White man can't jump

Täna mängisin korvpalli kolmeteistaastase valges maikas neegripoisiga, tänavakorvpalli reeglite järgi ja 21 punktini. Kuigi ma oli temast nii 2 jalga pikem tundus ma saan päris kõvasti pähe. Aga hiljem suutsin ma oma vastupidavusest kasu lõigata ja sain mängu tasavägisemaks. Poiss võitis ainult 3 punktiga. Ahjaa, tema mängis plätudes.

Väljas toitumise võimalustest

Töökaaslase Jõui näpunäidete järgi otsisin ma üles söögikoha nimega Sweety Tomato, mis on “salads buffet” resoran, õigemini midagi söökla ja restorani vahepealset. Igal juhul väga tore koht. Tohutus valikus erinevaid värskeid salateid ja juurvilja kraami ja natuke sooja toitu ja suppi pakutakse ka, samuti värsket ehk siis sooja leiva ja kuklikraami. Ja võib võtta täpselt mida tahad ja kui palju tahad. Mulle meeldib selline vabadus. Koht on suur ja avar ning ülerahvastus neid ei piina kuna ümbruses on hästi palju “traditsioonilisi” toidukohti. Kõige värvikam nendest on Hooter’s, mille omapära seisneb selles et ettekandjad-tüdrukud kannavad oranze aluspükse, mingit särgikest ja muud ei midagi. Kõik teavad, et neil seal “food is crap” aga ega sinna selle pärast mindagi. Sinna minnakse vaatama. Ka peredega. Lamedaid teleri ekraane on kõik seinad täis, kust tuleb imelikke kurikatega vehklemise sportmänge ja üldiselt kõik vaatavad midagi. Kui sa nüüd arvad, et ma olen seni kõik need päevad Hooters’s käinud siis vale puha. Korra kevadel Panama citys poistega koos käisime, sellepärast ma siis tean. Kevadel ületas uudistekünnise siin maal ka lugu, kuidas kusagil linnas toimus Hootersi ees “vanade ontlike daamide seltsi” poolt korraldatud pikett protestiks Hootersis töötajatele kohustuslikuks oleva seksistliku vormirõiva vastu. Aga need samad oranzide trussikutega ettekandjad olid viinud ka piketeerijatele süüa ja andsid edasi ka sõnumi, et nad on oma olematu vormirõivaga siinses palavas kliimas suht rahul. Niisiis jätkab see toitlustuskett siinsete rasvalõualiste meesterahvaste rõõmuks eksisteerimist pea kõigis osariikides.
Vaffel House on samuti igal pool esinev üliameerikalikku rasvast toitu pakkuv lihtrestoran. Kord kui me seal käisime, siis üks ettekandjatest oli nii trullakas ja vässu, et kui ta lauda koristas kasutatud nõudest, istus ta ise laua taha maha : )

Mis on linnukesel muret?

Mul oli päris tore pühapäev. Nagu plaanisin, sõitsin linnast välja ida poole. Mul oli sihtmärk ka, ma sõitsin ühe põneva linnuga kohtuma – teda vaatama ja pildistama, kui veab. Mulle oli saadetud tema koordinadid ühe kuti poolt kes mul siin iga päev töö asjus helistab. Nii et ma olin väga põnevil ja motiveeritud, et kas too lind laseb mind endale ligi või mitte ;) Aga teel sinna sattusin veel Florida Aviation Museum’i, mis oli väga huvitav. Lasin ennast pildistada F14D TomCat hävituslennuki taustal, mis veel käesoleva aasta alguses külvas pomme Iraagis. Enamus väljapanekuid oli muidugi siinse tsiviillennunduse ajaloost ja tõesti huvitav oli. Inimesed olid annetanud muuseumile palju väikelennukeid. Ühte hästi väiksesse ja armsasse vineerist kerega tillulennukisse lubati ka kokkpitti ronida. Minust suurem inimene sinna mugavamalt ei mahukski.Linnu juures käisin siis ära, oli teine kodus. Minule tähelepanu ta ei pööranud. Tegin temast siis mõned klõpsud.


Pilt linnust omas kodus. Mast on päris suur ja ligi 50m kõrge ja lähedale ma sinna samuti ei saanud. Tuli fotokast viimane välja pigistada. Tegemist on vist kotkaga, see isend tundub olema väiksemat sorti, võib-olla järelkasv. Mina teda ega kedagi teist seal lendamas ei näinud. Valgepea merikotkas on siin rahvuslind ja neid on päris palju ja elutseb Alaskast kuni Mehhiko põhjaaladeni. Tolle linnu koduvalik on ikka üliharuldane - mobiilimasti otsas siis. Meie meeskonna tööle pandud 3G tugijaam on samuti selles mastis. Loodetavasti saavad nad hästi läbi.

