Aeg iial ei peatu, ei-ei

Üks periood sai läbi. Tagasi kodumaal. Väss. Pahupidi maailm. Tohutu Jet-Lag. See on siis omamoodi kaasaegne haigus, elurütmi muutus, mis põhjustatud reisimisest läbi mitme ajavööndi. Tänapäeval, kus inimesed liiguvad hulgakaupa ja suurtel kiirustel.. põimuvad kaasaegsed ja vanaaegsed haigused.
Eestimaa loodus on ilus. Väga ilus. Sügisene värvidemäng. Enne kodumaale maandumist sai ülevalt vaadata pikalt, väga pikalt. Sest maandusime peaaegu 2 korda. Kuna juhtus communication error, (with tower). Lennurada osutus ikka veel hõivatuks, kui olime juba nii läheda, nii madalal. Some errors might be fatal.. Mootorid röögatasid, seljad suruti uuesti istmesse. Algab uus ring. Nägin Harjumaad, Raplamaad, Kõrvemaa metsad, orasepõllud, küünaldena kollased kased, valgete ussidena vinklevad silorullid. Mõni põllumees võiks neist valgetest pallidest mõne sooja sõna koostada, ülalt saabujatele.
Sügistormid on head, vajalikud. Aitavad vabaneda loodusel vanast kestast. Lahe-jahe arktiline õhk voolab Eestimaale sisse. Ahmin.
Kodus. Kodused kallid. Rõõmuhulluses kuts. Ja kiisu, kes on minu ja mu käed-külge-soovide vastu palju tolerantsem, sestsaadik kui suvel ta haavaladvast alla aitasin. Koeraga jookseme. Lume/rahekruubid tuul lööb valusalt näkku. Mõnus. Kell saab neli. Peab tunnikese tagasi keerama. Keeraks kohe palju tagasi.

Kuidas nad reisivad

Siin miki-hiire maal armastavad inimesed väga autoga reisida, autos elada ja kogu oma elu autos kaasa vedada. Sellepärast nende jõuvankrid nii suured vist ongi. Teinekord vaatan kuidas inimene kes läheb ainult nädalavahetuseks kuskile, laeb oma masina laeni kotte ja kohvreid täis. Ja kindlasti on seal veel külmkapp ja paar restitäit koka-koolat. Mina oma eesti mõttes ühe väga suure kohvriga olen ikka suht väike tegija siin maal.
Väga levinud on reisimine vagunelamutega, või õigemini elu- ja magamistoaks kujundatud bussidega. Mõned nendest on päris suured. Ja viimase aja trend paistab olevat, et sellele vagunelamule haagitakse sappa veel haagis, millel on kaasas tavaline auto.. Või lohiseb see jäiga ühenduslüliga taga.


Aga reisitakse ka haagissuvilaid kaasa vedades. Mõned neist on väga armsad ja kenad. Retrostiilis välisdisainiga haagis suvilad on levinud. Siin pildil aga midagi originaalset ja tänapäeva mõistes tillukest.

Millest ma ka ei mõtle..

Hotelli hoovis on bassein ja suur ümmargune mullivann (ehk jakuzzi vist). Iga kord kui ma näen oma toa aknast vähemalt kolme või siis rohkemat afro-ameeriklast seal mullivannis istumas/vedelemas, kargab mulle silme ette pilt rotikuningast. Teadupärast rotikuningas pole mitte üks loom, vaid sabapidi kokku põimunud rotipundar. Igal juhul kui ma oma kehva nägemisega ülalt poolt neile vaatan, on sarnasus täiesti olemas. Nii öelda päris rotikuningast täpsemalt saab lugeda sellest Eesti Looduse artikklist. Ja pilte näha siit.
Arvatavasti seostub nüüd ka tühi mullivann minule nüüd ja igavesti edaspidi rotikuningaga. Aga sellegipoolest olen ma võtnud julguse kokku ja vahel sinna sisse roninud, eeldusel et seal kedagi teist ei ole. Näiteks täna õhtul, kui Floridas on erakordselt jahe. Ainult 18 C ja väga kõle põhjatuul. Sellise ilmaga on kuumas välivannis istumine päris mõnus ja peaaegu et võimaldab mõttetöö väljalülitada. Meenutab kesksuvist Islandit.

