Panemine (Vasaloppetil)

Hommikul oligi värske lumi maas, temp stardis 0C -1C, seetähendab tuleb hirmus libe lumi ja läikivaks sõidetud rööbas. Pidamismääre ei paistnud kellegil hästi toimivat. Seega puhas kätetöö :) 90 km paaristõugetega andmist terendas üldsegi mitte vaimustavalt. 3 kilomeetrisest starditõusust saime ootamatatult hästi üles, raske ju oli, aga vähemalt polnud erilist passimist. Võrdluseks võib tuua, et viimasest kümnendast stardigupist startinud kulutasid esimese vaheajapunktini 8km peale jõudmiseks minust 1.5h kauem aega. Seega neil lõpust startinutel oli seal masendav tropp ja ootamine.


Esimesed 30km tulid lihtsalt, seejärel algas maraton.. Väsimus, natuke valu,natuke kannatamist, kõik oli nii nagu peab :) Poole distantsi peal olin ma juba täiesti masendavalt väsinud, pikad tõusud olid just seljataga. Rada oli juba täiesti pehmeks sõtkutud ja veel sama palju minna.. 47km oli toitlustuspunt kus pakuti puljongit. Ja see puljong tegi imet. Algasid pikad kiired laskumised ja särts tuli sisse tagasi. Jaksas isegi üles mäkke paaris tõuget panna. Tolle 13km lõigu keskmine kiirus tuli mul ligi 15kmh. Nauditav. Jõudsin järele ühele tõsiselt paksule tütarlapsele, kes rapsis jube koledal moel sõita oma mittepidava suusaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tema võistlusdressil oli tagumiku peale trükitud, et tütarlaps on SINGEL ja mobiilinumber oli samuti.. Ma pean siinkohal lisama, et tema tagumik oli nii suur, et sinna oleks võinud vabalt ka meili- ja ka koduaadressi sama suure šriftiga trükkida. Kuigi jah, ma ei usu et tal niimodi metsas näkkaks. Aga respect igal juhul temale julge pealehakkamise eest :)
Viimased 25km polnud enam midagi nauditavat, lihtsalt ei jaksanud, käed on nõrgad :D Pidamine oli selleks hetkeks täiesti kadunud. Kuna nüüdseks oli temperatuur kindlalt plusspoolel, otsustasin lasta taskus oleva sprayga kliistri suusale alla – muidu ma enam nõlvadest üles ei jaksaks. Too uus pihustatav kliister tõusudel täitsa toimis, kuid veidi piiras ka libisemiskiirust laskumistel-tasasel. Nii ma võtsingi äärmisesse aeglasesse mitte libedaks sõidetud suusajäge ja sahistasin vanakooli vahelduvtõuget kasutades lõpuni. 5 kilomeetrit enne finishit oli keegi metsa puu külge suure seinakella riputanu, mis näitas et 14.35. Seega mul oli 25 minutit aega, et lüüa oma eelmine rajarekord (7 tundi). Kiire arvutus näitas, et isegi sellises poolkudevas olekus on see täiesti teostatav, ehk siis 5min/per km tempo, mis teeb 12kmh on reaalne. Veidike pingutasin juurde ja tegingi ära. Olin terve minuti kiirem selle 90km kohta kui 2 aastat tagasi. Milline peadpööritav areng :)

Õhtul käisime veel raja ääres finisheerujaid kiibitsemas. Uskumatu, inimesed on 11h rajal olnud, aga viimasest tõusust panevad joostes üles! Üks pilt rajalt kilomeeter enne finishit.