Kui nüüd muusikast rääkida

Kui nüüd muusikast rääkida, siis ma olin juba hakanud harjuma, et minu öökapi raadiost tuleb peaasjalikult kantrit ja neegriräppi. Ja kuna mu arvuti on ka siin hotellis ühendatud töö võrku, (sest ma töötan ka oma hotellist), siis seal on kerge tsensuur peal ja veebiraadiod kuulata ei saa. Ei pääse isegi mitte, ühe minu lemmiku, Vikerraadio kodulehele.. Rääkimata muust pornost. Erinevalt mõnest araabia riigist , woman.delfi.ee siiski täiesti töötab meie arvutivõrgust. Kuid täna – peale kolme nädalast siin maal viibimist, mul koitis idee. Mul on ju autos GPS/PDA, mida ma kasutan seni ainult navigeerimiseks tänavarägastikus meeldiva naisehääle juhendamisel. Tõin selle PDA oma tuppa, häälestasin ta WIFI lainele ja voilaa – saab kuulata R2-te ja Vikerraadiot nii laivina kui salvestatud saateid, kas või voodis. Ma olen nii rahul. Esimene intervjuu mille ma täiesti juhuslikult R2 kodukalt MP3-na tõmbasin ja kuulasin, sattus kohe olema tõeline pärl. Kodumaal pidavat käima tv-saade Geenius&Kaunitar ja ühe "osalisega" oli see intekas ka tehtud. Aga kuulake ise SIIT.
Ja äraütlemata mõnus on kuulata õhtul enne uinumist jutusaateid nagu "Kuula rändajat", Ajalootund, RahvaOmaKaitse jms.

Sonic "boom"!

Eile muuseas väisas ka AirForce1 koos George’iga pardal Tampat. Küllap ta tahtis ka mind õnnitlema tulla, mul oli ju sünnipäev, aga ma saatsin ennetava sõnumi et ärgu tulgu. Tööd on palju ja on seda väävli haisu siia veel vaja. Samuti naases kosmosesüstik Atlantis eile oma kosmose missioonilt ja maandus edukalt varahommikul oma Florida basis. Selle süstiku maalenaasmisega seoses veel sellist infot. Eelnev õhtu päris hilja töökaaslane Jõu helistab ja hoitab, et kui ma hommiku kella kuue paiku peaks ärkama hirmsa kõmaka peale ja aknad värisevad ja kõik muu is “shaking” – siis ärgu ma põdegu, ei ole tegemist maavärina ega arvatavasti ka mitte pommirünnakuga. Lihtsalt Atlantis naaseb koju. Nimelt kui kosmosesüstik päris suure ülehelikiirusega maandumiseelselt maalähedasse tsooni jõuab siis toimub “sonic boom”. Tegelikult vist isegi kaks plaksatust sekundilise vahega, kuuldub nagu üks suur kärgatus. Florida kohalikud elanikud on selle “suure pauguga” juba harjunud kuna kosmosesüstikud on naasenud siinsesse baasi oma vist ligi sajal korral. Minu sünnipäeva hommikune pauguäratus igal juhul jäi olemata. Magasin sügavalt ja nagu ma veebist uurisin lähenes süstik florida kodumaandumisrajale teisest suunast, üle Mehhiko lahe edela poolt. Viimasel ajal nad plaaneerivad jah oma trajektoore nii palju kui võimalik tiheasustusest kaugemalt. Et jupid ei sajaks kaela kellegile, kui miski jälle nihu läheb.

Ilmad on siin soojapoolsed

Õues on märgatavalt jahedam, kui eelmised õhtud, ainult 24 C tavapärase 28C asemel. Mitu päeva ette hoiatatud külm front on rahulikult üle meie liikunud. Mõnus. Kannatas õues jooksmas käia ja hiljem ujusin basseinis. Diagonaalis, et pikem tunduks. Istusin veel kuuma veega mullivannis ka. Florida on seni orkaanidest tänavu pääsenud, kuigi orkaanihooajast enamus peaks olema juba seljataga. Küll aga lugesin täna kohalikust ajalehest Tampa Tribune, et oktoobris ikka mõni orkaanipoiss siia eksib. Sest oktoobris on õhumasside ja hoovuste liikumine selline Atlandi keskel suuri orkaane enam praktiliselt ei teki. Küll aga väikesed sisenevad hea meelega Mehhiko lahele ja siin koguvad nad sooja vee kohal jõudu ja kusagil kindlasti ka maabuvad. Nii palju siis ilmateadust.