Pühapäev

Täna oli mul üle pika aja töövaba päev. Sõitsin tunni jagu Tampa linnast välja põhja suunas. Mingeid konkreetseid plaane polnud. Sattusin ühte põneva nimega linnakeses – Homosassa - olevasse loodusparki ja hiljem keerasin Mehhiko lahe äärde ujuma. Tagasiteel keerasin korra veel mereäärde, et päikeseloojangut näha. Panen pilte.
Esimene pilt on mõistatus. Vihje: tegemist on kellegi hännaga.






Manatee (ing. k). Mingi tibatillukese pea ja mürsutaolise kerega vees elav imetaja.

Pardipere


Siin maal on inimesed kohati hullud kalapüügifännid. Istuvad teinekord oma ritvadega lausa suurtel maanteesildadel. Muudest kohtadest rääkimata. Olin parajasti ühel paadisillal kui mingi “ranger” tuli õngemehi kontrollima. Kohalikul elanikul ehk siis Florida resideeruval inimesel pole püügiluba vaja, teised peavad selle soetama. Näiteks WalMart kaubamajast täitsa saab. Ühel mehel luba polnud, aga see-eest oli tal jube karvane rind. Mundrimees piirdus hoiatusega.




Inimesed ja päikeseloojang.





Istuvad nagu filmis. Tädi on tiba ühe tuntud naisnäitleja moodi, kelle nimi mul ofcourse meelde ei tule..


Väga omapärane tibi. Gooti tshikk. Täica Guccis..

Imelik potidisain

Kui millestki eriti pajatada pole, võib alati peldikujuttu ajada. Minu tähelepaneku järgi on Floridas omapärane potidisain. Igal juhul kevadel Georgias (naaberosariik, mitte Gruusia) ma selliseid tähelepanekuid ei teinud. Nimelt on pottide äravooluava üllatavalt väikese läbimõõduga, ma ütleks et 5-7 cm. Ehk siis teoreetiliselt on väga lihtne pott umbe sittuda. Kui juurde lisada, et pealetõmmatava vee paagid on siin erakordselt suured, kindlasti palju-palju suuremad poti oma kogumahust, siis ummistuse korral on kogu košmaar põrandal. Minul isiklikult pole midagi sellist juhtunud, but some cases were pretty close..Et teemakäsitlus oleks põhjalik panen siinkohal viite minu Lõuna-Aafrika peldikupeatükile. Ja keda peldikuga seotud teemad süvitsi huvitavad, siis oma ala eksperdid on loonud vastava blogi ka neile.

Arvudemaailm

Rutiin on juba kohal ja koduigatsus kopib ka uksele. Eelmise nädala “külmalaine” on Floridast lõplikult kadunud ja täna oli rämedalt palav. Feels like 36 C and no wind at all. Kui minev nädal oli mõni hilisõhtu ainult 18C siis täna öö hakul on 28C. Käisin sörkimas. Paarikümneminutiline tiir ümber kvartali täna eriti lönt-lönt tempoga.
Täna tegin huvitava avastuse seoses siinse väikse jõusaali kaaluga. Kaal on selline armas analoog-seieriga ja peale on kirjutatud professional healthometer. Avastus järgmine: oletame et ta näitab minu massiks 160 naela. Mis on igati õige ja sama on näidanud ka muud kaalud siin maal. Kui ma aga võtan mõlemasse kätte 40 naelase hantli, siis näitab 230. Midagi läheb kaduma! Igal juhul kui ma teinekord näen seal mõnda silmajärgi 200 kilost meeleheitel koduperenaist end kaalumas, siis ma kindlasti juhin tema tähelepanu sellele asjaolule. Igaks juhuks peab vist samal ajal ukse lähedusse hoiduma.

Hei, djuud!

