Jälle Jiellevàrri! Dundret Runt 2018

Aprilli esimene nädalavahetus Rootsis polaarjoone taga Gällivares (Jiellevàrri saami keeles ja Jällivaara soome keeles) hakkab juba reegliks muutuma. Seekord lendasin Luleåsse ,kus juba ootas varasema lennuga saabunud Lauri. Rendiauto sain kätte ülikiirelt ja peale mõningast auto seadistamist olimegi teel, marsruudiks läbi Jokkmokki variant. See on küll ~30 km pikem tee, kuid ajaliselt ei kaota ja veidi huvitavam sõita. Imelik, et seekord oli teeääres näha mitmeid ärakoristamata põhjapõdra korjuseid lumevallist välja sulamas. Ühte hea tervise juures olevat suurt isendit nägime ka otse Jokkmokki linnakese servas, kappas teine hoogsalt risti üle.
Kell 16.59 olime minut enne sekretariaadi sulgemist Gällivares kohal ja saime kätte mõlema päeva suusasõitude stardinumbrid ning minu rõõmuks regas Lauri end ringi laupäevase kella 10se võistlussõidu asemel vaba stardiajaga matkasõidule, mis minulgi kavas.
Otsustasime, et stardime kell 8 hommikul, kui on matkajate nii öelda pidulik lähe stardipauguga. Ilm oli mõnusalt mõne külmakraadiga, lumi külm ja suusad oli lihtne tahke määrdega hästi pidavaks sättida. Lauri läks kergema vastupanu teed ja otsustas skin-suusa kasuks.

Hea kerge oli sõita, kuna võtsime alguses nagu plaan oli pigem rahulikult, rada oli hea ja eriti heaks muutuks peale seda, kui meie tee rahvamatkajate 30km ringilt ära pööras. Siis tuli 2km lageda tundra lõik, kus öine küljetuul oli ühe klassika jälje täiesti silunud ja teise olid varem startinud uuesti lahti sõitnud. Kuid see lõik lõppes ruttu, maastik muutus jälle metsasemaks jä rada oli edasi lõpuni perfektne. Algasid mõnusad pikad vahelduvtõuke tõusud. Käärisammu nõudvaid tõuse oli kogu distantsi peale kokku ainult 15 meetrit. Laskumisel osutus minu suusk Lauri nahkadega paarist veidi väledamaks ja otsustasime, et teda järgi ootama ma ei pea. Ühel tõusul sahistas minust mööda üks punase habemega minuealine kohalik tüüp, sättisin talle sappa ja kuna suusad olid meil võrdselt head, oli lihtne teha mõnusat koostööd. Vedasime 5km kaupa kordamööda. Vahel oli veidi värskeid pabulaid rajal. Ja umbes iga 7km tagant oli joogi ja toidupunkt, lõpu poole veel hulga tihemini. Täitsa pöörane TP-de hulk ja me veetsime neis ka mõnusalt aega, kokku vast 10 minutit seisu.

Eeleelviimases TP-s, umbes 12km enne lõppu sõin ohtralt mingit mõnusat keeduvorsti, muidu piirdusin mustikakiselli ja mahla ja veega. Lõpukilomeetrid vedas habemik eriti intensiivselt, mul oli viimased 6-7km täiesti võistlustempo kannatamine. Lõpusirgel suutsin talle siiski kõrvale võtta ja lõpetasime kõrvuti (mina terake eespool). Lauri jõudis samuti mõne minutiga kohal. Scandic hotellis oli minu palvel saun juba keskpäevaks kuum ja bassein meeldivalt jahe. Pärastlõunal käisime hiinakas söömas ja õhtu eel tegin autoga veidi intensiivsema testsõidu lumistel metsateedel.

