Viru suusamaraton ehk rehepeksumasin :)

Märtsi viimane nädalavahetus on alati saanud Virumaal suusatada. Tänavu läks koguni nii hästi, et laupäeval peeti mitu korda edasi lükatud Viru suusamaraton maha. Ja see oli üks karm sõit. Kolm 12 km-st ringi, kus olid sees kõik Mõedaku karmimad tõusud! Aga nagu öeldakse, väsitavad pole mitte tõusud, vaid valesti valitud tempo. Ja sellega kõrvetas nii mõnigi end juba esimesel ringil ära ja haamri saanud tegelasi kohtas juba teisel ringil. Ei sa jätta märkimata, et raja kvaliteet oli super ja seda ka viimasel ringil. Laskumistel perfektne läikiv-kiire klassikajälg. Mõnes kohas kus rada oli pikemalt otsese päikese käes, läks lumi sulaks, kuid õnneks mitte pehmeks pudruks. Tänu öistele külmakraadidele püsis lumepind kenasti külm vaatamata õhus olnud +6-le kraadile.Mina stardikoridor oli 100-200. Alustasin suhteliselt rahulikult, kohta parandada ei püüdnud. Harrastasin säästvat sõitu. Tehnilisematel laskumistel sai küll korduvalt kerge vaevaga ette poole nihkutud – koduradade eelis :) Suusk tundus päris hea. Ise ma ta südaöö paiku valmis määrisin peale STHM-st tagasijõudmist.. Nii et kurta polnud millegi üle – päike paistis, lumi sätendas, rada oli perfektne, kaasvõistlejad viisakad.

Esimese ringi lõpus märkasin, et mina tahaks tõusudel veidi teravamat liikuda, kui minu ees suusatajad, siis hakkasingi edaspidi enne pikemaid tõuse enda eesolijatest mööduma, et saaks rahulikult oma sammuga üles libiseda. Teine ring oli väga nauditav. Juua sai toitlustuspunktidest hästi kätte ja joogivalik oli suur. Viimasele ringile minnes hajus minu punt laiali. Sõitsin enamuse ringi üksi, juba jäid ette ka mõned teisel ringil olijad. Peale viimast joogipunkti jätkasime kolmekesi, nr 66 Kalle Kiiranen ja laskumistel väga kiire suusaga noor poiss nr 384. Mõnda aega suutsin temale laskumisteks tuulde pingutada, kuid siis vajus ta lihtsalt eest ära. Viimased kilomeetrid olid oi-oi kui rasked. Mõnel tõusul oli tahtmine lihtsalt pikali visata. Nr 66 jäi minust sadakond meetrit maha. Nii et tagant polnud kedagi ohustamas. Saigi rahulikult lõpetatud ajaga ~2:25 ja koht kaheksandas kümnes. Väga rahul. Päike on näkku jälje jätnud :-)

Daihatsu Sirion :)

Lubasin kunagi et kirjutan pikemalt sellest vahvast rendiautost, mille Hertz meile Norras pikaks nädalavahetuseks testida andis. Täpne mudelinimi on: Daihatsu Sirion 1.3 Aut. 4WD Sporty Package :) Eesti selliseid ei müüda, pole vist ametlikku maaletoojatki. Daihatsu näeol on tegemist enam kui 100-aastase ajalooga sõidukitootjaga Jaapanist. Nende spetsialiteet on ka igatsugu kolmerattalised tuk-tuk tüüpi väike-tsiklid.
Igaljuhul Norras müüakse päris ohtralt väikseid nelikveolisi Terios maastureid (midagi Niva taolist) ja muidugi sedasama Sirioni. Ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel, ma ei tea ühtegi teist autotootjat, kelle mudelivalikus on väikseid nelikveolisi, mida saaks ka automaatkastiga ja mis kõigele sellele vaatamata jääks ökonoomseteks. Fiat Pandal pole automaatkasti, Suzuki SX4 on märksa janusem.
Minule Sirion igal juhul meeldis. Auto oli fun. Mahutas vabalt ka meie üüratu suusapagasi koguse. Kütust võttis meil 6.5 - 6.8 liitrit/100km-le, sõitsime ka künklikel teedel. Negatiivse poole pealt märgiksin ära pikemateks sõitudeks veidi ebamugava juhiistme. Ja istmesoojendus ka nagu eriti ei soojendanud.

