Aint talking some shit here..

Tuesday, August 14, 2007

Rakke rattamaraton

Nädalavahetuse sisse jäid /// suvepäevad Veneveres ja pühapäevane Rakke rattasõit. Suvepäevad olid nagu ikka oma tuntud headuses – sportlikud võistumängud, ohtralt ujumist ja chillimist, rannavolle, muusikalised kollektiivid, tants ja trall. Pühapäeva hommikul peale mõnetunnist und, ärkasin telgis üllatavalt puhanuna, puder maitses imehästi ja sündis otsus, et lähen ikkagi Rakke rattamaratoni starti.
Rakkes olen ma juba traditsiooniline osaleja, tegu ju ikkagi Virumaa üritusega. Aga alati on seal mul mingid jamad esinenud. Olen seal vist iga kord kukkunud ülepeakaela mõnel roopalisel laskumisel või põlluvaheteel. 2 aastat tagasi suutsin ma seal teha heinamaalõigul sellise lennu, et minu tollase jalgratta tagumine pool tuli põhimõtteliselt maha kanda.. See oli ka minu esimeseks ja seni ainsaks katkestamiseks võistluse käigus.
Südapäeval anti start ligi 30C kuumuses. Pikale 60km rajale startis ligi 900 ja lühemale ~200 ratturit. Stardikoridoris 600-700 lähet oodates avastan, et kindaid mul pole, need jäid auto katusele. Aega veel oli, aga ei viitsinud järgi minna. Et palav ilm niikuinii ja ehk saab hakkama (ilma kukkumisteta). See-eest oli mul erinevalt teistest ratturites seljas vaid õhuke maika ja Camelbak-is ligi 2 liitrit väga lahjaks tehtud spordijooki. Nii et palavus mind ei piinanud üldse ja toitlustuspunktides võtsin ma hoo pealt vaid vett.
Rada oli põnev, tähistus tipp-topp, ergutajaid rohkelt, palju oli mõnusaid metsa- ja heinamaateid, tolmavat kruusa oli vähe. Emumäe otsa jõudsime lausa korduvalt ja mitmelt eri küljelt. Läbi lauda sõitmine oli ka vahva vahepala. Rajal oli ka paar märkimisväärset mudalompi-veetakistust, ma arvan et need olid korraldaja poolt kunstlikult tekitatud. Ühe taolise ~45-ndal km-l asunudvee augu juures oli üllatav intsident. Minust mõnevõrra ees sõitnud rattur pidurdas järsult ja vahetas rööbast vahetult enne mudalompi. Mina tulin tagant hooga ja olin juba liiga väsinud, et raatsiks pidurdada ja uhasin täiega läbi ning too kutt nr 566 sai kerge duši. Küll siis tuli alles vingumist ja hala kuuldele.. Täitsa pekkis. Tüüp sõitis nüüd minust mööda ja aina ulus. Ma olin täiega üllatunud. Eks ma mölisesin vastu ka, et sellised siidisokkides vennad jäägu parem koju. Pärast tüüp märkas et ma olin tal tuules ja üritas korra mind maha raputada. Ei õnnestunud. Siis tegi ta korraks põhjendamatu äkkpidurduse. Jõudsin napilt reageerida. Ikka uskumatu iseloomuga inimesi leidub.. No vähemasti ununes mu väsimus päris mitmeks kilomeetriks. Siis oli juba vaid 10km lõpuni ja avastan, et aina rohkem jääb minule ette väsinud rattureid ja minul veel haamrit polegi tulnud. Parandan kõvasti oma positsiooni, 566 jääb ka maha. Jõudu jagub täpselt veel rajuks lõpukiirenduseks Rakke staadioniümbruse kõrgendikel. Lõpuaeg täpselt nagu planeeritud 2:45 ja koht neljanda saja keskel. Kõvasti parem kui lootsin. Supp maitses hea. Väga rahul nädalavahetusega.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home