Nagu tavaks, pühapäevane võistlussõit oli 31km vabatehnikas stardiga kell 10.30. See hommik oli tugevama külmaga, nii -10C ja see tegi juba eelmise päeva õhtu eel rajamasinaga valmis silutud ringile võistlustrassile ainult head. Osalejaid vaid veidi üle saja, kuna kõvematel tippudel kes VW suusatuuri raames siin võistlesid, oli pärastlõunal eraldi võistlusena mäkketõus Dundret mäesuusakeskuse tippu. Mõni minut eel otsisin silmadega üles Hollandist tulnud Leo nimelise vanamehe, ta oli paar rida minust tagapool ja läksin tegin juttu. Teda olen ma iga kord Gällivares sellel üritusel kohanud ja muidugi mäletas mind! Tema oli eelmise päeva klassikamaratoni päris võistlussõidu raames teinud ja minust paar minutit kiiremini.
Stardist pandi jubeda tempoga kohe minema, libisemine oli hea ning esimene 5km tuli alla 15 minuti. Sõitsime Lauriga koos, meie ees veel mõned, tugevad kadusid kiiresti eest ja seljataha tekkis sama kiiresti tühjus. Umbes 6-nda km kandis, kui oli mitme kilomeetrine lauge tõus, lasime eessõitnud neidudel minna, kuna tempo oli liiast ja ere päike küttis olemist kõvasti. Kusjuures Lauril polnud päikeseprille reisil kaasas ja pidi taluma lumevalgust täies hiilguses. 1 TP oli ~11 km kandis, jõin 2 topsi, Lauri piirdus vist vähemaga ja pääses eest, kuid tüdrukud olid ka veel siin ja tõmbasid mu kiiresti Laurile sappa ja läksid kohe ise ette vedama. Lühem neist oli eriti valusalt tempo tegija ning mul oli kohati rivi lõpus raskusi.

Poole distantsi peal oli metsa vahel veidi järsemaid tõuse ja siis järgnes kurviline laskumine tagasi tundraväljadele. Laskumisel oli meil tüdrukutega võrreldes suurema kaalu tõttu ka kiirus suurem. Aga mööduda polnud mul kuskilt ruumi, sest Lauri oli vasakus ääres ja tüdrukud kõrvuti minu ees. Sain siis suuremat plikat tema kepist lükata, samal ajal vajus väiksem minule päris ette, nii et minu vasak suusk oli juba kaugel tema suuskade vahel, ei jäänud muud üle kui temalegi tagumikust hoogu juurde lükata (kuna kepiotsad oli tal liiga all). Igal juhul koomiline olukord, aga kõik jõudsime kindlalt mäest alla. Nüüd läks suurem tüdruk ette ja tempo oli veidi aeglasem, mis grupi sabas sõites tundus eriti nauditava mugavustsoonis olemisena, kaunid baleriinid ees vedamas. Kuid kiirus oli tegelikult suur, õrn tuuleke vastu ja vara, vara oli veel ise ette minna. Maanteeäärses 19km-i joogipunktis jäid plikad veidi kauemaks jooma ja vist ka tuttavate pealtvaatajatega suhtlema, meie Lauriga saime ~150 meetrit edumaad. Tegin nalja, et tüdrukud jäid TP-s kaebust vormistama „tagumiku katsumise“ teemal ja finišis ootavad mind käerauad, ikkagi Rootsi ju : ). Lauri vedas päris teravalt ja kui vahepeal minu ette lasi, siis see tempo teda ei rahuldanud, kuigi kiirus ei muutunud kui tema jälle ette läks. Möödusime ühest tulise alguse teinud, kuid nüüd ilmselge haamri saanud harrastajast. Laskumisteks läksin ette ja töötasin aktiivselt kaasa, et maksimaalselt gravitatsiooni ja inertsi kasutada. Mõneks ajaks vedas siis veel Lauri, aga pika lauge tõusu peal tegin jälle mina tempot. Pikemal sirgel seljataha vaadates olid tüdrukud hästi näha ja justkui veidi lähemale meile saanud. Tundsin jaksu, et hoolimata tõusust võiks üle minna tihedamale V2 sammule ja kiirus tõusis. Lauri lasi vahe sisse, mina pingutasin edasi kuna lennukuse tunne oli mõnus, lootsin lüüa oma kahe eelmise osaluskorra sekundipealt sama aega ning 200m eespool paistis üks valges kombes suur mees tegemas imelikke tantsusamme ja tasapisi lähenevat. See on uskumatult tiivustav tunne, kui kiirus on suur, libisemine kerge, süda teeb küll 180 bpm, aga tunned, et ikka jaksad tiheda sammuga tööd teha. 400 meetrit enne finišit möödusin valges kombes soomlasest, ja olin üllatuslikult järgi jõudnud veel ühele suusatajale. Lõputõusul hoidsin mõneks hetkeks tema seljataha, et finišiheitluseks purakat koguda, kuid tüüp ei jaksanud duelli vastu võtta ja jäi viimase 200meetriga 10 sekundit maha. Finišis oli kõigil meeleolu super, sest kogu üritus ja ilm ja rada oli olnud viimase peal. Oma varasematele selle sõidu aegadele jäin ~50 sekundit küll alla, kuid sisetunne ütles, et see oli tegelikult senistest parim sõit siin. Ah-jaa, neidudele käisin ütlesin veel eraldi tänusõnad tubli vedamise eest ja mingeid pretensioone neil küll ei olnud : )
Kodutee läks plaanipäraselt ja kell 22.40 olime tagasi Tallinnas.

