Lappoonia Ski Week – Karra Huikonen

Paar päeva peale Gällivare reisilt naasmist pakkisin jälle reisikoti ja suusad, et lennata Põhja-Soome lumeolusid kaema. Tegelik eesmärk oli muidugi reedel toimuv Lapi Suusanädala finaalüritus – Karra Huikonen. See on 80km suusasõit Hetta´st lõuna suunas, üle Pallastunturi mägede Olosele. Mullu kevadel samal ajal suusatasin Saami Ski Race raames Hettast põhja suunas Kautekeinosse Norras ja siis hakkas idanema ka plaan tulla kunagi Lappoonia suusanädala viimasele etapile. Seekord Kittila lennuväljalt Hettasse saamiseks pöidlaküüti kasutada polnud vaja. Kohalik kaugliinibussigraafik oli vahepeal paremaks muutunud ja selle tagaistmel tukkudes jõudsin 2 tunniga Hetta hotelli treppi. Reedese suusamaratoni start pidi olema kohe hotelli taga järvejäält. Vaatasin “areeni” üle, oli tõe poolest masinaga maha triigitud plats järvel ja mitmesse suunda minevad rajad. Kiusatus oli minna suusatama, aga suutsin end maha rahustada. Küll jõuab nädalavahetuse jooksul isu täis sõita J. Tegin veidi tööasju, siis käisin õhtusöögil, mis oli väga korralik bufeelaud Soome kohta äärmiselt mõistliku hinna eest ja lõpuks käisin saunas ka. Esimest korda kogesin sellist asja, et suure hotellisauna riietusruumis on vabaks kasutamiseks kast kohalikku klaaspudelis õlut (topsid ja avaja muidugi ka). Minust jäi see “Lapin Kulta” nimeline taastusjook proovimata, kuid selle olemasolu avaldas mõistagi muljet. Teine muljetavaldav fakt oli suusaruumis suur hulk vabalt laenutamiseks mõeldud suusavarustust ja räätsesid. Silma hakkas ka üks paar Visu matkasuuski. Maratonile minejaid selles hotellis ei paistnud olevat. Arvata võis, et enamus kes teeb kaasa nädala kõik 3 maratoni, elab kogu perioodi võistluskeskuse Olose lähistel ja sõidutatakse sealt hommikul bussiga starti.

Hommikul kella 9st kihaski hotelli ümbrus üha saabuvatest suusatajatest. Ümbrikke stardimaterjalidega jagati fuajees, nii et õue tuule kätte polnud mul põhjust minna. Nagu piltide põhjal eeldada võis, olid stardinumbrid paberist ja mõeldud haaknõelaga ainult rinnale kinnitamiseks. Seetõttu oli mul kaasas viimatise Alutaguse maratoni numbrivest, mille ümberpidi pööratult selga panin numbri kinnitasin selle külge. Kell 9.45 tõstsin oma kodinad pakibussi, andsin ära hotellitoa ja jalutasin järvejääle starti. Järvel oli näha mitmeid Eesti noori suusakoondislasi viimaseid soojendustiire tegemas. Läksin stardis suhteliselt taha, et rahulikult alustada. Kuid esimestel kilomeetritel selgus, et oleks võinud veidi eestpoolt startida. Aga mis seal ikka, loksusin oma rahulikus grupis ühe kõrgemale mägedesse ja siin polnud enam mingit mõtet ettepoole trügida - üleval oli meeletu tuul ja pinnatuisk poolpõiki vastu. Õnneks polnud taevas pilves ja seetõttu oli nähtavus ümbritsevale maastikule päris hea. Meil oli umbes 30-st suusatajast koosnev “kummipael” ja teine samasugune liikus pidevalt nägemisulatuses paari minuti jagu eespool. Oli paar miinuskraadi ja lumi kuivapoolne ja värske. Libisemine oli OK, aga üldine liikumiskiirus vastutuules oli isegi laugetel lõikudel kõigest ~10kmh. Kolmandaks joogipunktiks umbes 28-dal kilomeetril jõudis rada alla metsavahele tagasi. Saime mõneks ajaks kolmekesi eest ära, aga eriti pingutada veel ei raatsinud ja nii sai suurem grupp meid jälle kätte. Oli selline täiesti mugavustsoonis suusatamine. Vedur oli aeglane, aga keegi ise ette ka ei läinud.