JoinTheSong

Tea kas asi on minus või on viimasel ajal lihtsalt läinud telekomi valdkonna reklaamid vaimukamaks :)
Igal juhul minule meeldib SE 890i reklaamikampaania tarvis mõeldud JoinTheSong lähenemine väga. Alustuseks vaadake reklaami:


Ja nüüd võib igaüks minna www.jointhesong.com lehele ning valmistada, või ka lausa sisse laulda ja salvestada oma klipi :)

Ja Tallinna lennujaamas saabuva pagasi lindi kohal on selline reklaamtahvel juba pikemat aega. Paneb kohe mõtlema kelle võrku siin turiste püütakse :D

Lillehammer, Trysil

Lillehammeris käisime lähemalt vaatamas ka suusahüppemägesid. Seal parasjagu süüdati õhtu eel väliküünlaid ja tõrvikuid, valmistuti vist mingiks õhtuseks perfomance´ks. Meil kahjuks olümpiatuld süüdata ei lubatud. Kuigi Allan oli valmis selleks kõik oma taskus kõlisevad 15 NOKi loovutama. Lillehammeri suusahüppemäed on muuseas needsamad, kus BBC autosaade TopGear lennutas alla suuskadele pandud mehitamata Mini Cooperi ja täiesti mehitatud lumesaani.

Norra reisi oluliseks osaks olid ka paar mäepäeva. Pühapäeval Trysil, misis oli kenasti päikseline ja ohtra lumega. Ja esmaspäeval üks väiksem keskus poolel teel Oslo lennujaama, mis osutus ka üllatavalt mõnusaks. Gardemoeni lennujaamas läks ka kõik pagana libedalt, ja Tallinna väravale lähenedes "jooksin kokku" Manni´ga :) kes oli just naasmas Teravmägedelt. Mina olen Svalbardi minekut plaanimas veel see kevad, nii et muljetamist ja lõbusat jutuvada jagus meil kuhjaga :)

Pildike Trysilist

Minu Birke-rännak

Tänavune Birkebeinerrennet peeti erakordselt heades tingimustes. Eelmiste päevade sompus ja sulailm oli asendunud külmakraadide ja päikesega. See tähendas, et rada oli mõnusalt kõva ja kiire ning säilis hästi ka suhteliselt tagantpoolt startinutele. Esimene 12km on üks pidev tõus. Selline vahelduvtõukega mõnusalt sõidetav, kui suusk vähegi normaalselt peab. Ja minu suusk pidas väga hästi ja libises ka hästi. Puhas nauding heast rajast, päikeselisest ilmast. Ma olin seda sõitu tegemas kolmas kord ja kunagi pole see esimene tõus nii kergelt kätte tulnud. Raja profiili saab näha siin.


