Minneapolis

Vaatamisväärsuste koha pealt vist suhteliselt mõttetu linn. Ameerika inimesed ise seostavad Minneapolist vaid siin asuva Ameerika suurima kaubanduskeskusega Mall of America. Kaubanduskeskus on tõesti suur ja avar, ringikujulise põhiplaaniga, müügipindu ~70 jalgpalliväljaku jagu, keskel Tivoli. Ainult et ma ei tunne vajadust midagi osta, soetada ASJU. Mis siis, et asjad on odavad. Aga niisama on ka hea seal ringi hängida, vaadata, kuidas inimesed on õhinas ja pakkidega koormatud. “Kaubanduskeskuste lapsi” siin ei paista olema.
Minneapolises olime juba ühe päeva eelmine nädal peale Kanadast naasmist. Siis oli kõik kuiv ja puhas – nii kuiv, et pane või kulu põlema. Nädalavahetusel käis üle tõsisem lumesadu. Nüüd on väga talvine, nii 30cm tuli korraga lund. Sõiduteed on kenasti puhtaks lükatud, aga kõnniteid enam eksisteeri. Lihtsalt pole. Põlvini lumi ja teedelt kokkulükatud lumevallid selle koha peal. Siin lihtsalt keegi ei käi jala. Kõrval asuvasse poodi jala kõndima harjunud ida-eurooplasele ei mõtle keegi. Kohalikud vilgutavad ja signaalitavad ja vist helistavad 911 kui teeveeres jala kõndivat inimest näevad.
Kasutades soodsaid ilmaolusid otsustasime väiksema seltskonnaga suusatama minna. Kahe taksoga sõitsime parki, kus oli rajad ja slaalominõlv ja isegi suusahüppemägi. Taksojuhid olid lahedad nõgininad. Võtsid lahkesti meid oma hunniku lahtiste suuskadega peale. Ei mingit kobinat. Tallinnas on mul mitu korda juhtunud taksojuhid, kes keelduvad suusakotti peale võtmast, et määrib salongi mis kõik veel.. Taksosõit on siin märksa odavam ka kui TLNas. Suusarajad olid head. Rajal oli ka suuskadel (munitsipaal)politsei, kes vaatas, et radadel niisama jalgsi ei sõtkutaks ega kelgutataks ja kontrollis pileti olemasolu. Jah, murdmaaradade kasutamiseks tuleb pilet osta. Minule see üllatus polnud, mõnele teisele küll.

No pain, no gain?

Tagasi ühendriikide poolel. 10 päeva tagasi, kui ma eelmine kord USA-sse saabusin, poleks mind peaaegu maale lastud. Kuna ma olin aus. Seekord riiki sisenedes valetasin piirivalvurile julmalt, et main purpose of my trip is “business” ja et jah, ma töötan siin maal. Ja kõik oli korras. Siit moraal, et kui inimesel on tööviisa, siis tohib ta siin maal ainult tööd teha, mitte niisama ringi vaadata..
Osariigiks on see nädalavahetus Wisconsion. “I love Wisconsion” – röögitakse “That 70ies show” treileri lõpus. Mina nii öelda ei julgeks. Imelikud tunduvad siinsed inimesed. Boheemlaslikud ja süvausklikud. Vähemasti võib nii öelda meie elukohaks oleva maja peremehe ja tema käsilaste põhjal. Normaalne ju pole kui saunas mängib sügavalt kristlik muusika ja välja lülitada ka ei saa.
Nädalavahetusel toimus siin ameerika mandri suurim suusaüritus - Birkie suusamaraton. Toimus ja ei toimunud ka. Eelmise nädala keskel oli paar päeva 10 kraadi sooja ja lumi sulas ära. Seepärast tehti ainult lühike sõit, 25 km ja ilma ajavõtuta. Tegelikult ju lund ikka üldse pole, kuid metsas pidi mingi raja põhi alles olema ja kuna tuhanded suusahuvilised on üle maailma kokku sõitnud siis otsustati, et tehakse ikkagi mingi üritus.. Ja tehtigi. Mulle üldse ei meeldi sellised kõige kiuste vägisi korraldatud üritused. Kuid öösel sadas tolli jagu värsket lund ja kokkuvõttes oli suht talutav rada vabatehnika sõiduks. Esimesed 3 kilomeetrit oli küll liiva ja põhu segu, hiljem polnud rajal enam vigagi. Aga jah, mingit lennukust ja särtsu pole mul ollagi. Ning suusad ei libise nii nagu vaja, olen nüüdseks vist liiga raske oma parima suusapaari jaoks.. Vähemasti sai end veidi väsitatud.

Kanada - vastlad ja valimised

Ottawa – maailma külmeim pealinn. Vähemalt tundus nii. Oi-krt-ma-ei-või kui külm oli linna peal töllerdada. Aga inimesed uisutasid kanalitel. Ja parlament on neil ilus. Kanadalastel on olemas demokraatliku seadusandluse minister vmt. ja too mees on eesti päritolu. Igal juhul ta kutsus meie seltskonna oma kabinetti väiksele vastuvõtule. Mees oli paks ja kortsus ülikonnaga, aga tema sekretärid/assistendid olid küll üle keskmise kenad.


Toronto – kevade hõng. Kuldnokad laulsid. Ilus. Juhuslikult sattusime Eesti Majas siinse eesti kooli vabariigiaastapäeva aktusele, mida peeti juba vastlapäeval. Naljakas oli. Need lapsed peavad veel küll kõvasti harjutama, kui laulupeole tahavad tulla. Aga vist tahavad. Kukleid pakuti. Eesti Majas sai ka valimas käia. Mõeldud-TEHTUD!


