Rootsi tripi kokkuvõte

6 päeva rootsis ja 9 korda käisin suusatamas. Jah, mägedes elades oleks patt olnud vähem kui 2 korda päevas suuskadel välja minna. Sest tingimused olid superhead ja avastamist kui palju. Hämmastas, et päeval oli pikkust samapalju kui eestis ja lume tõttu tegelikult oli kogu aeg kuigipalju valge, erinevalt praegusest olukorrast kodumaal.. Kaasas olid minu kõik 4 paari suuski ja see oli õige otsus - kõiki kasutasin vähemalt 2 korda. Lihtsalt ilmad olid muutlikud ja iga suusapaar on väga hea mingi teatud ilmaga. Nende päevadega sai kogeda nii värsket lund kui vana lund kui sula lund ja jäist teralist lund.
Põhjapoolse rootsi maanteed on sõitmiseks puhas lust, liiklust on praegu veel väga vähe. Liikluspolitsinikud ka ainult lehvitasid rõõmsalt. Autoga läbitud 1500km keskmine diiselkütuse kulu tuli pardaarvuti järgi tsipa alla 5l/100-le, reaalselt natuke üle. Üllatavalt väike number, arvestades, et keskmiseks kiiruseks tuli ilus ümmargune number.

Poolel teel tagasi Stockholmi tegin peatuse Bergviken’i järve ääres, sõin ära oma võileivad ja püüdsin pildistada peegelsiledat järve. Siin ei ennustanud veel miski, et Läänemerel tuleb öösel päris korralik torm. Stockholmis oli pilves ja sooja 13 C – tundus uskumatu, et kõigest 6 tunnise teekonna taha jäi maha hoopis teistsugune, öösel sadanud värske lume ja -6 kraadiga selge hommik. Kunagi lähen veel kindlasti sinna tagasi!

More I see, less I know – snow hei-hoo

Viimane päev oli hommiku kerge lumesadu, ja seejärel päike-päike-päike :) Panin uisusuusa alla ja põrutasin jälle üles platoole. Tegin ära eile poolelijäänud ringi Mittaklappeni juures. Ühes tuule eest peidetud orus oli põhjapõdrakasvatajate ajutine eluase ja aedikud. Praegu polnud seal küll hingegi. Funäsdaleni piirkond ongi kõige lõunapoolsem üldse, kus on veel pooleldi vabalt elutsevad põhjapõdra karjad ja saami kultuuri leidumas. Kella unustasin seekord maha, telefoni ka.. aga ega seal platoo peal ja orgudes levi polegi. Muidu on siin kandi asulates ja suusakeskustes igal pool ka 3G mobiilivärk juba 2-3 aastat täiesti töötamas ja nojah.. suuresti tänu minule :) Vaatamata kella puudumisele saabusin tagasi tsivilisatsiooni täpselt lõunasöögi ajaks. Seljataga mõnus 30km tiir.
Thorsby suusagümnaasiumi noored olid parajasti oma kamasid bussi pakkimas ja olid üpris kurbade nägudega. Nende 5-päevane laager sai läbi. Muidu olid nad väga viisaka käitumise ja olemisega lapsed ja noored. Õhtuti käis suures puhketoas innukas “matte” ülesannete lahendamine. Mina eriti neid aidata ei osanud, minu keskkoolimatemaatika oskused on muutunud ülimalt lünklikuks, peab tunnistama. Asemele tulid soomlased!!! Soomeski on lund ainult pimedal polaarjoonetagusel alal ja nad eelistasid pigem Bruksvallat Rootsis.

Õhtune suusasõit klassikasuusaga oli mõnus. Seekord haakisin end sappa kahele kohalikule rootsi mehele. Tempo oli rahulik, ega ma rapsida ei viitsinukski, kerge väsimuse foon oli kontides ja suusa pidamine oli nati hellavõitu. Järsematest nõlvadest ei saanud enam otse üles nagu eile, vaid pidi käärsammule üle minema. Minule üllatuseks otsustasid need 2 svenssonit tagasiteeks valida transiitsuusaraja, kulgeb Bruksvalla poole tagasi piki teist jõekallast. Ma olin sealt päevavalges tulnud, kuid pimedas sõiduks pidasin mina seda rada ohtlikuks. Libisemine oli laskumistel väga kiire ja kõrge jõekallas teinekord väga lähedal. Läksin nendega ikkagi kaasa, sest ühel mehel oli võimsamat sorti pealamp. Väga vahva oli, pimedas hoopis teistmoodi. Kui ohtlikud kohad läbi said, kargasin viimasel kiirel laskumisel rongi tuulest välja ja lendasin äärmist libedat jälge kasutades kuulina mööda. Vahe jäi sisse ja mind viimase kolme kilomeetriga kätte ei saadud. Ise olen rahul :)

Kaardil klikates jõuab Nagi's oleva paremini loetava kaardifotoni.