Aga pikad tõusud tegid mis nad pidid, ehk siis peale 30 km saabus Suur Väsimus :) Teise mäeaheliku tippu kulgesin ma ikka suht tatsates. Siis hakkas ere päike silmadele liiga tegema ja tegin peatuse. Õngitsesin seljakotist päikeseprillid lagedale. Raja äärest pakuti ka juua mingit coola-mahla segu ja see oli päris hea. Rajalt avanevad vaated olid metsikult ilusad. Selja taha mäest alla vaadates oli näha mitmete kilomeetrite taha ulatuvat tuhandetest suusatajatest koosnevat ribu-rada. Nagu sipelgad. Väsimus oli tol hetkel suur, aga vaimustus ümberringi olevast ja toimuvast oli palju suurem. Sõitsin mõnuga edasi. Oleks tahtnud veel hoogsamalt tõugata-lükata, kuid siis kippusid väiksed krambid sinna-tänna lihastesse tekkima. Et siis treenimatus lõi välja :D Aga jah, kus sa sellist pikka-pikka lauget vahelduvtõuke tõusu ikka treenid. Anyway, 14km enne finishit algas juba lõpulaskumiste kaskaad, vahele veidi lausikut ja siis jälle muudkui pööraseid laskumisi. Kilomeetritähised lendasid ikka kole kiiresti mööda :) Korda kolm olin ise ka lähedal kukkumisele, kui keegi ees siruli oli või ette vajus, kuid minul läks õnneks. Jäin jalule. Kusagil 5 km enne lõppu küsisin kõrvalsõitjalt palju kell on. Lahutasin sellest oma stardiaja (grupp 7 kell 8.35) ja sain teada et 3 aastat tagasi viimati siin osaledes ületasin nii umbes 11 minuti pärast lõpujoone. Ja krt seda aega tahaks ju lüüa. Samas tunnistasin endale et peale ~50km läbimist on tiba ebareaalne aretada tempot 2 minutit per kilomeeter. Aga noh, igaks juhuks tuleb panna täiega, siin ju veel mõned laskumised ka.. No ma siis panin täiega ja mõnuga. Kõik teised panid ka. Nüüd olime juba mägedest nii alla madalale jõudnud, et siin oli lumi päikse käes sula ja rööbas kehva. Viimased 2-3 km oli puhta lauge, paaristõuge.. paaristõuge.. Finishisirge oli nii magus sprint jälle, paar ”vanameest ründasid” tagant teravalt aga ei jaksanud keegi mööduda. Nii hea tunne oli lõpus, et kohe kahju et läbi sai :D Eufooria. Kohe varsti peale mind lõpetasid veel kolm eestlast. Sai emakeeli muljetatud sel ajal kui bussiga meid alla Lillehammerisse võistluskeskusesse viidi. Kõik olid vaimustuses huvitavast rajast ja mägedest, ainult suusamäärimisega olid vist kõik 20 eestlast kellega suhtlesin, mööda pannud. Nad kõik olid mingit kliistrivarianti kasutanud kuna arvasid, et on palju soojem ilm ja sulam lumi. Tegelikult oli puhas tahke määrde ilm, sula oli vaid paar viimast kilomeetrit. Mägedes üleval ei lähe ju enne Jüripäeva sulaks :D
Lillehammeri suurimas spordikeskuses olevas võistluskeskuses sai end pestud-kasitud ja veel tükka aega erinevate inimestega muljetatud. Saime teada, et võistluse võitis rekordajaga Stanislav Rezac (CZ) Anders Aucklandi (NO) ees. Naistest kiireim Hilde G. Pedersen. Ei saa jätta ütlemata, et see tädi võiks minule vanuse poolest peaaegu ema olla, aga suusarajal oli ta minust üle tunni kiirem. Naisosalejaid on siin Norras üldse väga palju - ja see on väga meeldiv. Loodus võib ju superkena olla, aga nii pikka sõidu ajal jõuab vabalt ka tüdrukuid vaadata :) Ja neid oli ikka kordades rohkem kui Vaasaloppeti põhisõidul. Kokku lõpetas sõidu 10426 võistlejat, katkestas vaid ~160, vigastatuid ~50.
Vahepeal oli laval bänd, siis jagati jälle auhindu. Osa võistlejaid römises õllelaua taga, teised vedelesid õues seina ääres sooja päikese käes. Ja kui mu diplom välja prinditi, sain teada et olin oma viimatisest ja seni parimast siin tehtud tulemusest (2005) olin täpselt 1 minuti kiirem : -)

Birkebeineri suusamaratoni ajalooline eellugu

13. sajandi alguses oli Norras midagi kodusõja taolist – erinevate pealikute hõimud olid tõsiselt vaenujalal. 1204 aastal suri üks väepealik, kellest jäi maha pisike poeg. Legend räägib, et vaenulik hõim plaanis selle pisipoisi röövi/mõrva (et temast uut väepealikut ei kasvaks). Seetõttu tuli paaril mehel 1205 jõulude paiku ette võtta teekond koos 2 aastase poisslapsega Lillehammerist kusagile ohutumasse paika. Põgeneti suuskadel otse üle mägede, külma ja tuisuse ilmaga. Poisslaps sai päästetud ja temast sai hiljem Norra kuningas Hakan.
Selle retke mälestuseks peetaksegi iga aasta märtsi keskel maha üks vinge 54 km suusamaraton üle mäeahelike ja iga võistleja peab seljas kandma vähemalt 3.5 kilost seljakotti, mis sümboliseerib nii öelda päästetud printsi. Seljakotis peab olema tuulekindel jakk, sööki-jooki ning need peavad olema alles ka finishis. Kui kott on finishis kergem (kontrollitakse), võistleja tulemust kirja ei saa.