Audi A6 Avant, quattro

Traditsiooniline kõrvallugu rendiautost. Mul oli broneeritud Sixti juures 4x4 premium klassi sõiduauto a´la Audi A4, C-mercedes või 300 seeria BMW. Aga mulle määrati jälle kord masina upgrade ning eraldi toonitati lisaks Webastole ja navile haakekonksu olemasolu. Jee-right, kas tõesti oli mu väljanägemine selline, et tahan hobutreilerit vedama minna? Autoks oli siis jõulude eel tänavale lastud ja seni 8000 km läbinud Audi A6 Avant, 2.0TDI quattro, S-Tronic, S-Line jne. Autol olid Good Yeari 17 tollised naastrehvid ja kahjuks ka madalam vedrustus (kohalikus keeles sportchassi). Varuratast polnud. Nagu arvata võis ei olnud need 140kW suhteliselt raske auto kombinatsioonis eriti erksad. Kuid auto salongis oli teemüra mõttes vaatamata mitte kõige vaiksemale naastrehvi mudelile suhteliselt vaikne. Kuna pöörded olid kiirteel vägagi madalad, siis mootorit oli kuulda vaid kiirendustel. Mingi tuulevihin esiklaasi paremast servast teatud oludes tekkis ja veidi häiris, kuid seda suurtel kiirustel teatud nurga all puhuva tuule korral. Vedrustus oli õnneks ka kehvematel teelõikudel igati talutav ja maantee külmakergetest tingitud lainetustel põhja ei löönud (erinevalt aasta eest kogetud Ford Mondeost). Mulle meeldis, et reahoidmisabiline tegi oma tööd väga delikaatselt ja üldse mitte häirivalt. Kuna päev on polaarjoone taga juba pikem kui Eestis, siis matrix-LED tüüpi esitulede testimiseks hilisõhtul spetsiaalselt välja minna ei viitsinud. Spidomeeter valetas premium klassi auto kohta veidi palju, näitas maanteel ikka 6-8 kmh rohkem kui GPS.

Sõiduasend oli mugav, menüüdes seadistuste otsimine Audilikult segane, kuid lõpuks harjub. Näiteks infosüsteemi keele muutmine, ajab segadusse käimasoleva navigeerimise sihtpunkti (teekond kaob kaardilt, ainult finišruudulipp jääb näha). Ühtlaselt pikka otsa maanteel sõites keskmise kiirusega 100kmh on kütusekulu mõistlikud 6 liitrit sajale. Vahelduvates sõidurežiimides on see mootoriversioon siiski üpris isukas, ja keskmine kogukulu tuleb kindlalt üle 7 liitri sajale. Imelik, et jäisetel ringristmikel kippus raske auto ka madala kiiruse juures alati kuskile veidi libisema, ju siis oli tõsiselt libe. Quattro ja veojõu elektrooniliste abimeeste testimiseks tegin pooletunnise põhjaliku sõidu umbes 6cm lükkamata lumega kaetud talvisel metsateel, kahel pool 1.5 meetrised lumevallid turvamas. Siin oli kõik juhitavuse mõttes ootuspärane. Suunastabiilsuskontrolli ESC erinevalt varem kogetud Audi A3-st, selles masinas päris maha võtta ei saanud, kuid lõdvemas režiimis see otseselt hoogu ei pidurdanud.

