Aint talking some shit here..

Wednesday, April 18, 2018

SkadiLoppet - suusamaraton Saksamaal

Talve hakul istutasid lõuna-eesti mehed mulle pähe mõtte, et peaks minema 17-18 märts Saksamaale suusamaratoni sõitma. Skadiloppet leiab aset Bodenmaisi aleviku lähedal, vägagi Tšehhi piiri ääres. Suusasõit kuulub ka Euroloppeti sarja. Minule sai määravaks faktoriks, et Müncheni lennujaam on suht lähedal, ja sinna on meil Tallinnast korralik otseühendus, seega saab sutsti ära käia. Ja teine hea asi, et nädalavahetusel toimub 2 sõitu, kõigepealt laupäeval 32 km vabatehnikas ja pühapäeval põhisõit 42km klassikalises tehnikas. Lund on see talv olnud piirkonnas rekordiliselt palju, kuid märtsi alguse suured soojakraadid olid madalamatel kõrgustel ehk siis suusakülas selleks ajaks lume viinud, kõrgemal mägedes radade juures oli õnneks meetrike lund alles. Too nädalavahetus pidi toimuma ka suurem ilma külmenemine, mis küll aina viibis ja lõpuks leidis aset laupäeva õhtul. Seega vabatehnika sõidu alguseks oli stardis lumi veel päris märg ja seetõttu otsustasin esimest korda kasutada uusi kollase põhjaga auguga suuski, mis mõeldud just vanale märjale määrdunud lumele. Etteruttavalt peab möönma, et ma ei jäänud suusavalikuga eriti rahule - rada oli tõusudel väga pehme ja mu suusk vajus sügavale lumeputru ja suusaninas olev auk ainult aitas suusal lumme takerduda. Samuti hakkas kõrgemal rada jäiseks muutuma. 

Nii et kui peale nädalapikkust nohupuhkust läksin esimest korda suusatama ja seda Saksamaal ning oma uute kollase põhjaga sulailma suuskadega, oli põnevus suur. Ikkagi minu esimesed auguga suusad. Aga jah, see Fischerite auk suusaninas kippus sellise pehme raja korral tõsiselt vastu töötama. Muidu oli kena rada, keris päris kõrgele, kus oli juba külmem ja kõvem, aga olulist lennukust ei tekkinud ka seal. Meelde jäi ja imestama pani kohalike kehv laskumisoskus. Teisalt olid minu ümber olid selleks ajaks jäänud pigem vanemad saksa härrad. Üks kiitis, et küll ma ikka hästi libisen, aga tegelik põhjus oli selles, et ma lihtsalt laskumiste alguses ei pidurdanud ja loomulikult siis kerib hea hoo üles (ja veidi adrekat ka). Kukkumisi nägin enda ümber päris palju, pudrused kurvid niitsid mehi. Mõni kukkus ka tühja koha pealt ja mõni teine 2 meetrit enne finišit. Sain ise õnneks kõigist siruliolijatest edukalt mööda. Ühest jässakast habemikust (kes protokolli põhjal oli vaid 2 aastat vanem minust), möödusin ma laskumistel 3 korda, sama moodi pani ta tõusudel minu ees 3 korda täpiks ära. Kuna lõpulaskumised oli pikad, siis lõpuks sain teise jälle kätte ja viimases lahtise lumega paremkurviga laskumises möödusin ning finišisirgel hoidsin ta selja taga. Eestlastest olin sellegipoolest seekord aeglaseim, kuid mitte oluliselt.

Pühapäevaseks klassikasõiduks oli ilm kindlalt miinuses ja vanale lumele 1-2 cm värsket peale tulnud. Kliistriga mässata ei soovinud, seega tuli mul minna twin-skin ehk siis suusapaariga, millel karvane pidamisala. Igaks juhuks proovisin ka kodus valmis tehtud tahke pidamismäärdega paari, kuid nagu arvata võis, need ei pidanud minusuguse nõrkade kätega harrastaja jaoks piisavalt. Parklas märkasin, et paar autot eemal tuli masinast välja must mees ja asus suusapõhju kaltsuga intensiivselt nühkima. Mõtlesin, et kellegil on huvitavat päritolu hooldemees. Aga nagu selgus, see mees tuli ise starti. Ja kuigi tema parklas sooritatud suusapõhja töötlus meenutas kohati kahe tokiga tule süütamist, siis tegelikult mees teadis mis tegi – suusarajal lõpetas mustanahaline mees enne enamusi eestlasi, mina sain 10 minutiga sisse. Tegelikult staadionidiktor tutvustas seda meest kui Keenia tulevast tõenäolist olümpiakoondislast, kes siin vajalikke FIS punkte kogub. Selline ajalooline suusamaraton minu jaoks, sain aafriklaselt pähe :)

Mulle meeldis pühapäevane klassikasõit rohkem, suusk toimis, ring oli huvitavam ja enesetunne oli ka kergem. Tasub teinekordki sinna suusatama minna. Ja hotell Fürstenbauer oli igati tasemel – kõige tähtsam, voodi oli minu jaoks meeldivalt kõvapoolne. See on muidugi ulme, kuidas sakslased eelistavad ikka sularahaga mässata, alevikus üheski toidukohas kaardiga maksta ei saanud. Samas pole ka sularaha automaate eriti näha..
 
