midagi. Lihtsalt üllatusega märkasin et stardijärgselt tiir valgustatud rajal oli pikemaks venitatud, enne kui rada suundus nõudlikumale Lahti nimelisele ringile. Mõtlesin et see on tehtud suusatajate hajutamise eesmärgil enne tehnilisemaid rajaosi ja häälestasin end asjaoluga, et maraton on 55km asemel ~59. Kuid nagu selgus oli maratoni viimasel kolmandikul üks haak ümber suurema mäe välja jäetud ja kokkuvõttes tuli sõit ~50 km.

Osalejaid pikimal sõidul oli ~600. Minu stardiala oli oli pigem tagapool, õnneks ei olnud rahvast seal tihedas tropis, nii sain vabalt liikuda oma stardigrupi etteotsa, et olla umbes keskmiste seas. Zero-suusk osutus väga heaks valikuks. Selles harrastajate pundis kus ma sõitsin olid väga paljudel pidamismäärdega probleeme ja valus oli vaadata kuidas punnitati paaristõuget. Mina võisin suht sirgelt kõikjalt üles astuda ja alla libises ka hästi. Seda märkasid ka kaassuusatajad, ja tunti huvi mis hea pidamismäärdega küll tegu on. 
Nii et tõusudel liikusin ma jõudsalt ettepoole ja vast 6-ks kilomeetriks olin oma võimetele vastavas seltskonnas. Kümnendal kilomeetril õnnestus mul selle talve esimene kukkumine teha ja see oli korralik mats. Õnneks olin eelneva tõusu lõpus grupil eest ära saanud, seega selga kedagi tulemasas polnud, kedagi minu ees ka polnud, ehk siis ise korraldasin omale laskumise järgses kurvis olevas lumepudrus takerdumise ja käisin korralikult kõhuli, nii prillid lendasid peast  veel 2 meetrit edasi. Kukkudes vastu maad jäi suusakepi käepide päris valusalt rinna alla, täitsa ime et kõik varustus terveks jäi. Korjasin end kuidagi rajapealt kokku ja paar kilomeetrit olin ettevaatlikum, sõidurütm oli veidi häiritud. Seejärel läks olemine heaks tagasi. Umbes 15 km jõudis rada meie hotelli juurde tagasi ja suundus juba kord sõidetud 3kilomeetrist lõiku pidi edasi Are suunas. Õnneks oli siin traktor viimaste startijate järel uued jäljed sissetõmbanud, nii et rada oli päris hea kuin Ottsjö järveni välja. Sellel lõigul uhasin mõnuga, minule jõudis järgi siiski1 mees, sõitis mööda ja järgmisel laskumisel kukkus õnnetult oma kepi puruks, mina suutsin kuidagi temast paremalt mööda laveerida. Kahju oli kohe temast, sellises kohas polnud lootust ka niipea varukeppi saada. Ottsjö järve ületusega algas raja ebamugavaim osa. Järve peal oli päris mitu km lükkamist, lõpuosa ka otse vastu läänetuult. Võtsin tempot maha, peale pikk paaristõuke osa hakkas väsimustunne kätesse siginema. Joogipunkt oli ka kuidagi hiljaks jäänud. Kuna peale järve oli algamas pikk tõus üles mägedess, võtsin Ottsjö teeninduspunktis aega rahulikuks puljongi rüüpamiseks. Järgnev tõus nõudis korduvalt pikalt käärsammu kasutamist. Üleval mägedes oli tuul valusalt otse vastu. Tegin prillide puhastamise ja kuivatamiseks peatuse.

 

Trillevalleni nimelises toitlustuspunktis selguski, et lõpuni on vaid 11km, ehk siis mingi tiir mägedes oli välja jäetud, seega jäänud vaid valdavalt allamäge tee finišikülasse. Mulle see sobis, sest väsimus oli sees ja paaristõugetel hakkasid kukkumisel põrutada saanud parema külje ülemised roided valu tegema. Laskumised olid mõnusalt pikad, mõned libisesid mul siiski eest ära, kuna minu suusk veidi imes nüüd juba päris märjaks tõmmanud läikiva klassikajälje sees. Finišitõusul polnudki väga hull ja lõpetasin ajaga 3:47. Leidsin kohe ka tranfeerteenust pakkunud oma hotelli perenaise, nii et 5 minutit peale finišit olin mina ja veel mõned meie hotellis elanud võistlejat teel juba tagasi Vålådalenisse.