Birkebeiner (warm-up story)

See kord siis pikk nädalavahetus Norras. Oleme koos oma üüratu suusa- ja muu pagasi hunnikuga kenasti elukohaks olevasse Hamari linna jõudnud. Homme on kavas suusamaraton Birkebeinerrennet - 54 km üle mägede, Rena´st Lillehammerisse. Järgnevad päevad paneme rõhku mäesuusatamisele. Igal juhul hea on jälle siin olla. Tänud Lennu-jaama näitsikule, kes absoluutselt nurisemata minu 38 kg pagasit lennule chekkis. Teised tänud lähevad Hertz´i näitsikule Oslo lennujaamas, kes meie Eurobonus tasuta weekend-bil kätte andis 2,5 h enne nädalavahetuse algust. Ja veel millise auto! See väärib lausa eraldi postitust kunagi. Igal juhul see "punane nool" on meid täna kõvasti üllatanud ja kui keegi oskab pakkuda mis margi/mudeli elevust tekitava konfiguratsiooniga on tegu, võib kommentaaridesse lisada. Mina täna rohkem ei ütle.


Ja kolmas üllatus on see et meie hotelli Scandic@Hamar saabus bussitäis ühe kesk-norra suusaklubi suusatajaid, need samad kes mulle siin 3 aastat tagasi stardihommikul küüti pakkusid Rena´sse. Ja kujutate ette, nad mäletavad mind ja võtavad ka homme hommikul kell 5.30 rõõmuga oma bussi peale. Super!


Nagu näha on stardipaigas kõik boksid ootevalmis ja lund on mägedes metsikult.

Allan piinamas meie vaga-vesi-sügav-põhi masinat.