Niagara Falls. Ausalt öelda ma küll ei teadnud, et see suur veejuga asub siinsamas Toronto lähedal Ameerika piiri ääres. Piinlik lugu. Säh sulle mitmekordne geograafiaolümpiaadi võitja. 110 meetri kõrguselt langeb ~200 milj. liitrit vett minutis. Enesetapjate/tünnisõitjate meelispaik. Mõni on ellu ka jäänud. Ja kui ellu jääd saad 10000$ trahvi. Linnake ise on muidugi räige kommerts (kasiinod, lõbustusasutused jms), ja üldjuhul kihab aasia turistidest. Aga praegu on õnneks off-season. Kedagi suurt jalus ei olnud. Vaata palju tahad. Päike võttis. Vikerkaar sirendas mühiseva vee kohal. Tünnisõidu asemel käisime hoopis kopteriga sõitmas.

New York, New York..

Big Apple üllatas lume ja jäätormiga. Sellist ilma on siin 2-3 päeva talve kohta. Omamoodi erakordne sellise ilmaga Manhattenit väisada. Valget sitta muudkui sadas ja peaaegu sama suures koguses puistati soolagraanuleid tänavatele. Kokkuvõttes oli tänavatel paras pask. Sadav lumi oli ka ikka ülimalt teraline, pigem nagu jäänõelad. Naljakas. Põhja-Euroopas sellist pole kunagi. Aga liiklus kuidagi siiski toimis. Suuresti vist tänu sellele et paljud inimesed sellise ilmaga loobuvad sõitmisest (ja tööle minekust). Seda ja palju muud põnevat rääkis meile "ameerika hääl" Neeme R.

Tänavatel olid tõesti peamiselt vaid kollased taksod ja ärisid teenindav transport. Linnaliinibussidel olid ketid rataste ümber ja need liikusid ka suht kobedalt. Äride eest kõnniteedelt viskasid murjanid lume sõiduteele ja sealt lükkas sahk kogu olluse tagasi kõnniteedele. Ja nii korduvalt. Ahjaa, vahepeal käis nukuvankrit meenutava kärukesega mees puistas sealt kõnnitee soolaga nii üle et kohe oli. Kohalikud inimesed panid oma kingadele kalossid otsa ja miskipärast kasutati vihmavarje. Käisime ka metrooga sõitmas, huvi pärast, ja tipptunnil. See oli ikka paras bardakk. Aga ta toimib ja on kiireim liikumisviis. Inimesed seisavad, ootavad ja loevad raamatut. Ei morjenda vist kedagi, et sellised väikse kassi suurused rotid jooksid ringi.

New York on võitjate ja kaotajate linn, üksikute inimeste linn, õnneotsijate linn. Inimesed rapsivad pikki päevi kontorites. Söövad möödaminnes ja püstijalu. Kodus keegi ise süüa ei tee. Mõned on oma korteri köögi asemel hoopis riidekapi ehitanud. Samas on siin osariigis loomulik, et edukas olemise üheks eelduseks on ka kena ja vormis väljanägemine. Seetõttu leitakse varahommikul või hilisõhtul aega jooksmiseks Central Park’is või mõnes spordiklubis rapsimiseks. Pakse inimesi on tõesti vähe võrreldes muude osariikidega. Ja nende inimeste, kes pole edukad, suurim hirm on haigeksjäämine. Sest mingit riiklikku tervisepoliitikat ju pole. Tervisekindlustus on hirmkallis ja paljud tõesti ei jaksa seda endale osta. Näiteks kui selline inimene tänaval jala murrab, siis teda sinna ei jäeta, lapitakse ta hädapäraselt kokku ikkagi. Too inimene on sunnitud pärast suure laenu võtma, et raviarveid tasuda. Samas tundub, et kogu see ameerika elu käib hirmsate laenude peal. Ja kui see süsteem kord murenema hakkab, krt seda teab mis siis saab.

Käest pillasin peegli..

Kildudeks on kogu olemine, ei mäletagi, et enesetunne nii lagunenud oleks. Vastik-vastik-vastik.. Oleks siis korralikult palavikuga haige, aga ei, lihtsalt sada häda närimas ja üldine jõuetus. Täna toimub mitu vahvat talispordiüritust erinevates Eestimaa nurkades – aga.. ei eruta :( Tegelikult on kahju küll, et üle pika aja peetakse Viru suusamaraton tõsiselt heades lumeoludes, kuid ilma minuta. 8 aastane traditsioon katki. Lootsin küll viimase hetkeni, et ehk kosun ja lähen vaikselt liuglen üle heinamaade ja naudin seltskonda, aga mis sa siin lähed kui hingamisteed on umbes ja lihased valusad ja motivatsioon null. Vana kogemus näitab, et kui pooltõbisena end hullu moodi väsitada, siis selle tulemusena võib saada terveks, või tuleb paari päeva pärast korralik palavik ja seejärel terveks. Kuid seekord liignõrk ja veidi külmavõitu õhk sellisteks “eksperimentideks”. Tuleb end rahulikuks sundida ja piirduda lihtsalt olemisega. Mõttetu olemisega. May-be there will be better “tomorrow”.

03.02.07

Meri võtab, meri annab,
meri suuri laevu kannab.
Päriselt ka.