Alati on nii et kui pikalt ühes hotellis elada, tekib tunne et ma nagu kuuluks juba hotellipere alaliste liikmete hulka. Nüüdseks tunnen ma juba vist kõiki siinseid töötajaid ja nemad on minu pideva ringi virvendamisega ka harjunud. Teadupärast on siin maal kombeks igal võimalikul juhul küsida hästi neutraalse häälega howdoyoudo või howisgoing. Kuna mind nad näevad kole tihti, siis mõne hotellitöötajaga on meie tervitusviisid arenenud kaugemale. Tavaliselt kui ma viimaste seas hommikusöögile laekun, tuleb sinna ögima ka hotelli handyman. Ta kannab alati sinist särki, vööl palju võtmeid ja tema näojooned on kuratlikult sarnased haiglaseriaalis “Scrubs” figureeriva meistrimehega. Tema tervitab mind alati “hey body” hüüdega. Või siis “hey dude”. Ja kokatädi küsib alati kas ma magasin hästi. Või et kas mul oli “raske öö”. Ükskord küsis – did you made lot of shooting last night? Mina muidugi et pole viga, ma olen “raskete öödega” harjunud.. Ta vist arvab, et ma olen mingi pornostaar ja jäägu pealegi temale see arvamine.

Power of snow-white-light

USA kirdeosariikides oli see nädal eriline. Selle hooaja esimene lumi tuli. Ja mõnel pool mitte vähe. Buffalo kandis lausa 2 jalga ühtlaselt. Ehk tubli 60 cm märga rasket lund. Oktoobri kuu kohta on see kahtlemata väga haruldane. Õigemini seda polegi varem juhtunud sellisel määral. Nii palju korraga on ju ka südatalvel erakordne. Mis paneb ehk mõtlema natuke ka ameeriklasi, miks me kliima nii pea peale on pööratud. Märg raske lumi teeb muidugi palju kahju, murrab puid ja liine ja katuseid. Kuid siit eemalt alt lõunast uudiseid vaadates on seekordse loodusime kajastamine ameerika kohta üllatavalt.. ee.. chill-suhtumisega. Et ei dramatiseeritagi üle elekrikatkestusi ja koolide ning maanteede sulgemisi. Hoopis pannakse rõhku ilusatele lumistele piltidele ja naerusuiste inimeste kommentaaridele, kes oma drive-way pealt üritavad rookida eemale “this white shit”, mis sest, et teda tuleb juurde ja lõpuks tuleb veel suurema naeratusega sahaautomees ja lükab nende teeotsa totaalselt umbe :) Võib-olla see on seepärast nii, et inimesed teavad, et esimene lumi sulab iseenesest niikuinii kiiresti ära. Ja seepärast naudivad seda mõnepäevast lumevalgusküllust täiega.

Huvitav, et just mõni päev tagasi sattusin basseiniääres paksude neegrinaistega rääkima lumest. Ja sain teada, et nad on siin Floridas lumehelveste langemist näinud kusagil 70.-ndatel. Et olid aknast välja vaadates mingit imelikku suitsu näinud ja arvanud et auto läks põlema, aga krt lumi hoopis :D
Leidsin ühe pildi netist lume kohta Tampas aastal 1977. Väga armas.
http://fcit.usf.edu/florida/photos/envirmnt/weather/0627.htm

Ajas tagasi

Eile-täna on siin Tampas minu linnaosas väga palju imelikke vanaaegseid masinaid liikvel. Neid on näha hotelli ees ja tänavatel kimamas ja treileritel katte all oma tundi ootamas. Uurisin järgi ja selgus, et see nädalavahetus on siin paari miili kaugusel suuremat sorti vanaautode ja HotRod’de näitus. Tundub et mul ei ole mõtet sinna näitusele minna kuna õhtuti kolib kogu see näitus siinsete hotellide parklasse koos sinna juurde käiva seltsieluga. Käisin juba fotokas näpus ühtteist piilumas. Tõesti ilusaid masinaid on olemas. Näiteks see musta värvi Buick Electra.

HotRod tüüpi masinad on sellised kõvasti ümberehitatud, kaasaegse tehnika ja sisuga masinad, mis on püütud peita vanamoelise kuue alla. Need mulle nii sügavat muljet ei jätnud kui originaalid. Mõni neist oli muidugi väga kena, mõni aga kaldus väga maitsetusse.

