Aint talking some shit here..

Monday, August 27, 2007

Voodimaraton

Nüüd ma võin vist öelda, et ”I am really good in bed”. Sest mitu päeva hoidis haigus mind pikali. Ja haiglakogemus Kohtla-Järvel.. vot see on vast elukool! Nüüd tundub elu vist tükiks ajaks ilus, arvan ma.. Ida-Viru Keskhaiglasse sattusin. Teisisõnu oli tegu fast-track-keelekursusega. Vene keel tuli nende päevadega meelde mis mühises. Haiglažargoon (või on õige öelda argoo?) on kohati päris vaimukas kuulata. Ka vanglažargooni osas võib siin haritud saada, sest kontingenti on ikka igatsugust.
Viimasel õhtul lappasin haigla puhkenurgas riiulites olevaid raamatuid. Mitmesugust venekeelset väärtkirjandust oli. Leidsin ka 3 eestikeelset teost. Need olid: Noor kaardivägi, Selma brigaad (jutte kolhoosielust) ja ENSV Kalasportlase käsiraamat (~300 lehekülge). Siis astus mulle longates ligi siilisoenguga, lakk-kingades ja triibuga dressides turske noormees. Tema ütles et siin riiulitel on kõik ”muraa” (ehk siis saast) ja ulatus mulle mingi klade. See oli psalmid ja jutustused Jeesuslapsukesest. Maailm on ikka imeline.
Ma ütleks siiski aitähh arstidele-õdedele, kõigile teistele pöidlahoidjatele ka suur tänu.

Tuesday, August 14, 2007

Rakke rattamaraton

Nädalavahetuse sisse jäid /// suvepäevad Veneveres ja pühapäevane Rakke rattasõit. Suvepäevad olid nagu ikka oma tuntud headuses – sportlikud võistumängud, ohtralt ujumist ja chillimist, rannavolle, muusikalised kollektiivid, tants ja trall. Pühapäeva hommikul peale mõnetunnist und, ärkasin telgis üllatavalt puhanuna, puder maitses imehästi ja sündis otsus, et lähen ikkagi Rakke rattamaratoni starti.
Rakkes olen ma juba traditsiooniline osaleja, tegu ju ikkagi Virumaa üritusega. Aga alati on seal mul mingid jamad esinenud. Olen seal vist iga kord kukkunud ülepeakaela mõnel roopalisel laskumisel või põlluvaheteel. 2 aastat tagasi suutsin ma seal teha heinamaalõigul sellise lennu, et minu tollase jalgratta tagumine pool tuli põhimõtteliselt maha kanda.. See oli ka minu esimeseks ja seni ainsaks katkestamiseks võistluse käigus.
Südapäeval anti start ligi 30C kuumuses. Pikale 60km rajale startis ligi 900 ja lühemale ~200 ratturit. Stardikoridoris 600-700 lähet oodates avastan, et kindaid mul pole, need jäid auto katusele. Aega veel oli, aga ei viitsinud järgi minna. Et palav ilm niikuinii ja ehk saab hakkama (ilma kukkumisteta). See-eest oli mul erinevalt teistest ratturites seljas vaid õhuke maika ja Camelbak-is ligi 2 liitrit väga lahjaks tehtud spordijooki. Nii et palavus mind ei piinanud üldse ja toitlustuspunktides võtsin ma hoo pealt vaid vett.
Rada oli põnev, tähistus tipp-topp, ergutajaid rohkelt, palju oli mõnusaid metsa- ja heinamaateid, tolmavat kruusa oli vähe. Emumäe otsa jõudsime lausa korduvalt ja mitmelt eri küljelt. Läbi lauda sõitmine oli ka vahva vahepala. Rajal oli ka paar märkimisväärset mudalompi-veetakistust, ma arvan et need olid korraldaja poolt kunstlikult tekitatud. Ühe taolise ~45-ndal km-l asunudvee augu juures oli üllatav intsident. Minust mõnevõrra ees sõitnud rattur pidurdas järsult ja vahetas rööbast vahetult enne mudalompi. Mina tulin tagant hooga ja olin juba liiga väsinud, et raatsiks pidurdada ja uhasin täiega läbi ning too kutt nr 566 sai kerge duši. Küll siis tuli alles vingumist ja hala kuuldele.. Täitsa pekkis. Tüüp sõitis nüüd minust mööda ja aina ulus. Ma olin täiega üllatunud. Eks ma mölisesin vastu ka, et sellised siidisokkides vennad jäägu parem koju. Pärast tüüp märkas et ma olin tal tuules ja üritas korra mind maha raputada. Ei õnnestunud. Siis tegi ta korraks põhjendamatu äkkpidurduse. Jõudsin napilt reageerida. Ikka uskumatu iseloomuga inimesi leidub.. No vähemasti ununes mu väsimus päris mitmeks kilomeetriks. Siis oli juba vaid 10km lõpuni ja avastan, et aina rohkem jääb minule ette väsinud rattureid ja minul veel haamrit polegi tulnud. Parandan kõvasti oma positsiooni, 566 jääb ka maha. Jõudu jagub täpselt veel rajuks lõpukiirenduseks Rakke staadioniümbruse kõrgendikel. Lõpuaeg täpselt nagu planeeritud 2:45 ja koht neljanda saja keskel. Kõvasti parem kui lootsin. Supp maitses hea. Väga rahul nädalavahetusega.

