Marcialonga 2007

Hommiku pidime kell kuus ärkama, sõime korralikult ja kell seitse viis buss meid stardipaika. Päikesetõusu ajal oli külmakraade -6 C, südapäevaks lubati päikese käes +5 ja nii ta ka läks. Tuult polnud. Päike siras. Jaks oli tagasi :)

Ainult et.. minu suusk ei olnud üldse libe. Rada oli valdavalt kergelt allamäge, pidin paaristõugetele kõvasti pihta andma. Samal ajal minust libiseti kui postist mööda. Eks tean põhjust ka, ma ei viitsinud aluskihiks panna kõvemat parafiini, mis sellise kulutava jäiseteralise lumestruktuuri puhul sai määravaks. Ja pidamist panin vist veidi palju. Aga jõudu oli ja rööbas oli hea, nii et muus osas oli sõit nauditav. Rahvas elas kohati õige lärmakalt rajaveeres kaasa. Vahepeal oli rada otse järsu jõekalda peal, siis jälle oli viidud lausa külatänavatele. Mõni laskumine oli ikka ülimalt adrenaliinirikas kihutamine (isegi minu suusaga), kitsad nõelasilmakurvid ja sillad ja pöörded. See oli nauding. Ühe pimeda kurvi taga oli üks eesti dressis suusataja koos ühe lõunamaapojaga siruli lennanud ja nad olid end just jalule ajamas kui mina välja sööstsin.. Kuidagi sain neist mööda ja jalule jäin kah, aga itallast riivates saadud obadus vastu vasakut kätt oli päris valus. Õnneks edasist sõitu see ei seganud. Sama palju kui kiireid laskumisi, nautisin ma ka viimast 3km otse mäkke tõusu. Mäe all panid abivalmis määrdemehed 30 sekundiga mõlemale suusale kliistrit pidamiseks alla ja tänu sellele oli päikese käes sulaks tõmbunud tõus suht kukepea. Sai lõpuks ometi vahelduvtõuget kasutada. See oli vist ainus rajalõik, kus ma oma kohta parandasin. Lõpuaeg tuli veidi alla 3 ja poole tunni. Minu tavapärased konkurendid sõitsid alla kolme tunni.. Aga noh, peaasi et sai end ära väsitatud. Võitis keegi vähetuntud rootslane, tema järel puha tuntud nimed nagu Aukland, Rezac, Svaerd. Veerpalu 8. ja Olle 9. Naistest kiireim Hilde G-punkt Pedersen - ta on ikka uskumatu memm. Minust tund aega kiiremini finishis, kuid vanuselt võib ta mulle pea et emaks sobida. Respekt.
Peab siiski tunnistama, et suusatamine on ökonoomne ala – suurt väsimust minul polnud. Samuti on kartus, et Itaalias sai kaalus pigem juurde võtta vaatamata kogu rahmeldamisele. Sest toideti meid jube innukalt. Aga makaronitoodetest on nüüd mõneks ajaks vist kõrini.
Mõned pildid tegin ka finishis, inimestest enda ümber.


Norra troll on oma tervistava joogi üles leidnud


Peale sõitu söögiks loomulikult pasta.

Lauri-Matti-Martin