Aint talking some shit here..

Friday, March 28, 2014

Nädalavahetus Vålådalenis


Tegelikult oli laupäevaks plaanitud osavõtt suusamaratonist Trondheimi kandis mägedes, aga juba paar nädalat varem andsid korraldajad teada et 80.-s Rensfjellrennet jääb kesiste lumeolude ja kehva prognoosi tõttu pidamata. Kuna odavad lennupiletid olid ammusest ajast olemas ning kes teab kauaks seda Trondheimi otselendu veel on, arvestamata proua tulevase ministri EA kohta tehtud väljaütlemisi, siis tuli võimalust kasutada. Broneerisin majutuse ringi Vålådalenisse, mis on murdmaasuusameka Rootsi poolel Åre lähistel mägedes.

Mittaklappen ja Ramundberget TLL-TRD lend
Reede hommikul kell 10 toppisin oma kodinad Vaernaesi lennujaamas rendiautosse ja veidi peale keskpäeva olin sihtpunktis kohal. Päike oli meeletult ere, nii et kaine mõistus käskis soetada näo kaitseks lisaks korraliku faktoriga kreemi. Tabloo hotelliukse kõrval teavitas, millised radadest olid peale öist lumesadu oli värskelt hooldatud. Neid oli ~35 km jagu, kõik omavahel ühendatud ja asuvad kõrgusvahemikus 600-810 meetrit  üle merepinna.
Prillid on hädavajalikud

Vålådaleni lähistel on ka eeloleval nädalavahetusel toimuva Årefjäll suusamaratoni start, nii et seegi trass jookseb külast läbi. Kuna maratoni rada on seal kandis ainult piki Vala jõeorgu, ilma et eriti kõrgemale roniks, siis sellel olid lumeolud kohati kehvapoolsed. Korraldajad/vabatahtlikud olid ametis maratoniraja põhja parandamisega ning hetkeseisuga planeerivad nad kasutada märtsi viimasel laupäeval toimuval võistlusel siiski originaaltrassi. Kuid ma ei imestaks sugugi kui nad oma otsust ümber muudavad. (Tänase seisuga ongi start viidud Edsåsdaleni kanti).
Suusamatkajad

Siin kandis on palju mägedes suuskadel matkajaid, valdavalt vanema põlvkonna rootslased. Või siis lastega pered. Välisturiste võib öelda et pole üldse. Tavapärane praktika on säärane, et hommikul pakitakse suurde seljakotti provianti ja minnakse pikaks päevaks kõrgemale mägedesse tatsama. Mõni ätt toimetas hotellis hommikusöögi bufeelaudade vahel suht küürus ja vaevaliselt, aga kui ma päeval hiljem seda vanapaari mägedes kohtasin, siis oli toimunud totaalne muundumine – vanamees tohutu seljakotiga ja “noorik” tema kannul liikusid äärmiselt särtsakalt ja ikka üles poole. Mäed, lumi ja päike paneb vere vemmeldama.
Loomajälgi oli lumel harjumatult vähevõitu. Vaatamata korralikule päevasoojale, oli ka linnulaulu pigem vähe kuulda.  Siiski õnnestus viimasel päeval näha kalkunisuurust metsist. Too oli asjatanud suusarajast ~10 meetri kaugusel kuuse varjus, kui minu lähenemine krudiseval lumel ta lendu ehmatas. Mind muidugi ehmatas see pahinal võimas õhkutõus samuti.

Vaade Sapporo nimeliselt rajal
Kahe ja poole päevaga tegin 3 klassika ja 2 vabatehnika sõitu, kokku tubli 150km puhast naudingut. Tuleb kasuks :)