SkadiLoppet - suusamaraton Saksamaal

Talve hakul istutasid lõuna-eesti mehed mulle pähe mõtte, et peaks minema 17-18 märts Saksamaale suusamaratoni sõitma. Skadiloppet leiab aset Bodenmaisi aleviku lähedal, vägagi Tšehhi piiri ääres. Suusasõit kuulub ka Euroloppeti sarja. Minule sai määravaks faktoriks, et Müncheni lennujaam on suht lähedal, ja sinna on meil Tallinnast korralik otseühendus, seega saab sutsti ära käia. Ja teine hea asi, et nädalavahetusel toimub 2 sõitu, kõigepealt laupäeval 32 km vabatehnikas ja pühapäeval põhisõit 42km klassikalises tehnikas. Lund on see talv olnud piirkonnas rekordiliselt palju, kuid märtsi alguse suured soojakraadid olid madalamatel kõrgustel ehk siis suusakülas selleks ajaks lume viinud, kõrgemal mägedes radade juures oli õnneks meetrike lund alles. Too nädalavahetus pidi toimuma ka suurem ilma külmenemine, mis küll aina viibis ja lõpuks leidis aset laupäeva õhtul. Seega vabatehnika sõidu alguseks oli stardis lumi veel päris märg ja seetõttu otsustasin esimest korda kasutada uusi kollase põhjaga auguga suuski, mis mõeldud just vanale märjale määrdunud lumele. Etteruttavalt peab möönma, et ma ei jäänud suusavalikuga eriti rahule - rada oli tõusudel väga pehme ja mu suusk vajus sügavale lumeputru ja suusaninas olev auk ainult aitas suusal lumme takerduda. Samuti hakkas kõrgemal rada jäiseks muutuma. 

Nii et kui peale nädalapikkust nohupuhkust läksin esimest korda suusatama ja seda Saksamaal ning oma uute kollase põhjaga sulailma suuskadega, oli põnevus suur. Ikkagi minu esimesed auguga suusad. Aga jah, see Fischerite auk suusaninas kippus sellise pehme raja korral tõsiselt vastu töötama. Muidu oli kena rada, keris päris kõrgele, kus oli juba külmem ja kõvem, aga olulist lennukust ei tekkinud ka seal. Meelde jäi ja imestama pani kohalike kehv laskumisoskus. Teisalt olid minu ümber olid selleks ajaks jäänud pigem vanemad saksa härrad. Üks kiitis, et küll ma ikka hästi libisen, aga tegelik põhjus oli selles, et ma lihtsalt laskumiste alguses ei pidurdanud ja loomulikult siis kerib hea hoo üles (ja veidi adrekat ka). Kukkumisi nägin enda ümber päris palju, pudrused kurvid niitsid mehi. Mõni kukkus ka tühja koha pealt ja mõni teine 2 meetrit enne finišit. Sain ise õnneks kõigist siruliolijatest edukalt mööda. Ühest jässakast habemikust (kes protokolli põhjal oli vaid 2 aastat vanem minust), möödusin ma laskumistel 3 korda, sama moodi pani ta tõusudel minu ees 3 korda täpiks ära. Kuna lõpulaskumised oli pikad, siis lõpuks sain teise jälle kätte ja viimases lahtise lumega paremkurviga laskumises möödusin ning finišisirgel hoidsin ta selja taga. Eestlastest olin sellegipoolest seekord aeglaseim, kuid mitte oluliselt.

Pühapäevaseks klassikasõiduks oli ilm kindlalt miinuses ja vanale lumele 1-2 cm värsket peale tulnud. Kliistriga mässata ei soovinud, seega tuli mul minna twin-skin ehk siis suusapaariga, millel karvane pidamisala. Igaks juhuks proovisin ka kodus valmis tehtud tahke pidamismäärdega paari, kuid nagu arvata võis, need ei pidanud minusuguse nõrkade kätega harrastaja jaoks piisavalt. Parklas märkasin, et paar autot eemal tuli masinast välja must mees ja asus suusapõhju kaltsuga intensiivselt nühkima. Mõtlesin, et kellegil on huvitavat päritolu hooldemees. Aga nagu selgus, see mees tuli ise starti. Ja kuigi tema parklas sooritatud suusapõhja töötlus meenutas kohati kahe tokiga tule süütamist, siis tegelikult mees teadis mis tegi – suusarajal lõpetas mustanahaline mees enne enamusi eestlasi, mina sain 10 minutiga sisse. Tegelikult staadionidiktor tutvustas seda meest kui Keenia tulevast tõenäolist olümpiakoondislast, kes siin vajalikke FIS punkte kogub. Selline ajalooline suusamaraton minu jaoks, sain aafriklaselt pähe :)

Mulle meeldis pühapäevane klassikasõit rohkem, suusk toimis, ring oli huvitavam ja enesetunne oli ka kergem. Tasub teinekordki sinna suusatama minna. Ja hotell Fürstenbauer oli igati tasemel – kõige tähtsam, voodi oli minu jaoks meeldivalt kõvapoolne. See on muidugi ulme, kuidas sakslased eelistavad ikka sularahaga mässata, alevikus üheski toidukohas kaardiga maksta ei saanud. Samas pole ka sularaha automaate eriti näha..