Päris näitus on ikka vist väga massiivne üritus kui juba lähima 3 hotelli parklas jäi mul õhtueel mitusada “eksponaati” silma.

Asfaldikunn

Paar nädalat tagasi avastasin siin Tampa külje all metsas tohutult head jalgratta ja rulluisu teed. See avastus päädis sellega, et nädal tagasi soetasin ma endale siin rulluisud ja nüüd käin pea et iga päev peale tööd tirtsutamas. Ega uiskude soetamine pole siin maal naljategu, enamuses poodides kohapeal minu eelistatud rullikuid polnud. Lõpuks ühes tegelikult talispordiriietele ja -varustusele spetsialiseerunud poes olid nad olemas – 100mm ratastega inline-skates. Kohe sama päev juba põrutasin sinna parkmetsa ja tegin esimese tiiru. Ülivinge! Keset metsa ja sohu on rajatud 4 meetri laiune ja 7 miili pikkune asfaldiring, mis on muuks liikluseks suletud. Ja uisud on väga kiired ja ülimalt stabiilsed. Peab ainult vaatama, et üle tee teinekord siuglevatest ussidest üle ei sõida. Samuti metskitsed on julgelt tee ääres. Ja mingid kalkunitaolised linnud. Rääkimata muudest satikatest.

Everglades mülgas

Tagasiteel saarestikust Tampasse valisin teise marsruudi, kus maantee läks läbi tohutu suure Everglades Rahvuspargi, mis on sisuliselt märgala, soo ja mülgas ning mis kubiseb alligaatoritest ja krokodille pidi ka olema.

Väga levinud atraktsioon on huviliste soos sõidutamine propelleri jõul liikuva paadi, ma ütleks pigem plekkvanni abil. Täiesti etteplaneerimatult sattusin minagi koos ühe hispaaniakeelse seltskonnaga taolisele paadisõidule.

Mis oli muidugi päris põnev elamus kihutada lamedapõhjalise plekkvanniga mööda sood ja vett ja kõrkjaid ja muda. Saime näha seal elavaid alligaatoreid, suuri ja väikeseid ning veel mingeid imelikke linde ja loomi kellele mina ei oska nime anda ja paadimehe hispaaniakeelsetest selgitustest ma muidugi taipasin oi-oi kui palju. Aga see tehti küll selgeks, et alligaatorid on sõbralikud ja rahumeelsed, kui neid ei torgi. Krokodillid on aga ettearvamatud ja agressiivsemad.

Key West

Nädalavahetusel külastasin USA kõige lõunapoolsemat nurgakest ehk siis Florida Keys. See on siis Florida lõunatipust kaugele Mehhiko lahele ulatuv saarekeste jada, mis on kõik omavahel sildadega ühendatud. Pikim sild on seal ligi 11 km. Neil saartel on omapärane aeglane elurütm ja vabameelne õhkkond. Mida kaugemal mandrist seda omapärasemaks see atmosfäär muutub. Kaugeim saar on Key West, mis on nii öelda kõige krooniks.

Meil ehk teatakse seda saart kui E. Hemingway elupaika. Kuigi tänapäeval käib valdav saareelu turistide teenindamise/lõbustamise tähe all, on siiski jäänud selline omapärane ja ammuse aja hõng sinna saartele täiesti alles. Teenindava personali seas on väga palju Ida-Euroopast sisserännanuid. Minagi sain hotellis ukraina päritolu töötajatega vene keelt rääkida üle pika aja.Kuna Key West on ainult 2 korda 4 miili ja ja tihedalt täis ehitatud ja teed on kitsad, siis see on vist ainus koht Ameerikas, kus kohalikud kasutavad liikumiseks ohtralt jalgrattaid ja rollereid. Neid laenutatakse ohtralt saarekülastajatele samuti. Ja sellest tulenevalt on pea kõigil saare taksodel küljes rattahoidjad. Sest vahel juhtub, et rattaga kõrtsi saabunu on kaotanud tasakaalu ja ta tuleb koos veloga öösel koju toimetada.