Alutaguse X maraton

See suur iks pealkirjas ei oma mingit viidet porrile, vaid ma tahan öelda, et täna peeti Pannjärve suusakeskuses heades lumeoludes kümnes Alutaguse suusamaraton. Päris maratoni mõõtu ta küll ei andnud, kuna lumega on pikka aega suhteliselt ikaldus olnud, siis oli võistluseks ettevalmistatud ringi pikkuseks 7,5km mida tuli läbida 3 korda ja vabatehnikas. Ma ise esialgu ei plaaninud üldse starti minna – Vasaloppeti väsimus on veel sees ja viimastel päevadel justkui väike haigusevimma ka. Plaan oli minna vaatama. Aga igaks juhuks sai hommikul suusale kiiruga õige määre alla tõmmatud. You never know.. alati peab olema kõigeks valmis :-) Kohapeal selgus et minu spordiklubi oli ka minu ära reganud, et võta aga number ja mine starti. Hea küll, lähen starti mõttega, et tiksun ringi või paar ning et kui liidritelt ringiga sisse saan tulen maha. Stardis oli vist 150 inimest, tore oli näha uuemaid ja vanemaid tuttavaid viimaselt rootsi reisilt ja mujaltki. Rada oli üllatavalt hea. Erinevalt Haanjast, kus ka täna maratoni sõideti, polnud siin öösel vihma sadanud, pigem oli maapinnal kergelt külmetanud. Seega polnud sulalumi õnneks pehme ja libises suhteliselt hästi. Startisin targu tagant poolt, kuid sealgi keevitati suhteliselt valusalt. Suusarajal nägime ilusat suurt konna istumas! Too oli ikka päris ehmunud olemisega, meie muidugi ka laveerisime ettevaatlikult mööda. Järgmisel ringil oli selles kohas lumi puhas, nii et konn pääses eluga. Siile ja madusid ei näinud. Satikaid ka polnud.
Esimese ringi viimastel tõusudel oli väga raske, jalad olid pakud ja pulss püsis laes. Staadionil toitlustuspunktis jõin korralikult ja jätkasin rahulikumalt, muidu saab veel südari (mitte et mul midagi metsas/suusarajal suremise vastu oleks, aga järgmine nädalavahetus on Norra suusareis kavas :D) Lasin rahumeeli oma viiesel grupil eest ära libiseda. Ringi keskel jõudis tagant 86 järgi, puhkas minu seljas pool kilomeetrit ja läks. Võtsin tuulde. Raske oli, aga tänu temale olin ringi lõpuks oma viieses pundis tagasi. Viimane ring ma ainult parandasin oma kohta, jaksasin pingutada, suusk libises suht kergelt võrreldes teistega. 3km enne lõppu jõudis minule siiski üks noorsand järgi, number 12 vist. Lasin ta kohe viisakalt ette, et saaks tuulde puhkama. Alutaguse SK värvides noorhärra keevitas üpris teraselt, nii et puhkust ma ei saanud. Kuidagi tilpnesin sabas. Kolmsada meetrit enne finishit kerge tõusu peal andsin põhimõtteliselt alla, lasin 10 meetrise vahe sisse. Kuid laugel laskumisel staadionile vajusin tasapisi järgi, finishisirge alguseks olin päris taga ja.. Tegime raju spurdi. Kõrvuti radadel paaristõugetega andsime nii et vähe polnud. Saime lõpuprotokolli kümnendikupealt sama aja ja sama lõpukoha, kuigi minu arust olin ma juuksekarva jagu ees :D
Üleminev talv võitsin ma siin üritusel loosiauhinnnana pool siga. Tänavu läks pool searümpa Tamsalu kanti. Mina sain mütsi :)

Elioni linnuvaatlusvideod :)

Minu arvates teeb nende reklaamiagentuur geniaalset tööd. Kõigepealt ULME ja nüüd siis see. Et sellise ”asja/toote/teenuse” olemasolu suudetakse naljakalt ja üldsegi mitte labaseks minnes tutvustada, on juba iseenesest imetlusväärne. Samas hämmastab inimeste hulk, kes ei taba sõnademängu vaimukust, ja isegi üldse mitte asja sisu.
Ja kui mõni lünkliku loodusharidusega porriotsija siia lehele juba satub, siis palun võta teadmiseks, et porr on laululind :-) , kes kuulub looduskaitse alla: http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CERFAM2.htm

Panemine (Vasaloppetil)

Hommikul oligi värske lumi maas, temp stardis 0C -1C, seetähendab tuleb hirmus libe lumi ja läikivaks sõidetud rööbas. Pidamismääre ei paistnud kellegil hästi toimivat. Seega puhas kätetöö :) 90 km paaristõugetega andmist terendas üldsegi mitte vaimustavalt. 3 kilomeetrisest starditõusust saime ootamatatult hästi üles, raske ju oli, aga vähemalt polnud erilist passimist. Võrdluseks võib tuua, et viimasest kümnendast stardigupist startinud kulutasid esimese vaheajapunktini 8km peale jõudmiseks minust 1.5h kauem aega. Seega neil lõpust startinutel oli seal masendav tropp ja ootamine.