Kuskil 48 kilomeetri joogipunkti järgsel laskumisel läks grupp tükkideks ja liikusime jälle kolmekesi, kuid  juba päris tempokalt. Ja kui vedaja mees kõrvale astus, rügasin mina ees veel hoogsamalt, nii et vahe tagumiste seltskondadega kärises lõplikult. Tegelikult tundsin küll, et arvestades lõpuni jäävat maad saab end veidi kinni tõmmatud, aga mis teha, tahtmine oli suur lõpuks põrutada mõnuga, tuul nüüd ju ei seganud ja suusk toimis tõusudel eriti hästi. Kaugel ees paremal oli juba näha Olose suusamäe otsas olevaid tuulegeneraatoreid ja nii ölda finishi nägemine lisas indu veelgi. Nii vedasin kuni Pallase toitlustuspunktini välja, siin jäin pikemalt jooma ja banaani sööma ning kaks kaaslast pääsesid ees minema. Tagant ei paistnud ka kedagi ja nii ma üksi jäingi järgnevaks 10ks kilomeetriks. Lasin tempot veidi vähemaks ja kulgesin omasoodu. Vountisjärvi joogipunktiks jõudis üks üleni sinises kombes härrasmees ja see juhtus väga õigel ajal. Tundsin just esimest suuremat väsimust ja kuna tulemas olid jälle tuulele rohkem avatud lõigud, oli vedurit mulle väga vaja. Temperatuur oli nüüd kindlalt plussis, lumi märjemaks muutunud ja libisemine raskem. Koos sõites vestlesime päris palju, alguses ta ikka ei uskunud et eestlane ja on raskusi soome keelega ja võttis aega, enne kui ta lõplikult inglise keelele üle läks. Tema oli samuti tulnud ainult sellele viimasele pikimale etapile. Tegime vaheldumisi tööd, möödusime mitmetest lühema maa sõitjates ja üksikutest pika maa kustunutest. Tagant ei tulnud kedagi. Viimased kilomeetrid tundusid marupikad ja siis oli veel ees viimased paar kilomeetrit lõputõusu. Seekord polnud minus mingit vurtsu lõpukiirenduseks ja soomlane edestas mind lõpus ilma lahinguta päris mitme sekundiga. Finišis tulid mulle õlale patsutama ka need 2 Pallase kandis minu eest jooksu saanud suusatajat J 

Olose hotelli garaažiboksist number 6 leidsin oma pagasi üles ja möllisin end hotelli sisse. Seejärel muidugi saun, pöörane söömaaeg ning kell 19 algas polaarkeskuse auditooriumis auhinnatseremoonia ja rikkalike loosiauhindade kättejagamise show. Noored eesti koondislased said tunnustatud meeskondliku teise koha eest. Õhtul ei tulnud kohe und, kuna ootasin väga juba hommikut, et saaks minna ja Olose suusaradadega tutvust teha.

Hommik oligi päikeseline ja külmakraadidega, seega oli plaan teha veel enne hommikusööki mõnus tiir uisusuusaga. Startisingi kell 7.20 suunaga Jerisjärve ja Särkijärve poole, kuna kaardirakenduse andmel oli sealkandis rajamasin oma tööd tegemas. Järveradadel oli  libisemine allatuult puhas lennuk. Tagasi tulin kaarega metsa kaudu, kus oli ka korralikke tõuse ja siin avastasin, et ring on eeldatust pikem ja olemine polegi nii värske. Seega tuli otsejoones kurss hommikusöögi restorani sättida. Söök maitses peale 28km-st hommikvõimlemist imehästi. Päeval magasin end välja ja pärastlõunal matkasin nowax suusaga Muonisse ja seejärel tiir ümber Olose mäe põikega Tammikämpässe. Pühapäeva hommikul oli 1 cm värsket lörtsi maas, mis oleks libisemise õige aeglaseks teinud, kuid õnneks oli rajamasin juba metsas ja sain jällegi enne hommikusööki suurepärase suusaelamuse.  Seejärel oligi aeg pakkida ja transfeer viis mu 16 Euro eest Kittilasse lõunase Helsingi lennu peale.

Terminalis oli juba rohkelt rahvast ja siin juhtus omapärane intsident. Laste mängunurgas ülemisel riiulil oli mikrolaineahi, mõeldud imikute piima soojendamiseks. Briti turistide jõmpsikad olid kuidagi suutnud sinna toppida suure nuku ja ahju käima panna. Õudne plastmassihais levis ja korralikku valget tossu tuli sealt lastenurgast, aga rahvas keegi ei teinud märkama, olid kõik ninapidi oma nutitelefonides.. Likvideerisin olukorra ja teavitasin turvateenistust. Kodus oma reisikotti avades leidsin paberi kirjaga, et minu pagas oli Kittilas läbi otsitud ja konfiskeeritud tuleohtlik materjal, milleks osutus nowax suusapõhja jäätumisvastu kasutatav aerosool. Vaat sulle siis tänu reisiterminali tulekahjust päästmise eest J

Dundret Runt

 

Mullu oktoobris oli mul ports lennumiile aegumas. Otsustasin planeerida kevadeks lennureisi Kirunasse, rihtides aprilli esimesel nädalavahetusel Gällivares juba 50-t korda aset leidvat murdmaasuusapidu Dundret Runt. Nüüd on siis käidud/tehtud ning muljed on vaid positiivsed. Gällivare külje all asub suur mägi kest tasandikku. Selle mäe nimi on Dundret, ja väidetavalt on sealt tipust vaade ligi 8 protsendile rootsi pindalast. Dundret Runt on klassika suusasõit ümber selle mäe, nii umbes 30 km. Viimasetel aastatel on seda tehtud ka võistluse vormis ning sel juhul on ring suurem – 47km. Ja viimane uuendus on veel järgmisel päeval (ehk siis pühapäeval) Dundret Runt Skate.