Tampa, mu arm?

Täna reisisin Tampasse, tundub et see jääb järgmiseks kuuks ajaks minu kodulinnaks. Teekond oli 230 miili pikk ja tubli 5 tundi kulus selleks autosüitu vahepealse lõuna ja ringutuspausiga. Sõitsin väiksemaid maanteid pidi, nii oli tee ka veidi, lühem kuigi ajaliselt vist mitte. Ikka põnevam kui mitmerealisel kiirteel tuimalt uhada. Jäid silma tohutud avarused, maisipõllud ja rohumaad. Ühel väga pikal ja joonsirgel lõigul kiirendasin Sonata täpiks. Sain teada, et erinevalt Georgia osariigist siinsetel rendiautodel piiraja puudub. Aga piiraja peabki olema igaühe kõrvade vahel mitte kusagil masinas.
Tampa on Mehhiko lahe ääres ja siin on veel palavam kui Atlandi ookeani äärses Miamis. Kurat küll.

autojuttu, sest ilma autota ei saa siin maal

No mul on jälle uus rendiauto, kuna lennujaamast võetud masinaid on pikka aega kallim pidada mingite siinsete spetsiifiliste maksuvärkide tõttu, siis tuli siin Boca Raton’is uus masin võtta. Sedakorda siis 2005-nda aasta Hyundai Sonata 3.3V6 aut. Mul oli väga hea meel, et selle käru sain, polnud Sonatat kogenud varem. Ja ootused olid mul kõrged, kuna seni proovitud Hyundai väikeauto Getz (Islandil 2 päeva) ja isa linnamaasturist ametiauto Santa Fe (2006) on jätnud väga hea mulje kasutusõbralikkuse ja kvaliteedi poolest.
Mazda6-st ümber istudes oli kohe tunda, et käigukasti lülitused käivad aeglasemalt, pidurid on tuimemad, mootorimüra veidi suurem. Teemüra oli märgatavalt vähem kuulda. Oli tunda, et autol on madalatel pööretel võimsust rohkem, kuid kiirust küll Mazdast rohkem polnud. Kui Mazdat iseloomustas väga hea pidamine paigaltstardi puhul, siis Sonataga vastupidi. Vaatamata raskele V6-le vedava silla kohal oli veojõu rakendamisega tõsiseid tegemisi. (Rehvid olid samad Michelinid mõlemal autol).
Niiske ilmaga olid külgaaknad pidevalt märjad ja udused, kuiva ilmaga rooliratas kiiksub armsasti. Katuse luugi sisemine kate liigub veidi liiga kergesti – hoogsamal paigaltstardil avaneb too ise nii 10 cm võrra.



Ameerikamaal ei panda kunagi auto tehnilistesse andmetesse kirja tema kiiruslikke omadusi. Kuna sama mootoriga Sonatat müüakse ka Euroopas, siis eesti maaletooja Topauto kodulehe andmetel peaks 0-100kmh tulema ideaalsete tingimuste korral 7.7 sek (ja seejärel on veel toonitatud et reaalses elus pruugi see nii nobe üldse olla). Ja hea et toonitavad. Ma huvipärast tegin paar mõõtmist käepäraste vahenditega (stopper ja GPS) ning need kinnitasid mu sisetunnet. Alla 9 sek.-i küll ei saa.
Mulle meeldib nende autotootjate lähenemine rohkem, kes tehnoandmetesse panevad täislastis masinaga saavutatud tulemused. Siis on positiivne üllatus tegelikkuses : )
Ausalt öelda on Sonata mulle väike pettumus, Tehnikamaailma talvetesti võitjalt oleks lootnud veidi enamat. Aga kes teab, kuna Euroopa jaoks mõeldud Sonatad ei tule Alabama osariigi tehasest, siis äkki need on parema koostöökvaliteediga.