Nightride vol3

Eileõhtune “nightride” läks eriti ägedaks kätte. Mul õnnestus sappa haakida “päris” suusatajatele ja üldse mitte maha jääda. Seda suuresti tänu sellele, et mu suusk oli superkiire ja pidamine ka väga hea. Omamoodi kurioosne, et õhtuseks tiiruks võtsin oma kõige vanema suusapaari – vist 97-ndast aastast pärit Rossignoli combi suusad. Ma teadsin et nad on külma ja jäise-teralise lumega kiired. Kuid seekord olin ju suusapõhja keskosale pidamiseks veel kandnud õhukese kihi ülimalt kleepuvat ja sitket sinist kliistrit, ning mul oli päris suur kartus, et määrisin suusa kinni. Aga ei – tulemus oli suurepärane suusk klassikasõiduks. Nii me kihutasime umbes viiekesi lambid peas kui tuledesäras rong, paar pimedat vagunit ka veel sabas jõlkumas. Sõitsime Bruksvallat ja Ramundberget’it ühendaval 8 km-sel laial kahesuunalisel rajal. Valdavalt lauged pikad tõusud-laskumised, paar tükki olid veidi järsemad ka. Väga-väga hea oli.

3. päev

Meie elamine asub 650 meetrit meretasapinnast kõrgemal. Ümberringi on palju mäeahelikke ja tippe, mis on ~1200 meetrit, paar tükki on ka ligi 1800m. Täna valisin valgel ajal kulgemiseks Mittaklappeni juurde viiva suusaraja, kuna hommikusöögilauas sain teada, et rajamasin läks varahommikul sealseid suusajälgi uuendama. Mittaklappen on selline omapärane viltuse kolmnurga kujuline mägi, 1212,2m kõrge. Suusarada oli esimesed 8km valdavalt ülesmäge : ) Sugugi mitte järsult, ei mingit harkisjalu ronimist, täiesti sõidetavad tõusud, kui vaid jaksu jaguks. Vahepeal tuli veidi allapoole ka, aga üldiselt oli tõus-tõus-tõus jupiti lausikut ja jälle tõus. Nii et selle 7 km-ga jõuab rada vähemalt 300m kõrgemale - parema ettekujutuse saamiseks on see 3x Kiviõli tuhamäe kõrgus. Vaade läheb avaramaks, kidurad sammaldunud kased on asendunud lihtsalt võsaga. Tegemist on omamoodi platooga. Mõnes kohas on aimatav väikeste järvede olemasolu. Õigemini seal on lumi eriti tasane ja mingid sildid viitavad kohustusele omada kalastajakaarti. Lund on seal üleval umbes meetri jagu.

Suusa- ja matkaraja tähistusi kandvad postid on siin vähemalt 3 meetrit kõrged, nii et võib arvata palju kevadtalveks lund võib olla. Iga 3-4 km tagant on matkaraja veeres väike varjualune, kuhu saab teeline maha istuda ja tuule eest peidus olles oma võileibu järada. Platoo peal rajad hargnevad ja saab ka mingitmoodi kinnise tiiru teha, või siis laskuda tagasi tsivilisatsiooni juurde hoopis Ramundbergeti (see on Bruksvalla naaberküla) mäesuusakeskuste vastasnõlvalt. Minul jäi päris mitu rada veel läbi avastamata kuna kell tiksus halastamatult ja lõunasöögile siin eriti hiljaks jääda ei tohi. Laskumine alla oli muidugi elamus omaette. 8 km sai läbi lennatud alla 20 minuti. Vahepeal võis 4 minutit suht liikumatult laskumisasendis olla. Viimane kilomeeter tuli ka sahka panna, et mitte võpsikusse lennata. Kokkuvõttes sai kena 25km-ne tiir tehtud.

Bruksvalla skidcamp

Funäsdaleni piirkond on läbi aegade olnud rootsimaa lumerikkaim. Ja ta ei asu sugugi kaugel põhjas – 580 km Stockholmist loodesuunas, Härjedaleni maakonnas, Norra piiri ääres. Tubli 6 tundi on siin korralikku päevavalgust, sest polaarjooneni on veel ikka väga palju maad. Tänavune erakordselt soe talvealgus on siingi tunda, lund on praegu kõigest ~0.5 meetrit tavapärase meetri asemel. Kuid sellest täiesti piisab – osad mäesuusakeskused olid nädalavahetusel juba avatud, Ramundberget’s vist isegi kõik nõlvad, ja murdmaaradu hooldatakse ka nii umbes 70 kilomeetri ulatuses.