Sunday, August 05, 2007

Tudu triatlon

Eeskava: 0.8km ujumist, 2.5 km rabajooksu, 17km rattasõitu (sellest pool kruusastel metsateedel), 5km maanteejooksu. Olustik: Õhk 25 C, vesi 19C, tuul põhjast 5 m/s
Tudu triatloni on eripäraks on start kell 16, ujumine rabajärves, jooksmine rabas, häälekalt kaasaelav publik, ladus korraldus ja muidugi osavõtjad – respect kõigile.

Laupäeva hommikul - no ei olnud mul mingit tunnet, et tahaks minna ja panna ;) Olemine oli kange ja mõned kohad ikka veel valusad kolmapäevasest pikaks veninud surfikoolitusest. Kuid sellist üritust lihtsalt ei saa vahele jätta ju. Häälestan ennast, et lähen tiksun läbi, kasvõi väärt seltskonna pärast. Kohapeal olles tekib muidugi mõnus õhin. Järv sillerdab ja tundub sel aastal eriti suur. Laine paistab olema ujumisele otse vastu. So what, eelmine aasta oli ju ka. Üritusel on rahvusvahelist hõngu - stardis on 2 soomlast. Üks nendest tundub päris sportlane, teine aga ~120 kilone õllekõht. Koomiline paar. Stardi eel käib hirmus lõõpimine teemadel a´la oi sina ka talvega tublisti kosunud. Tuletatakse meelde, kuidas üks aasta järvest esimesena välja tulnu Narva poiss rabasse ära eksis :) Või kuidas keegi ”pime” ujus mitte vastaskaldasse, vaid paremas kaldas olnud paadisillani ja sealt anti talle pealtvaatajate poolt uus kurss kätte : )
Ja oligi start. Vesi on jahe ainult mõneks hetkeks, tegelikult tundub veidi soojem kui väljahõigatud 19C. Ujun alguses eriti rahulikult, sest distants on tõesti pikk, ja ei taha enam kogeda järve keskel õhupuuduse tunnet nagu Uljastel oli. Avastan, et minule sobib kroolides paremalt poolt hingamine isegi paremini. Ujun vahelduseks ka konna ja selili ja vaatan lihtsalt ringi. Ujujate lehvik on järve peal ikka uskumatult laiaks vajunud. Redelit pidi kaldaplatvormile ronides kuulen, et aega on kulunud ~16.30 ja olen umbes 23-ndana järvest tulija. Olen positiivselt üllatunud - minev aasta ujusin vaid ~40 sekundit kiiremini. Tõmban vanad tossud sipsti jalga ja sööstan rabarajale.
Noored Tartu suusaklubi poisid kalpsavad ees ja panevad otse üle pehmete rabamülgaste. Ma ei viitsi samuti ringi minna ja panen heas usus järgi. Dünamo. Vajun sisse nagu traktor. Vasak jalg on ikka kaugelt üle põlve turbamülkas sees. Tunnen, et koos tossuga ma seda jalga no-way välja ei sikuta. Lasen end kõhuli ja saan jala lupsti kätte. Hetkeks mõtlen, et selle jalavarju jätan sookollile ohvrianniks, tema alahindamise eest. Siis lükkan käe sinna turbamülkasse ja oh-imet, leiangi otsitava. Edaspidi jooksen targemalt, otsin laugaste ümbruses mättasemaid kohti. Minust mööduvad 3-4 kergejalgset, ise möödun ka paarist. Hiljem saan teada, et olin rabas ikkagi 20 sekki kiirem kui mullu. Jalgrataste juurde jõudes märkan, et kolmene punt sööstab velodega metsa vahele. Vahetan küll kibekähku jalanõud, aga selle rongi sappa ei jõua. Tagant ka ei paista kedagi, kellega võiks rattadistantsil koostööd teha. Jama lugu. Kuid väntamise tunne on päris kerge – kohe palju kergem kui tavapäraselt otse veest tulles sadulasse. Pikkadel metsavahesirgetel