Esimesed 30km tulid lihtsalt, seejärel algas maraton.. Väsimus, natuke valu,natuke kannatamist, kõik oli nii nagu peab :) Poole distantsi peal olin ma juba täiesti masendavalt väsinud, pikad tõusud olid just seljataga. Rada oli juba täiesti pehmeks sõtkutud ja veel sama palju minna.. 47km oli toitlustuspunt kus pakuti puljongit. Ja see puljong tegi imet. Algasid pikad kiired laskumised ja särts tuli sisse tagasi. Jaksas isegi üles mäkke paaris tõuget panna. Tolle 13km lõigu keskmine kiirus tuli mul ligi 15kmh. Nauditav. Jõudsin järele ühele tõsiselt paksule tütarlapsele, kes rapsis jube koledal moel sõita oma mittepidava suusaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tema võistlusdressil oli tagumiku peale trükitud, et tütarlaps on SINGEL ja mobiilinumber oli samuti.. Ma pean siinkohal lisama, et tema tagumik oli nii suur, et sinna oleks võinud vabalt ka meili- ja ka koduaadressi sama suure šriftiga trükkida. Kuigi jah, ma ei usu et tal niimodi metsas näkkaks. Aga respect igal juhul temale julge pealehakkamise eest :)
Viimased 25km polnud enam midagi nauditavat, lihtsalt ei jaksanud, käed on nõrgad :D Pidamine oli selleks hetkeks täiesti kadunud. Kuna nüüdseks oli temperatuur kindlalt plusspoolel, otsustasin lasta taskus oleva sprayga kliistri suusale alla – muidu ma enam nõlvadest üles ei jaksaks. Too uus pihustatav kliister tõusudel täitsa toimis, kuid veidi piiras ka libisemiskiirust laskumistel-tasasel. Nii ma võtsingi äärmisesse aeglasesse mitte libedaks sõidetud suusajäge ja sahistasin vanakooli vahelduvtõuget kasutades lõpuni. 5 kilomeetrit enne finishit oli keegi metsa puu külge suure seinakella riputanu, mis näitas et 14.35. Seega mul oli 25 minutit aega, et lüüa oma eelmine rajarekord (7 tundi). Kiire arvutus näitas, et isegi sellises poolkudevas olekus on see täiesti teostatav, ehk siis 5min/per km tempo, mis teeb 12kmh on reaalne. Veidike pingutasin juurde ja tegingi ära. Olin terve minuti kiirem selle 90km kohta kui 2 aastat tagasi. Milline peadpööritav areng :)

Õhtul käisime veel raja ääres finisheerujaid kiibitsemas. Uskumatu, inimesed on 11h rajal olnud, aga viimasest tõusust panevad joostes üles! Üks pilt rajalt kilomeeter enne finishit.

Eelmäng (Vasaloppetile)

Laupäeval sõitsin STHM-st Mora´sse, terve tee sadas vihma. Moras oli samuti +2C. Aga see ei morjendanud kuna lumeolud rajal pidid olema väga-väga head. Pigem melehärmi tekitas ööseks lubatav värske lume laar (mis teeb raja pehmeks) ja pühapäeva päevaks jälle saabuv sula. Seega rasked sõidutingimused suusatamiseks, suuskade ettevalmistamiseks ja üleüldse.
Põhja pool Rootsis on eestlasi alati soojalt vastu võetud. Iga rootslane (kui ta just Liibanonis pole sündinud) teab, kes on Raul Olle ja kui võimsalt ta mingil aastal Vaasaloppeti ära võitis (mina näiteks ei mäleta mis aastal see oli). Tänavu oli eestlaste lembus saavutanud uue taseme, näiteks välipeldikud olid arusaadavas Maarjamaa keeles tähistatud :D



Mora linnake oli melu täis, pidevalt kohtas kaasmaalasi ja ka paari Lätti suusatajat. Hängisime laadatelgis, korjasime üles stardimaterjalid, toimetasin ümberregamise ja kauplesin omale minev-aastase Kanada maratoni tulemuse põhjal ka parema stardigrupi, esialgse 6-nda asemel sain nüüd neljandasse, mis on juba päris soodus positsioon sõidu alguseks. Raja alguses on ju 3 kilomeetrine tõus mäkke, kus tekivad suured tropid ja tagumised peavad lausa 1-2 tundi ootama enne kui üles jõuavad, seega hea stardikoht on tähtis. Sõime üüratu koguse lasanjet ja läksime oma siinsesse koju äärelinna majakeses elava Lundkvistide perekonna juurde. Tegime suusad nii hästi kui oskasime (erilist raketiteadust ei viljelenud) ja kell 22 magama. Äratuse sättisin kella 3.40. Start ju kell 8 ja startipaika ehk Sälenisse vaja hommiku bussiga 2h sõita.