Aint talking some shit here..

Sunday, November 19, 2006

Aja neeger hüppesse

Laupäeval käisin metsas. Ajasin endast looma välja. 30km ajasin teist taga, aga vist ei saanud kätte kuna pühapäeval tuli tahtmine uuesti minna. Nüüd sai teine vist “maha tabetud”. +6C, märg raske lumi, peenike vihm, siil udus tunne. Jah, suusatamine on nauding isegi sellise seisuga. Ei, ma ei ole idioot. Lihtsalt armastab. Metsa ja suusatamist. Kusjuures minusuguseid oli veel ja päris mitu.

Saturday, November 11, 2006

hr. Ego Laks

Ma olen vist muutunud. Täna ma käitusin tagantjärgi mõeldes üsna vastikult. Kuigi too hetk tundsin rahuldust. Ma provotseerisin liikluspolitseinikke. Ja nad sattusid lõksu.
Ehk siis sõitsin maanteel politseiauto järel. Tuli asula, pärisuund muutus kaherealiseks. Reastusin esimesse ritta. Liikluspolitseinikud jätkasid teises, juht rääkis telefoniga. Asula lõppes, jätkus mitmerealine maantee kiiruspiiranguga 70. Kohe peale asulalõppu tähistavat märki lajatasin pedaali põhja ja sööstsin politseinikest mööda ja jätkasin kiirusega 80 spido järgi. Reaalselt siis ehk maksimaalselt 75kmh. Kohe oli minu kõrval siis ka see sini-valge auto ja nüüd lisaks olid ta katusel diskotuled. Peatusin teeservas, ohutuled peale, ootan mõnuga peatselt algavat dialoogi mundrimehega. Kõhukas mees tulebki, paarimees (õigemini naine) jääb autosse.
“Kuda spešim?”
"Metsa suusatama," ja naeratan õndsalt.
Politseiniku kulmud tõusevad kõrgele. Kordab masinlikult minu öeldut. Selgub, et ta on jeestlane. Ta vaade libiseb hetkeks üle mustendavate põldude ja siis jääb karm pilk pidama minu lolli naeratusega näole. Mõtlen jess! Nüüd saan lõpuks priiküüdi kõrge laega palatisse ja pikkade varrukatega valge särgi pealekauba. Tutkit. Jätkab: “ Ma sõitsin 80-ga ja sa sõitsid minust mööda, ja siin on 70ne ala.” Bla-bla-bla. Vaidlen innuga vastu. Hoopis mina sõitsin max 80-ga ja möödusin teist kiirendamise pealt peale asula lõppu. Ja see on minu arvates palju suurem patt, et teie uimerdasite teises reas, kuigi esimene oli vaba ja rääkisite asula alal mobiiltelefoniga kasutamata vabakäeseadet! Mees mögiseb, et see on tema töötelefon. Ei no tule-taevas-appi! Ta heidab käega ja ilmest on näha, et “hulluga” ei tasu vaielda ja isegi ei hakka dokumente kontrollima, sõidab minema. Ma olen pettunud. Isegi pokri ei kõlba mind panna.