about nineeleven

Viimased kolm päeva on pole telerist tulnud õhtuti muud kui ülevaated ja analüüsid 5 aasta tagustest sündmustest. Eileõhtune dokumentaalfilm discoveriy kanalilt ühe NYC tuletõrjedepoo eluolust mõni päev enne ja pärast 9/11 oli päris põnev jälgida – kaadreid mida polnud näidatud oli palju. Fox News üllatas täna aga sellega et lasi pea järjepidevalt täpselt seda mis nende kanali eetris oli täpselt 5 aastat tagasi. Aga üldiselt on sellest teemast kõrini.

lauba - puhkepäev

Ma olen seekord marukiiresti kohanenud ajavahega ja siinse töörütmiga. Esimene puhkepäev tuli ka nii ootamatult kätte, et ei osanudki plaanida mingit erilist tegevust seks päevaks. Käisin poes ja soetasin fotoaparaadi, kuna selgus et olin oma seebika kodumaale unustanud. Aparaadiks valisin Canon S3 IS, 12-kordse optilise zuumiga. Piisavalt kompaktne, kuid piisavalt võimekas et rannas lindusid pildistada :) Pealelõunal lugesin järjekordse peatüki juturaamatut. Seejärel pöörasin voodis kõhuli ja juba ma magasingi (eestis oli kell 23 :D). Õnneks tunni aja päeast ärkasin üles ja oli just paras aeg sättimaks minekule. Spordihoonesse nimega LA Fitness. Sama keti spordiklubis käisin kevadel Atlantas ka, nii et teada värk, mis seal ootab. Hommikupoole olin uurinud ka lähemal asuvaid kohti, kuid üheski polnud sauna ega normaalset ujulat. Aga nädalavahetusel pole midagi hullu ka veidi kaugemale sõita, 8 miili on ehk sinna. Ja tagasiteele jääb see vahva supermarket, kust saab tervislikku toitu - organic food.
Nii ma siis käisin selles fäncis spordiklubis. Sõudsin 2100m ergomeetril, loopisin veidi neegripoistega korvapalli, mõned harjutused kehale, ujusin 500m, saunatasin. Ja siis oligi kell juba 20 saamas, mis on nädalavahetusel sulgemisaeg neil. Väga mõnus oli. Homme lähen ka peale tööd (jajah, homme pühapäeval ma töötan), sest ma ostsin nii öelda 24h pääsme, millega saan järgmine päev ka sisse. Juba selle pärast tasub minna et saun oli ameerika kohta päris hea võis leili visata ja puha.
Mul tuli kohe meelde, kuidas kevadel oli ühes Atlanta spordiklubis osadel treenijatel, eriti tennisemängijatel, loll komme tulla enne trenni algust täies varustuses saunaruumi end üles soojendama.. See käis mulle ikka jubedalt pinda kui kari afroameeriklasi vajus leiliruumi, särgid seljas, MP3 mängijad käes, klapid kõrvus üürgamas, tossud jalas, jõujoogipudelid näpus ja ronivad aga lavale. Mul oli ka suur pudel. Selles oli kuum vesi. See vesi läks kiiremas korras kerisele. Neegrid tegid sääred. Mina olin rahul.
Võrdluseks võite juurde lugeda minu Aafrikamaa saunakogemusi SIIT.

Kus on meri?

Käisin lõpuks mere ääres. Läksin otse töölt merd otsima. Ookean on ainult 1 km meie kontorist, siinsest kodust 4 km. Palmid õõtsusid. Vesi 84F, õhk 90F. Ilus oli. Rannavalve tööpäev oli samuti juba kell 5 lõppenud. Ega seal eriti kedagu valvata poleks kah. Nägin jube suurt daami, ma arvan et terves põhja-euroopas ei leia nii suurt tagumikku. Vaene inimene.
Tegelikult paistsid kõik need vähesed rannasolijad väga õnnelikud välja.

Tahaks süüa tervislikult

Otsisin üles selle toidupoe, kus müüakse orgaanilist toitu. WholeFoodsMarket. Mul on väga hea meel, et minu linnaosas ta olemas on. Mitte küll väga lähedal, aga täitsa olemas. Sealsed toiduained on tavapoodidega võrreldes palju “puhtamalt” kasvatatud asjadest tehtud. Maitsevad paremini. Peale selle on neil seal kohapealne köök, mille toodang on suurtel vaagnatel väljas, saab ise valida ja komplekteerida omale kõhutäie ja siis kaalujärgi maksta. Kohapeal süüa või kaasa võtta. Väga mõnus ja maitsev. Mina võtsin Turkey lasanjet (kalkun vist, mitte türgi) ja Ungari guljashi ja salateid. Kaasa veel topsiku hernesuppi. Olen rahul.