Praegusel ajal ongi enamus piirkonna külastajatest veel nii öelda tavasuusatajad mitte mäesuusatajad. Siin on vist laagerdamas pea kõik lõunapoolse rootsi ja kesk-rootsi suusaklubid. Nii näiteks on Bruksvallarna Fjällhotell, kus ma elan, täiesti välja müüdud. Hetkel siin elamas ~100 suusaklubide noort ja ~20 lihtsalt suusasõpra (nagu mina). Täiesti laagri tunne on. Meid toidetakse 4 (jajah – “neli”) korda päevas kindlatel kellaaegadel, ja toidud on hästi maitsvad ja piiramatus koguses. Hotellipidaja Eger oma kahe-kolme abilisega sisuliselt elabki vist köögis kogu päeva. Kuid nad saavad hiilgavalt hakkama. Mina igal juhul kardan, et sisseõgitav musttuhat kalorit ma ära kulutada ei suuda. Sest rahulik murdmaasuusatamine on tegelikult organismile väga ökonoomne tegevus, eriti veel nii heakvaliteediga radade puhul. Täna ma suusatasin ennelõunal 2,5h klassikat, ja õhtu eel ligi paar tundi vabatehnika suusaga. Kusjuures 2 korda samu radasid ma ei sõitnud, valisin meelega erinevad pikemad ringid. Nii on põnevam ringi vaadata ja vaateid nautida. Vöökott joogiga kaasas kindlasti. Valgustatud rajad on ka siin olemas, kuid need on pisemad ringid (a’la 3km). Aga pealambiga saab mujal ka. Nii mõnigi kasutab orienteerujate öist pealampi, mis on eriti kaugele näitav prožektor. Aga minu kaevurilambike on ka täiesti piisav, valgustab ühtlaselt ja laialt. Öisetes oludes sõitmine on omamoodi võluv, liikumine tundub kiirem ja pealampidega suustajad on kui jaaniussikesed öhes.
Nii heades tingimustes on lausa lust talverõõme nautida. Talve, mida mujal ikka veel pole. Väljas mägedes olles ja rassides unustab päris lihtsalt kõik muu. See on hea. Nii näiteks täna hommikuse pika tiiru lõpuosas juurdlesin ma päris tõsiselt tükk aega, kas praegu on 2006 või 2007. Ega tegelikult vahet polegi. Veidi narr ehk oleks, kui koju saadetud postkaardile vale arvu paneks.

winterstad Östersund

Ühes mineva nädala R2 hommikuprogrammis ütles M. Strandberg, et Eesti alal poleks meie esivanemad üldse suutnud elada, kui siin talvel lund poleks olnud. Et muidu oleks pimedus kõik maha tapnud. Ma olen täiesti nõus - see detsembrikuine aina jätkuv pime ja vihm on päris hull, pane kui palju lampe tahes põlema. Ühesõnaga põgenesin "külmale maale". Alustuseks jõudsin Östersundi, mis on rootsimaa talvepealinn, kusjuures ainult 600km Stockholmist. Sõites läbi vana hea rootsimaa tuli päris kodune tunne või õigemini äratundmisrõõm peale (ülla-ülla). Roostepunased majakesed, hobused ja karvased ponid koplites, puust kirikud, ehitud kuused, valgete kinnastega postiljonid parempoolse rooliga kollastes Renault'des - kõik on täpselt nii nagu eelmistel aastatel nähtud. Talveilmaga on siingi lood kehvakesed, kuid põhjapoole jõudes võis metsa all juba valget vaipa näha ja meeleolu paranes seepeale kõvasti. Östersundi linn ise oli soe ja udune, kuid suusarajad olid metsas täiesti alles ja minu meelest palju paremas korras kui nädal varem siin peetud ja telepildist nähtud laskesuusatamise MK etapi aegu. Linn ise on jõulumeeleolus, lugematud väliküünlad-tõrvikud ja muud tulukesed tunduvad olema täiesti loomuliku osana. Ilm on tuuletu, täna on õhus juba ka kargust. Siin millegipärast see jõulutriangel ei häiri mind üldse..
Elan kahekordses äärelinna Snandicus, nagu tavaliselt. Ainult et seekord boonuspunktide eest, on selline virtuaalne raha õnneks olemas ja selle puudust pole mul nii pea. Jah, kunagi on siin töö pärast lausa kuid elatud. Täpselt sama hubane õhkkond on alles, saun on soe ja toidetakse hästi. Hmm, mida veel tahta.. Eks ikka midagi uut ja paremat. Homme kolin elama/suusatama/seiklema 200km kaugemale, Norra piiriäärsesse lumeparadiisi.

Elu veereb hernena..

Kuula ja vaata: http://www.guiltyboy.com/andur/
Lihtne ja võluv, eksole. Aga ometi on seal sügav möte. Kes on kokku õmmelnud sinu "rannarõivad", ja mis hinnaga?