 

 

Nissan X-Trail

Müncheni lennujaamast pidin rendiautoks alguses automaatkastiga diisel VW Passati saama ja olin sinna oma kodinad juba peale mahutanud, kuid jubedalt ragisev juhiuks ei andnud mulle rahu. Lähemal uurimisel avastasin, et juhiuks „küljest kukkumas“ ja kuna sobilikku võtit uksehinge poldi kinni keeramiseks Sixti tehnikul polnud, siis anti asendusena Nisan X-trail. Esiveoline ja diisel ja manuaalkast. Oli nagu suur auto, isegi kolmas istmerida pagasiruumi põranda all peidus, kuid suusakoti paigutamisega ei läinud nii libedalt nagu Passati puhul harjunud. Kui kiirteele liikusin, oli tunde järgi tegu 2 liitrise diisliga ja ehk mingi 110-120kW. Samas mäletasin, et Nissan/Renault kahest diislit esiveolisena ei tee, või äkki siinse turu jaoks teeb.. Igal juhul mõtlesin, et kui see on 1.6 diisel, siis liigutab masinat üle ootuste hästi. Kuna käiguülekanded olid pikad, siis sobis kiirteele masin päris hästi. Kuuenda käiguga olid pöörded kiiruse 160kmh juures ~3000 kandis ja mürafoon normaalne. Suuremal kiirusel eelkõige tuulevihinad. Punnitades sai seieri 200 peale ja ma olin jätkuvalt segaduses, 1.6 diisli kohta sellises keres liigub suur masin liigagi hästi. Bodenmaisi jõudes kraamisin sahtlist autodokumendid välja ja veendusin, et tõesti on jõuallikaks 1.6dci ja 96kw.

Imestasin, et auto kasutusjuhend oli prantsusekeelne. Pärast märkasin, et ka numbrimärk oli prantsuse oma! Ehk siis mulle oli Münchenis sokutatud mingi ripakile jäänud Prantsusmaalt pärit rendikas. See seletab ka, miks poole aastase rendiauto kerekahjustuste (kriimud/täkked) nimekiri sisaldas 19 kirjet! Algselt pakutud Passatil oli kriime 5 ja minu jaoks tundus seegi palju, kuna Skandinaavias tavaliselt sellise läbisõiduga rendikatel 1-2 kriimu.
Auto plussiks olid veel suured küljepeeglid. Miinusteks ahta väljavaatega tagumine aken/peegel, kehva resolutsiooniga ning vanamoodse olekuga raadio/navi ekraan ja tagurduskaamera pilt.
Autos polnud põrandamatte, manööverdades rool kääksus, suunatule kang oli roolirattast harjumatult kaugel, käiguvahetus veidi kondise olemisega. Mul oli kogu aeg tunne, et sõidan Renault´ga ja teglikult Nissan ja Renault ongi lähisugulased, jagavad mootoreid ja plaanivad ühinemist.. Üldiselt ei ole Nissan minu maitse. Kuid need Renault´i päritolu diislid on küll meeldivalt hea tõmbega ja ökonoomsed.
Aga see ei ole veel kõik! 3 päeva peale auto tagastamist sain Prantsusmaa Sixti kahjukäsitlusosakonnast teatise, et minu kasutusperioodi vältel on juhipoolse tagumise ukse alumisse ossa tekkinud 10+ cm pikk värvikihti sügavalt läbistav kriimustus. Saatsin omapoolse kommentaari ja enne auto kasutusele võttu tehtud foto vasakust küljest, millelt selgelt juba näha kriimude varasem eksisteerimine. Null vastust. Paar nädalat hiljem tuli järgmine kiri koos ekspertiisi ja keretööde hinnakalkulatsiooniga (366EUR). Uuesti kirjutasin oma versiooni ja tõestavad fotod, ikka null vastust. Peale kolmanda nendepoolse kirja saamist koos maksenõudega helistasin Prantsusmaale. Lubati kolleegidega nõu pidada ja nädala jooksul kirjalikult vastata. Kuid kiri tuli juba 10 minuti pärast, ning otsus oli, et loobutakse nõudest. Kokkuvõtteks võib öelda et auto ülespildistamine enne ja pärast kasutust tasus järjekordselt ära. Ning et mõnes kultuuriruumis jätkuvalt emaile ignoreeritakse :)