Fjälltopploppet 2017

See on mul vist neljas kord olla Bruksvallarnas aprillis Fjälltopp nädalavahetusel. Küll aga oli nüüd 6 aastane vahe sisse jäänud. Seekord reisisin jälle reede hommikul otselennuga Trondheimi, sealt rendiautoga üle mägede Rootsi ja kell 13 kohaliku aja järgi olin kohal. Reedel tegin mõnusa 35km tiiru suuskadel, hea meel oli sõita neid radu, mida novembris siin käies tavaliselt veel  ei hooldata. Vaatasin üle ka laupäevase suusavõistluse mägedest alla külasse laskumise tehnilisemad kilomeetrid. Veendusin, et kurvid on läbitavad ilma pidurdamata. Eelmisel korral 2011 oli väga kõva tuul, ja tookord turvalisuse pärast üles mägedesse rada ei viidud. Nüüd prognoosi järgi seda ohtu polnud ja see tegi suurt rõõmu. Täiskasvanud harrastajate ja eliidi rajad olid nii nagu välja kuulutatud, vastavalt 31 ja 35 km, koos kõigi mägedest tingitud võlude ja valudega.

Harrastajate start oli kell 11.20, see oli päeva rahvarohkeim lähe, umbes 150 oli meid. 5 minutit varem läksid samale 31km-le ringile neiud vanuses 17-18 (oli keda püüda), 5 minutit hiljem meeste eliit ja 10 minutit hiljem naiste eliit. Eliidi rada pööras 500m peale starti paremale üles, et teha üks korralik lisatõus ja laskumine ning ühines harrastajate rajaga taas Ramundberget mäesuusakeskuse all (harrastajate 8 km). Üheksandal kilomeetril algas raja pikim tõus, mis oli väikeste tasasemate kohtadega kokku 4km pikk ja viis tubli 200 meetrit kõrgemale (940 meetrit merepinnast). Ilm oli palavaks läinud, päike paistis näkku, pulss peksis 180, mütsi pistsin tasku ja rühkisin koos paari omasuguse amatööriga edasi. Selle tõusu keskel jõudsid juba esimesed tippsuusatajad mulle järgi. Tundsin ära Dario Cologna, tema taga chillis Södergren, Klaabu ja veel keegi, ja nad kadusid tõusul lihtsalt täpiks. Üldiselt ruumi oli lahedalt, oli hästi kuulda, kui tagant tiheda kepitööga mõni tippsuusataja lähenes ja eks siis sai veidi kõrvale tõmmatud. Rohkem küll viisakuse pärast kuna öise värske lume ja sula tõttu oli raja keskosa kiirem. Ülesse jõudes möödus minust mingi pundiga Vahur Teppan, keda parasjagu ergutati raja äärest eesti keeles, siis juba ükshaaval ka naiste 3 esimest. Üleval mägedes oli palju kaasaelajaid, mäesuusakeskuse läheduse mõju ja inimesed tulevad sinna ka niisama suuskadel ja mootorsaanidel matkama.

Kui lõpuks tuli teine joogipunkt siis peatusin, panin laskumiste eel mütsi pähe ja jõin kohe 3 pudelit tühjaks. Pudeleid ulatati kenasti kätte, igas ühes klaasijagu jooki sees. Valge jakiga paarimees, minust vanem Stockholmi päss, kellega olime pikalt lähestikku sõitnud, sai üllatavalt pikalt eest ära. Aga mulle jõudis järgi naiste neljas Stina Nilsson ning ma suutsin laugel laskumisel, kus tuli ka tööd teha, terve minuti tema sabas püsida. Stina on hetkel vist Rootsi populaarseim suusataja. Olime just ühe mägihüti/kohviku lähedal, kus oli rohkem rahvast ja teda ergutati ikka meeletult. Nüüd algas tasane vastutuult lõik üleval mägeses, vahe mu valges jakis konkurendiga oli ca 100m ja ei vähenenud enam sugugi. Lootsin et Walles hotelli juurest algav 3 km pikk laskuv rajaosa ehk toob mulle eelise.  Alguses tundus et mitte. Kuid siis algas juba minule tuttav rada, ja kui ma nägin et eesõitja kaugel ees justkui veidi sahatab, siis mina lükkasin kurvilisse laskumisse minnes veel hoogu nii kuis jaksasin. Alla jõe äärde jõudes olin tal sabas aga oli omadega läbi ka. Siit oli 2 km finišini. Nagu selgus oli konkurent veel väsinum ja suusastaadionile jõudsime küll koos, aga vastupanu ta ei osutanud. Saime alla 2 tunni hakkama.