näen kolmest gruppi ees. Pingutan roppu moodi ja tasapisi nagu saan lähemale. Poolel distantsil metsavahelt asfaldile keerates on nad mul lõpuks käes. Jään gruppi lõppu ”puhkama”. Jõuame järgi veel kahele.Siis avastan et meie 6ne grupp ei tee üldse tööd. Kiirus ikka sama 30-33kmh nagu metsavahel. No nii ei saa ju rallit sõita.. Panen esiamordi lukku ja kiirendan korraks ise ette vedama, pagan, keegi ei tule järgi.. Tunnen et ega üksi ikka ei jaksa, lasen jala sirgu ja vajun jälle teiste tuulde. Hea küll, tagant kedagi ei paista ja loksume siis pealegi ”rahuvelotuuri” tempos. ~3,5 km enne rattaetapi lõppu märkan õigeaegselt, et nr 30 kiirendab hoogsalt teistest mööda ette vedama. Tunnen end värskena ja panen kohe sappa ja veel hullu spurdi otsa. Lähen ette, ütlen suht käskivas toonis ”võta tuulde” :) Kütame pead maas tagantuule toel tublisti üle 40kmh tunnis iga mõnekümne sekundi järel vedajat vahetades. Ülejäänud grupp esteks nagu üritasid, aga ei saanud järgi. Uskumatult pikalt saime eest ära mõne hetkega. Meie poolt perfektne äraminek :) Oi, see ärapõgenemine oli vajalik. Jooksumees olen ma ju kehv vajan lõpuosaks edumaad. Vahetusalas on ergutajaid palju-palju, valan pudelist veel järgijäänud vee pähe, lükkan velo ja kiivri teepervele ja silkan kohe edasi. Märkan, et nr 30 on jäänud veidi maha ja ta peab ka rattakingad jooksususside vastu vahetama. Hiljem saan teada, et rattasõidus olin minuti kiirem kui mullu. Nii et uhkes üksinduses jooksurajale, ees paistab paar selga. Jooksudistants on iseenesest erakordselt nüri, 5km mööda heinamaade vahelist Rakvere-Rannapungerja maanteed kuni Tudu koolimajani välja. Imelik küll, aga ma tunnen end jooksu ajal peaaegu et hästi : ) Eriti imelik on see, et tagant ei paista nagu keegi lähemale jõudvat, aga ees paar selga lähenevad. Möödungi kahest. Päike on ere-ere ja taganttuul jahutab parajalt ja põdrakärbsed tiirlevad. Viimane pool km on siiski veidi kannatamist ja ongi läbi!!! Jooksuaeg ligi 3,5 minutit parem kui mullu – täiesti uskumatu. Arvata võib, et igaesmaspäevane Elioni SK jalgpall kogu kevade vältel on hästi mõjunud mu jooksmisele. Seega triatloni koguaeg ~4 minti parem kui mullu, lõpukoht 3 võrra küll kehvem. But who cares about final standing :), sellisele üritusele tullakse ikka valdavalt fun`i pärast. Ja ma olen väga rahul. Ma usun et ka kõik ülejäänud 53 osalejat, kes kõik ka jõudsid finishisse, jäid üritusega rahule.
Enne lõputseremooniat jõudis enamus ka Tudu avalikus saunas ära käia. Paar kohalikku vanameest, kes saunas olid, vaatasid esteks päris üllatunult järjest sisse sadavaid põskedele-kätele-jalgadele maalitud numbritega mehi. Nagu ärakaranud vangid : ) Tudu saunas on vahva extra-feature - külma veega täidetud sügav bassein. Saunas oli üks põhiteema, et kas ja millise ajaga üks keskmine rahvasportlane suudaks läbida raudmehe distantsi 4,2/180/42. Siis tuli tänase triatloni vanim osaleja 55 aastane Kaarel S. ja ütles, ohh, ta on seda 9 korda läbi teinud.. Ja et enamus teist suudaks seda 14-15 tunniga. Võib-olla tõesti.