Aint talking some shit here..

Sunday, July 29, 2007

Viitna triatlon

Vanasõna: Kui trenni teha ei viitsi, tuleb vähemalt võistlemas käia :) Kahel viimasel nädalavahetusel olen kaasa löönud triatlonivõistlustel.. Nädal tagasi Uljastel oli pikkuseks 0,7/14/3,5 ja laupäeval Viitnal samuti harrastajate-rahvasportlaste distants 0,25/12/3,4 km. Ja üllatavalt kerge tundega on saanud distantsid läbitud, lõpus päris värske olemisega. Ajad/kohad ka suht samad nagu varasematel kordadel. Vist peab pikemaid distantse vaatama hakkama :) Tegelikult ujumine on tänavu minul oioi kui raske, kevadsuvel jäi basseinis käimine ju veidi soiku ja seda oli kohe tunda. Pagan, järve keskel kogemata vett sisse ahmida, olles samal ajal juba hapnikuvõlas, ei ole üldse meeldiv. Erinevalt päris triatleetide võistlustest on rahvadistantsidel jalgrattaga teiste tuules sõitmine lubatud ja mina kasutasin seda rongiefekti Viitnal eriti mõnuga. Nii öelda terava jalaga kaasvõistleja seljataga passides suurt kiirust hoida on ikka täielik puhkus. Viitnal oli kogu rattaosa asfaldil, seega minul ei olnud mõtet oma MTB-ga maanteratastega vendade ette vedama minnagi. Jooksudistants tuleb seejärel lihtsalt ära kannatada. Aga noh, see mõnus rahulolu mis valdab kõiki finishis, kaalub selle väikse järveületushirmu ja rattaetapil kukkumishirmu kordades üle. Triatlonivõistlustel on alati ülisõbralik õhkkond, tihtipeale jätkub üritus ühise saunatamisega, ja loosiauhindu jagub ka pea kõigile. Selliste triatlonite musternäidis on 4.-l augustil Lääne-Virus toimuv Tudu XVIII sootriatlon. Õigemini quatrotlon :), sest peale järvest välja tulekut tuleb 2.5 km mööda ”kõikuvat” ja imevat raba ratasteni joosta.
Foto NAGI's: Viitna start

Tuesday, July 17, 2007

Elva rattamaraton

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita 66km-st rattamaratoni peale kahenädalast treeningpausi, kolme-päevast intensiivset Pärnus puhkamist ja maailma kõige armaspöörasemat klassikokkutulekut Käsmus. See tunne on omamoodi magusvalusväss-ja-tühjus. Stardigrupp oli minule tempo poolest sobiv: 600-700. Silman samas stardikoridoris ka koolivend Kalev ”kaliif” Kundla´t, kes kindlasti põles soovist minule ”põske anda” ;) Teadsin algusest peale, et täna pean kannatlikult teiste tuules tiksuma ja ei mingit rapsimist ega vedama minemist. Tehnilisemates kohtades ja laskumiste peal möödun päris mitmetest. Ratas on super – käiguvahetused töötavad nagu kulda. Minu katse korras seekord kasutatud jootmissüsteem õigustas end samuti. Kasutasin camelback´i ehk siis seljakotti, milles spets lame vedelikukott ja voolik üle õla ette ulatumas – ülimugav. Aga nagu oodata oli, sain 45-ndal km-l oma ”haamri”. Viimased 20 km oli ikka täielik tigu minu poolt, nagu tahaks vändata aga jalad tina täis ja ei kuula sõna. Uskumatu halvatuse tunne. Ei jaksa kellelgi taganttulijal tuules püsida – kõik vajuvad eest ära. Lohutan end, et vähemalt pole krampe.. Metsavahel, kus rohkem tasakaalu ja inertsiga mängimist, veel isegi liigun teistega samas rütmis, aga lagedatel kruusateedel ja tõusudel.. Kalevit ma endast möödumas siiski ei näe. Mul on eesmärk ainult kuidagi lõpuni kerida ja pikali visata. Samas ma olen kogenud, et see ära surdamise tunne peaks olema mööduv, ja nii ongi. Viimased 3 km pole enam paha ja teen peaaegu, et raju lõpu. Finishimuru on nii imepehme. Sukeldun. Juba selle pärast tasus tulla. :) Võitja aeg 2:00. Aga minu lõbu kestis 2:50

Foto NAGI's: kutu-piilu

Tuesday, July 10, 2007

Päikseline Viin

Viin on väga ilus ja puhas ja avar linn, seda eriti peale Itaaliast saabumist. Juba raudteejaama juures adusin, et siin maal on käimas mingi agressiivne reklaamikampaania. Linna peal nägin ikka ja jälle suuri reklaampindasid, kus oli kujutatud mingi ”põlev auk” ja huvitav kolme tähe kombinatsioon.. :D Väga salapärane igal juhul (meenus GEP by NO99) ja kas see ka austerlastele sama silmatorkav oli kui meile idaeurooplastele, ma tõesti ei tea.
Foto NAGI's: reklaam hui

Nagu hiljem selgus, reklaamiti sel moel mobiilioperaatori ONE fikseeritud kuutasuga mobiilinternetti, kui ma ei eksi.

Monday, July 09, 2007

Genoa – Milan – Vienna, by train

Minu senine rongisõidukogemus on kasin. Jah, kunagi esimese kursuse aegu sai pühapäeva õhtuti Virumaalt rongiga Tallinna sõita. Mäletan et rong oli väga täis ja palju tuttavaid koolikaaslasi oli alati vagunis. Omamoodi lõbus oli ka pärastine trollisõit Balti jaamast TTÜ juurde, tavaliselt puupüsti täis trollis. Ja troll oli teinekord veel selline väiksem, vanakooli troll - ümmarguste nurkadega Skoda
Nii et nüüd kui otsisin varianti Genovast Viini jõudmiseks, meeldis rongimõte mulle kohe väga. Genovast reede õhtul Milanosse 155km ehk 1h45minutit kohalikku tavarongiga, ja siis öörongiga edasi laupäeva hommikuks Viini. Nüüd ma olengi üksinda oma kupees ja vaatan üha oranzimaks muutuvat taevakaart ja tunne on selline et ei tahagi et see rongisõit otsa lõpeks. Rongirattad undavad mõnusalt, õigemini laulavad. Mööda lendavad maisipõllud ja veiniistandused. Taamal paistavad juba hambulised mäed. Rong vist väga ei kihuta (max 150kmh), Viini on vaja jõuda keskhommikuks. Vagunisaatja on selline muhe torukübaraga šveiki-taoline vanamees. Ülimalt elegantne ja sõbralikult viisakas härrasmees. Igast tema liigutusest on näha, et inimene naudib oma tööd. Mitte nagu Air-Italia stjuuardid. Tõi mulle pudeli vett ja miskipärast korjas passi ja pileti ööseks oma kätte. Ju siis nii on ette nähtud. Ütles et hilisõhtul peaks minu kupeesse vist veel keegi saabuma. Eks näis. Mul poogen. Tulgu minu box´i kestahes, kas või Vanapagan ise :) Alumine voodi on igal juhul minu.

PS! Hommikul ärkan ja avastan et ma olen ikka üksi ja Jorh-Adnielist on minu asjad ka kõik alles.

Foto NAGI's: vedurijuht ja vagunisaatja