Fossavatn – ookeani vaatega suusamaraton

Euroopa äärmise serva peal toimuval suusamaratonil kaasalöömisele eelnes elamusterohke kahepäevane autoretk Reykjavikist saareriigi äärmisesse loodenurka. Teekonnal kogesime meeletut lumetormi, eredat päikest, pikki tunneleid, stop-over mägede vahel suurepärase väliujulaga hotellis Laugarholl, sadu kilomeetreid nauditavaid maanteid fjordi serva pidi, ohtralt kauneid vaateid. Isafjördurisse reede lõunapaiku kohale jõudes sai kohe mindud hotellirestorani, ei jõudnud veel ringigi vaadata, kui tagumisest nurgalauast TERE hõigati. Meiekundimehed olid juba kohal ja mitte üks, vaid lausa 2. Selgus et Robert P oli selle külamaratoni J FIS tehniline delegaat ja Peeter K on ajutiselt sprinterist pikamaameheks kehastunud.

Gravel road in Westfjords

Krusavikuberg

Tegelikult on pika ajalooga, 1935 aastal algatatud Fossavatn juba ammu külavõistluse staatusest välja kasvanud. Tänavu oli osalejaid erinevatel distantsidel üle 300 ning 15 erinevat riiki esindatud. Igasugustest korralduslikest pisiasjadest oli tunda, et see suusavõistlus on sellele väikesele eraldatud linnakesele üks aasta põhisündmustest. Ja nagu korduvalt toonitati, suusavõistlus on pigem teisejärguline – kõige tähtsam on sotsialiseerumine ning party-party-party. Õhtusel pasta-üritusel räägiti powerpointimise abil lahti ilma tõttu tehtud rajamuudatused. Terve pärastlõuna kestnud lörtsisadu ja piimjas udu üleval mägedes, ning sama prognoos homseks, tegi võimatuks ohutult kasutada traditsioonilist trassi. Selles olin ma ka ise paar tundi varem veendunud, stardipaigas oli nähtavus ~20 meetrit. Aga kuna kõik oli nii valge, siis vaadata ja näha nagu polnudki midagi. Sellepärast otsustati võistlus läbi viia veidi madalamal asuva finishipaiga ümbruses kolmeringilisena. Hoiatati, et veidi lühenenud distants ei tee sõitu sugugi kergemaks, tõusu saab palju rohkem olema.

Seltún geothermal area

Laupäeva hommikul võttis Peeter mind auto peale ja tund enne starti sõitsime üles võstluspaika. Nagu prognoositud, puhus fjordi poolt ajuti võimas tuul – lipud olid sirged ja vilistasid, kohati lendles ka märga lumekruupi. Aga õnneks tagapool mägede vahel oli rahulikum, tuul oli soodsalt tõusudel tagant. Tegin väikese proovitiiru juba kodumaal ettevalmistatud nowax suusaga, ja see toimis lihtsalt suurepäraselt. Eliitgrupi võistlejad kasutasid vist kõik määrdevaba suuska, valdav enamus harrastajaid oli mingi kliistri/tahke variandiga. Nii muutlikes, kord märjema ja kuivema lörtsisaju ja suhteliselt suure kõrgustevahega oludes on igal pool pidava ja mitte ”jäätuma” hakkava suusa pidamisala ettevalmistamine hullemat sorti keemia. Siin kohal au ja kiitus nowax suusa leiutajatele. Skandinaavia harrastussuusatajad on konservatiivsed ja seal pole määrdevabad sulailma suusad populaarsust veel saavutanud.

Kerið - vulcanic crater

Isafjördur graduates

Kell 11 anti lähe ja veidi üle 100 pikamaa võistlejat asus teele. Ringi esimesed 3 kilomeetrit oli valdavalt tõus ja see tõmbas rivi kiiresti laiali, liidrid kadusid kiiresti täpiks. Kahest jäljest oli valdavalt kasutatav üks. Mõnes kohas oli tuule tõttu tõsiseid raskusi kepid õiges kohas maha lüüa. Sõitsin enam-jaolt koos ühe rootslase ja islandlasega kolmekesi koos. Mõlemad olid minuga võrreldes päris tugevad, kuid rootslasel eriti ei pidanud ja islandlasel veidi pakkis raja kõrgemas osas. Joogipunkt oli veidi enne ringi keskpaika, kui pikemad tõusud läbitud ning loomulikult  uuele ringile mineku alguses. Mina ei pidanud paljuks peatuda ja  jõin iga kord korralikult, teadsin et saan oma eest pääsenud kaaslased igal juhul kätte. Laskumised olid vastutuule tõttu mitte eriti kiired, kuid neil puhkudel kui kiirus üle 40kmh küündis, oli tuisu tõttu päris raske piisavalt ette näha, et end õiges jäljes ja tasakaalus hoida. Sest kõik oli ümberringi nii valge. Muuseas, lumi on siin omapärase värvivarjundiga, teatud nurga alt lähemal vaatlemisel hoopis sinise tooniga. Viimasele ringile minnes oli rajamasin just mõne aja eest ees läinud ja uued jäljed tõmbanud. Värske rööbas oli sulalume tõttu piisavalt tugev ja see lubas laskumistel muretumalt puhkeasendis olla. Libisemine muidugi muutus värskes jäljes veidi kehvemaks. Viimasel ringil tõuse võttes tuli ikka kerge haamer mul ära, jäin mõneks hetkeks teistest kuni 50 m maha. Õnneks taastusin kiiresti ära. Samas jäid meile ette mõned täieliku ”paneeli” all ägavaid suusatajad.

Isafjördur from skitrack

Saime kätte ka veel ühe CCC1000 klubi rootslase, kes oli kogu aeg ~200-300 meetrit eespool olnud. Paar km enne finishit islandlane Höskuldur kiirendas, polnud erilist probleemi järgi hoida, rootslased jäid. Laskumise lõpuks libisesin islandlasest möödagi. Viimasel kergel tõusul 500m enne finishit panin mõnuga pikka vahelduvsammu ja üllatuseks sain lõpulaskumiseks korraliku vahega eest ära. Nii et üldarvestuses Eesti esindajatele II ja 27-s koht J

Fraction of cake buffet

Linnaujula oli suusatajate päralt. Saunas arutleti pidamisprobleeme ja oldi üllatunud määrdevabade hästitoimivate suuskade, mis pole carving põhjaga, olemasolu üle J Kell 15.30 algas spordihoones koogipidu ja auhinnatseremoonia. Pikad lauad olid igatsugu salateid ja küpsetisi lookas täis. Tundus, et kõik linnakese kohvikud ja ka paljud kohalikud elanikud olid miskit seks puhuks küpsetanud. Hilisemale suurele peole kultuurimajas kahjuks ei olnud võimalust jääda, kuna reisiplaan nägi ette õhtuse lennuga Reykjaviki naasmist. Nii et tuhatkond raju kilomeetrit läbinud Renault Megane´i võtmed tuli jätta check-in lauda. Seejärel sai huviga jälgida, kuidas AirIcelandi propeller Dash nõudliku ilma kiuste fjordi sisse lendab, teeb mägede vahel järsu tagasipöörde ja juba järgmisel hetkel maandub. Reis Reykjaviki toimub ilma igasuguse dokumendikontrollita. Järgmine hommik on parasjagu aega, et nautida päikeselise kevadilmaga Islandi suurima väliveekeskuse hüvesid. Seejärel oligi aeg Eestisse naasta. Oli emotsionaalne kevadine reis.