Väga lahe võistlusformaat, kus harrastaja saab rajal olla koos maailmaklassi suusatajatega. Siis ikka näed kui pagana nõrk ise oled. Eestlasi oli seekord siin päris palju noorte vanuseklassis. 9 aastaste tütarlaste seas tuli poodiumikoht.

Pühapäeval tegin sulailma klassikasuusaga mõnusa 3.5 tunnise matka. Kõigepealt tegin minu jaoks uue 13km ringi jõeäärt pidi lõuna suunas. Alguses oli rada veidi öökülmast veel krõbe, kuid päike tegi oma tööd tõhusalt ja peatselt hakkas zero-suusk ka tõusudel tööle. Seejärel suundusin üles mägedesse.

 

Rendiautost. Broneeritud oli universaalkerega Astra/Focus, aga anti Ford Mondeo diisel automaat. Auto oli kõigi mugavuslisadega, eestvaates ka nägus. Nagu ikka enne talvistele teedele suundumist, vaatasin üle rehvid ja siis valitses hämmeldus. Continentali lamellrehvidel oli mustrit napp 3mm ja seda kõigil ratastel. Ei osanud isegi mitte spekuleerida, kuidas sihuke asi ühe talve ja max 15000 km-ga võimalik on. Passi järgi oli masin rendifirmale Sixt üle antud august 2016 ja minu kätte jõudes oli läbisõit 19500. Kui masina kliima/istmed/näidikud/audio ja muu elektroonika lõpuks oma soovide järgi seadistatud sain, oli Norra kevadiselt lagunevatel ja kurvilisel kohaliku tähtsusega maanteel päris mugav. Roolitunnetus oli OK, kiiruse tunnetamisega oli mul raskusi. Vedrustus mulle meeldis, kui ta ainult iga äravajunud lohu koha peal rattaid koopasse ei lööks.. See vist ongi rehvikulu põhjus. Mootor oli passi järgi 110.30 kW, tagumikutunde järgi oleks ~100 pakkunud.  Rootsi ja mägede suunalise 200km-se teekonna keskmine kütusekulu tuli ligi 7 liitrit sajale. Jääb mulje, et diisli kohta palju, aga võrdluseks novembris bensiinimootoriga Audi A3 1.2TSI samal teekonnal samamoodi vajutades võttis ligi kümme! Tagasi Trondheimi suunas kuiva teega 4.5 liitrit sajale. Fordi puutetundlik raadio/navi ja kliimajuhtimispaneel on kasutusmugavuselt ja väljanägemiselt paras õnnetus. Pidurid väärivad kiitust. Miinuspoole pealt, kui midagi tõmmata on vaja, siis pagasiruumist leitud puksiirkonksu auto pärasse kruvida pole võimalik, kuna erinevalt juhendis mainitust, pampris oleva plastkaanekese eemaldamise järel seal mingit keermega kohta ei leia. Veel hullem on see, et minu ja ühe appi palutud Norraka mõistus ei käinud üle tehase haakekonksu vabastamise metoodikast. Nupp oli pagasiruumis olemas, konks paistis ka kõveras pampri taga aga veo asendisse me teda ei saanud. Isegi mitte kasutusjuhendi abiga.