 

Nissan X-Trail

Müncheni lennujaamast pidin rendiautoks alguses automaatkastiga diisel VW Passati saama ja olin sinna oma kodinad juba peale mahutanud, kuid jubedalt ragisev juhiuks ei andnud mulle rahu. Lähemal uurimisel avastasin, et juhiuks „küljest kukkumas“ ja kuna sobilikku võtit uksehinge poldi kinni keeramiseks Sixti tehnikul polnud, siis anti asendusena Nisan X-trail. Esiveoline ja diisel ja manuaalkast. Oli nagu suur auto, isegi kolmas istmerida pagasiruumi põranda all peidus, kuid suusakoti paigutamisega ei läinud nii libedalt nagu Passati puhul harjunud. Kui kiirteele liikusin, oli tunde järgi tegu 2 liitrise diisliga ja ehk mingi 110-120kW. Samas mäletasin, et Nissan/Renault kahest diislit esiveolisena ei tee, või äkki siinse turu jaoks teeb.. Igal juhul mõtlesin, et kui see on 1.6 diisel, siis liigutab masinat üle ootuste hästi. Kuna käiguülekanded olid pikad, siis sobis kiirteele masin päris hästi. Kuuenda käiguga olid pöörded kiiruse 160kmh juures ~3000 kandis ja mürafoon normaalne. Suuremal kiirusel eelkõige tuulevihinad. Punnitades sai seieri 200 peale ja ma olin jätkuvalt segaduses, 1.6 diisli kohta sellises keres liigub suur masin liigagi hästi. Bodenmaisi jõudes kraamisin sahtlist autodokumendid välja ja veendusin, et tõesti on jõuallikaks 1.6dci ja 96kw.
Imestasin, et auto kasutusjuhend oli prantsusekeelne. Pärast märkasin, et ka numbrimärk oli prantsuse oma! Ehk siis mulle oli Münchenis sokutatud mingi ripakile jäänud Prantsusmaalt pärit rendikas. See seletab ka, miks poole aastase rendiauto kerekahjustuste (kriimud/täkked) nimekiri sisaldas 19 kirjet! Algselt pakutud Passatil oli kriime 5 ja minu jaoks tundus seegi palju, kuna Skandinaavias tavaliselt sellise läbisõiduga rendikatel 1-2 kriimu.
Auto plussiks olid veel suured küljepeeglid. Miinusteks ahta väljavaatega tagumine aken/peegel, kehva resolutsiooniga ning vanamoodse olekuga raadio/navi ekraan ja tagurduskaamera pilt.
Autos polnud põrandamatte, manööverdades rool kääksus, suunatule kang oli roolirattast harjumatult kaugel, käiguvahetus veidi kondise olemisega. Mul oli kogu aeg tunne, et sõidan Renault´ga ja teglikult Nissan ja Renault ongi lähisugulased, jagavad mootoreid ja plaanivad ühinemist.. Üldiselt ei ole Nissan minu maitse. Kuid need Renault´i päritolu diislid on küll meeldivalt hea tõmbega ja ökonoomsed.
Aga see ei ole veel kõik! 3 päeva peale auto tagastamist sain Prantsusmaa Sixti kahjukäsitlusosakonnast teatise, et minu kasutusperioodi vältel on juhipoolse tagumise ukse alumisse ossa tekkinud 10+ cm pikk värvikihti sügavalt läbistav kriimustus. Saatsin omapoolse kommentaari ja enne auto kasutusele võttu tehtud foto vasakust küljest, millelt selgelt juba näha kriimude varasem eksisteerimine. Null vastust. Paar nädalat hiljem tuli järgmine kiri koos ekspertiisi ja keretööde hinnakalkulatsiooniga (366EUR). Uuesti kirjutasin oma versiooni ja tõestavad fotod, ikka null vastust. Peale kolmanda nendepoolse kirja saamist koos maksenõudega helistasin Prantsusmaale. Lubati kolleegidega nõu pidada ja nädala jooksul kirjalikult vastata. Kuid kiri tuli juba 10 minuti pärast, ning otsus oli, et loobutakse nõudest. Kokkuvõtteks võib öelda et auto ülespildistamine enne ja pärast kasutust tasus järjekordselt ära. Ning et mõnes kultuuriruumis jätkuvalt emaile ignoreeritakse :)









0 Comments:

Post a Comment

<< Home