Dundret Runt omapära on see, et laupäevasele põhiüritusele võivad harrastajad, kes ei soovi oma aja fikseerimist, startida vabalt valitud ajal kella 7 ja 9 vahel hommikul! Pidulik stardipauguga teele saatmine on kell 8. Toitlustuspunktid on iga 6-7 km takka ja võib valida nii suurema kui väiksema ringi vahel. Võistlussõidu start on 10.00 ehk siis selleks ajaks on paljud motion suusatajad juba lõpetanud, ülejäänud on tundrasse ära hajunud nii et võistlejaid nad ei sega. See on vist üks haruldasi spordiüritusi, kus nii võistlus kui harrastajate sõidule regamine on sama hinnaga ning soodushinnaga eelregamine lõpeb vaid 3-4 päeva enne üritust. Gällivare on tuntud rootsi suusataja Hellneri kodupaik, seetõttu on suusastaadion lausa tema nimeline ning Hellner koos teise kuulsa suusamehe Richardssoniga oli mõlemal päeval ise ka stardis.

Laupäevaks ennustati huvitavat ilma, lõunaks pidi õhk plussi jõudma. Seetõttu oli reedeõhtuse pastapeol paljudel jututeemaks, kuidas pidamine määrida. Arvata võis, et lumi jääb tundras ja mäe peal külmaks, aga kas ja kuidas “läigib” rööbas võistlussõidu ajaks peale mitmesaja varahommikuse  harrastaja ülekäimist? Mina ei muretsenud, otsustasin et proovin suuska pool tundi enne starti -  kui tahke määrdega suusk tundub hell, siis võtan zero-suusad, sest poolpidava suusaga sõitmiseks on hetkel füüsis nõrk peale eelmise nädala külmetushaigust. Üldiselt kõhklemist ei tekkinud, nulliilma suusk pidas palju paremini, libisemine oli ka OK.  Esimesel kurviga laskumisel minu ees toimunud kukkumisest sain napilt mööda ja edasi oli puhas sõidurõõm. Mõlemad klassikajäljed libisesid ühte moodi hästi ja rõõmsalt tegevalt rohkelt oli minuga samas tempos sõitmas hulk kohalikke noori. Igati vahva mitmekülgne rada – oli pikki laugeid tõuse, poollagedat tundrat, ärevaid metsavahelisi laskumisi. Rada nõudis pidevat tööd ning 15 km enne finishit oli mul päris kurnatud olemine. Viimased 8km tulid jälle veidi lõbusamalt. Kokkuvõttes veetsin rajal tunnikese kauem kui võitja Richardsson.

Pühapäevaseks uisu võistluseks oli kindlalt külmakraadidega päikeseline ilm. Nüüd oli osalejaid vähem ning start anti harrastajatele ja võistlejatele üheskoos kell 10.30 Kuna uisku on see talv eestiski päris palju saanud harjutada, oli sõit minu jaoks kergem. Olin nii mõnestki kiirem, kellest eelmine päev tunduvalt kauem rajal veetsin. Näiteks üks hollandi vanamees Leo, kes oli juba nädalaid Skandinaavias ringi reisinud ühelt maratonilt teisele. Marcus Hellnerile kaotasin siiski ~25 minutit J

Kokku osales sel nädalavahetuse Dundret Runt erinevatel distantsidel ~2200 inimest, valdavalt kohalikud ning Kiruna, Jokkmokk ja Lulea suusahuvilised. Ülejäänud olid tulnud kaugemalt Rootsist ning mõned üksikud välismaalt J Mis veel erilist meelde jäi? Rinnanumbrid olid vanakooli tüüpi nailonriidest ja nööridega  – väga korralikud ning need võis endale jätta.

Pühapäeva õhtul sõitsin tagasi Kirunasse. Pani jätkuvalt imestama, kuidas teeääres on kilomeetrite kaupa kased nagu vibud, latvupidi hange sisse “juurdunud” suurema märja lumesaju tagajärjel. Pühapäeva õhtuks lubas prognoos virmalisi, aga ma ei jaksanud ära oodata, läksin mõistlikul ajal magama. Esmaspäeva hommik oli karge -12C. Tegin 1.5h  tutvust Kiruna suusaradadega, seejärel pakkisin kodinad kokku, tegin tiiru linnapeal ja oli aeg lennujaama suunduda. Tagastasin rendiauto, milleks sattus seekord pronksikarva Volvo V60, D2 mootoriga. Mõneti pettumuse valmistas selle masina ebamäärane roolitunnetus ja suur naastrehvi müra. Paar nädalat varem Trondheimis kogetud Peugeot 508 samasuguse väikese 115 hj-se diiselmootoriga oli särtsakam, vaiksem ja ökonoomsem. Nagu tulleski, polnud Kiruna lennukis ükski 183-st istekohast tühi. Lapimaa turismihooaeg on käimas täistuuridel.