4. sept: TLN -FRA-MIAMI

Tulle vastu minu soovidele on Luftwaffe, sry - Lufthansa, lisanud juurde reise Frankfurdi suunal ja nii ma neid siis jälle kasutasin. Päris meeldiv oli. Frankfurdi lennuk oli täiesti täis ja minu kõrval istus üks hiinlannast tudeng. Kui te nüüd arvate et hiina tüdrukud on sellise lameda näoga lühikesed junnid siis, see ei ole sugugi alati nii. Pilusilmne ja pikakoivaline chinese chick üritas inflight ajakirja vahelt ühte ankeeti välja tõmmata ja see kippus rebenema ja siis ma sain maha suurepärase pick-up-line'ga - on sul nuga vaja? Tahtis küll, aga ma vabandasin, et viimasel ajal hästi enam ei pääse noaga lennukisse. Igal juhul saime meeldivalt jutule ja selgus järjekordselt, et maailm on väike. Tema vanaema elavat just selles Kirde-Hiina linnakeses, kus mina mõned aastad tagasi töötasin päris jupp aega. Lily (või oli ta Lucy?) osutus meeldivaks ja arukaks vestluskaalaseks, kes talus vapralt ka minu seksistlikke nalju. Selgus, et tüdruk on elanud vanematega 5 aastat Moskvas ja viimased 8 valdavat Eestis ja nüüd läheb Kanadasse ülikooli õppima. Ühesõnaga me vestlesime valdavalt puhtas vene-inglise keeles. Tänu Lily'le sain ma jälle meeldetuletatud hiinakeelseid sõnu ja väljendeid. Mina õpetasin talle mõned olulised saksakeelsed väljendid nagu: saoledloll, saoledhaige, "Arbeit macht frei", shaisse. Rohkem ei tea ma isegi. Kuna temal tuli paar tundi kauem Frankfurdis jätkulendu oodata, siis ma usun kulusid talle need väljendid marjaks. Ja juhul kui minul läheb tulevikus vaja jõukast perest pärit hiina pruuti, siis nüüd tean kust saab. Aga tema perekonnanime küll ei võtaks, sest kui seda osalt vene tähtedega lugeda saame peaaegu et "levinud kolmetähelise slaavi sõna".
Üle Atlandi lend oli väga hea kogemus. Lend oli nii 65% täituvusega, aga minu kohal olid ühed daamid ees. Nad oli nii umbes 10 rea võrra eksinud, aga see on ~ 65 aastastele andestatav. Peale babuljade õigele trajektoorile juhatamist jäi minule 3 vaba kohta aknast vahekäiguni, kus ma sain mõnusasti horisontaalselt puhata. Ja und oli mul vaja, sest eelmise päeva Rakvere rattaralli oli päris väsitav. Lennu lõpu poole tuli üks meeskonnaliige otsima kedagi mr. Consalest, kes oleks samuti pidanud istuma ühel nendest kolmest toolist. Seda härrat otsiti lausa läbi mikrofoni taga. Mina ei osanud neile abiks olla. Miami tervitas mind niiske palavusega. Sain kätte oma rendiauto, milleks Mazda 6 aut. 3.0V6. Mina polnudki varem sellises keskmise eestlase "unelmas" istunud. Tunnike navigeerimist meeldiva naishääle juhendamisel ja jõudsingi 40 miili kaugusel asunud sihtlinnaosasse - Boca Raton'isse. Selle mootoriga oli masin loomulikult päris nobe, aga see tee- ja rehvimüra oli ikka päris häiriv. Õnneks teed pole siin väga karedad. Kui ma kella 6 paiku kohaliku aja järgi kontorisse jõudsin, selgus ka miks kõik on nii rahulik ja tipptunnile omast liiklukeerist ei ole - täna on siin töörahvapüha ja puhkepäev. Kontoris oli ainult üks malaisia päritolu noormees ja temal on sama eesnimi mis minul, vähemasti kuulmise järgi. Seepärast oli meil veidi seletamist, et kumb on kumb :D

September 2006

Kuna algamas on järjekordne seiklus minu elus, siis ehk tekib ka ühtteist kirjutamisväärset nagu mul juba tavaks saanud. Kooliaasta alguses on ikka paslik alustada uute tegemistega, olgu siis seekord selleks blogi - minu paigaveeb :)