Monday, November 06, 2006

Maailmaparandamise valud

Täna hakkas mulle väga kohale jõudma et ei tasu olla teiste vastu hea ja korrektne ja viisakas. Sest teised seda ei eelda. Niimoodi saaks säästa isegi inimelusid ja omaenda närvirakke. F***, ma oleks täna kaudselt (tegelikult suht otseselt..) olnud põhjustaja 2 koolijuntsi bussi alla jäämises. Kuigi ma tegin kõik õigesti.. JOKK.. Ma nimelt võtsin hoo maha ülekäiguraja ees, et peatuda, kuna seal oli mõned jõnglased. Ja kaks ranitsatega koolipossi nähes, et ma tulen vaikselt olen kindlalt peatumas, kappasid teele. Ja vaatavad veel mind (siin maakonnas on see vist ime, kui keegi ülekäiguraja ees peatub) ja tõuklevad veel ja traavivad aina üle laia maantee. Ja ei vaata üldse teisele poole. Aga sealt tuleb buss, suur buss, millel pole lootustki libedal maanteel pidama saada.. Ja poisid muudkui lähevad ja buss muudkui pidurdab kuid aina tuleb ja poisid aina lähevad ja buss hoiab nii paremale kui saab aga poisid aina lähevad ja vahivad mind ja see kestab nagu aeg-luubis ja vankumatult ja tahaks silmi sulgeda aga ei suuda. Ja poisid on peaaegu üle tee, kui nad vist lõpuks kuulsid läbi tormi bussi ja nad kangestusid sinna teele seisma ja siis lohises nende eest läbi buss, peaaegu neid riivates. Järmisel hetkel murdis buss ülekäiku tähistava liiklusmärgi kui tiku ja raadas veel teeäärset võsa ja ~30m hiljem sai buss lõplikult pidama, kusjuures jäi teele. The worst was so close as it can be. Ma pöörasin maanteelt ära, ka sinna külateele, kus poisid nüüd olid. Lähen üliehmunud marakrattide juurde ja räägin neile seda, mida nad peaksid olema korduvalt olema kuulnud kodus ja koolis.. ise tunnen end kui udus ja täiesti endast väljas. Ja ma räägin seda ka uuesti vene keeles, nii veenvalt kui suudan ja ma olen veenev (sest mul on jälle jalas suusasaapad). Poisid on silmad suured ja näod kaamed ja nad ei suuda muud öelda kui paluval toonil izveni-izveni. No mida paganat minul sulle andestada on.. Sinul kodu siinsamas kõrval, mamulja ootab sind koolist koju, pliita äärel ootamas pelmeenid ja pliinid, aga sina raisk tormad pea maas bussi ette… F***! Ja mina pean kuidagi edasi elama või-mis..
Bussijuht käis samal ajal bussi nina kontrollimas, oli kuulda paari sajatust ja sõitis minema.
Ma usun et need poisid said õpetust, ma usun et see bussijuht jätkas tänases lumetormis ettevaatlikumalt. Aga mina pean otsima oma tõde ja õigust. Kas ikka on mõtet olla inimeste vastu hea ja viisakas ja korrektne?

Foto NAGI's: Kukruse jama
Palju ei puudunud, et siin ülekäiguraja juures põleks täna õhtul küünlad.

PS! Treeningu vaatevinklist ei olnud minu tänane suusasõit eriti kvaliteetne.. Süda puperdas üleelatust ja kurat teab millest veel ja rajale puistas aina lund kui kotist. Metsas on niisama kakerdada ka hea.

Friday, November 03, 2006

Iga suusataja hoiab endas talve

Fakk mul on kõrini sellest lokkavast a-mul-poogen suhtumisest, hoolimatusest ja egoismist. Mitte keegi teine ei võta midagi ette, kui mu Tlna trepikojas pirn läbi põlenud või teise korruse noored peavad peale südaööd träänsipidu. Ja, kodumaa liiklus on ikka “über”. Küll on ikka “mõnus” sõita libedaga teisel perses kinni, teha elegantseid vasakpöördeid paremast teeservast, hoida kokku suunamärgundeid. Täna ühes maakonnakeskuse parkimismajas suurepärane vaatepilt, kuidas pargitakse (raisk-ma-ütlen) lausa väljasõiduteele, et olla poeuksele lähemale, mis sest et tagaseinas ja õues on vabu kohti. Jah, läksin neile aru pähe panama, õigemini suht viisakalt informeerisin. Aga mu vahkviha ja veenvus vist paistis kusagilt ikka välja, sest roolitagant väljaroninud õllekõht ei mölisenud üldse vastu ja tundus tundvat piinlikust. Päras ma märkasin, et tolles autos oli veel 3 ambaali, aga mul oli too hetk täiesti suva. Võib-olla neil oli tõesti kartus, et hull (s.t. mina) lööb läbi hammaste pressitud sõnade kinnituseks oma suusasaapaga läbi uksepleki. Tegelikult kuluks mulle kolakas ära küll, sest võitlus tuuleveskitega on mõttetu ja ma peaks säästma end hoopiks muuks.
Nojah, ma jõudsin väljalobiseda, et ma kandsin täna suusasaapaid. Tegelikult on natuke imelik küll, õigemini ei julgegi eriti inimestele rääkida, et jah ma käisin täna suusatamas (no et peetakse täitsa metsa poole olevaks). 3. november, so what. Tegelikult tuli see almost one-feet-deep lumi üliõigel ajal õigesse kohta, et pehmendada minu järjekordset kodumaale sisseelamise agooniat. Ja õnneks on inimesi, kes mõeldes minusugustele, pressivad kiiresti rajad metsa. Et ma saaks oma maailmavalu sinna maha rassida, ja tulla inimeste sekka jälle tolerantsema ja “heamana”. Ohh, metsas oli hea.
Foto NAGI's: finishisirge 03nov
Suusarada 3. november 2006