Jalgevahel värisevatest riistadest

Tundub, et vähemalt pooled tsiklimehed siin Floridas kiivrit ei kanna. Uurisin, et kas see pole siis üldse nõutav. Tuli välja, et kiiver pole kohustuslik, kui sul raha on. Ehk siis sa pead olema võimeline tõestama, et sul on 10000 USD raha või krediiti, siis ei pea kiivrit kandma. Sest kui sa ilma kiivrita õnnetusse satud, pead kõik ravikulud ise maksma. Ja see 10000 USD on nii öelda esialgseteks kulude katmiseks. Ehk siis sellest peaks piisama, et asfalt puhtaks rookida ja kui eluvaim sees, siis transportida kokkulappimisele. Noortel jalgratturitel (alla 16) on kiivri kasutamine kohustuslik.

Ilmaprognoos LHV lehelt

Tsitaadi algus:
Toornafta hind vajus eile õhtul peale tänaste USA iganädalaste naftavarude raporti prognooside esitamise järel allapoole $59 taset, novembri futuurleping $58,27-le barreli kohta, ehk seitsme kuu madalaimale tasemele. Proovitakse OPEC’i närvi, millal tuleb reaktsioon.
Bloombergi küsitluse järgi oodatakse energiavarude kasvu 1,15 mln barreli võrra, bensiini varud kasvasid oodatavalt 1,2 mln barrelit. See oleks juba kaheksas järjestikune kasvu näitav nädal. Energiavarud USA-s on küllaldased. Lisaks ütlesid Colorado State University teadlased, et sel aastal pole enam Atlandil suuri torme oodata. Esimest korda viie aasta jooksul jääb Põhja-Ameerika orkaanikahjustusteta. See mõjus samuti nafta hinnale langetavalt. Olukorda võiks muuta ilma järsk jahenemine Põhja-Ameerikas.
Tsitaadi lõpp.

Maakeeli öeldes tundub, et ma siin Floridas korraliku orkaani kogeda ei saa ja võin üks nädalavahetus rahumeeli minna mööda sildu Mehhiko lahe saari väisama. Tundmata muret, et minu rendiauto suudab ainult 18 miles-per-gallon ehk kulutab tervelt 13l/100km. Tegelikult see ei ole normaalne ju.

Drive-in to hell

Siin maal peab kõike saama teha autost välja tulemata. Drive-in toiduputkadele lisaks on tavapärased ka drive-in apteegid, drive-in sularahaautomaadid, -pangad, drive-in misiganes. Drive-in bingoputkat ma pole siin kohanud. Sellist bingoputkat olen näinud ainult polaarjoone taga Kirunas, Rootsimaal. Sest skandinaavia elanikud on bingohullud ja see on neil seal pimedatel öödel üks kõige erutavam meelelahutus. Ma olen kindel, et Alaskal leidub samuti drive-in bingoputka.

Metsa taga on ikka mets

Käisin metsas. Täiesti korralik mets on ainult 10 km kaugusel elukohast. Mets oli täis radasid, jalgratturite ja matkajate jaoks. 2 tundi uitasin. Jätsin kõik kodinad – telefon, fotokas, veepudel – autosse, et kergem uidata oleks. See polnud eriti tark tegu, sest mets osutus suureks ja teisi matkajaid seal eriti polnud ja kui ma oleks juhtunud näiteks jala väänama oleks paha-paha olnud. Tegelikult väänasingi, aga õnneks kergelt.

Natuke meenutas Harku metsa. Kõik puud olid küll tundmatud. Kohati rippus palju väänkasvusid ja liaanitaolisi asju, kohati olid palmid, kohati olid jämmedad paju moodi puud. Igal juhul päikese eest pakkus hästi varju. Siin elutseb imelik linnuliik, mille laul meenutab ketaslõikurit või mõnda hambaarsti agregaati. Kohe väga-väga meenutab. Ja halle oravaid on võib-olla liigagi palju. Päris palju esineb üleujutatud metsaaluseid. Ei teagi kust see vesi kõik tuleb. Taevast pole juba ammu midagi olulist tulnud.