Jälle Jiellevàrri! Dundret Runt 2018

Aprilli esimene nädalavahetus Rootsis polaarjoone taga Gällivares (Jiellevàrri saami keeles ja Jällivaara soome keeles) hakkab juba reegliks muutuma. Seekord lendasin Luleåsse ,kus juba ootas varasema lennuga saabunud Lauri. Rendiauto sain kätte ülikiirelt ja peale mõningast auto seadistamist olimegi teel, marsruudiks läbi Jokkmokki variant. See on küll ~30 km pikem tee, kuid ajaliselt ei kaota ja veidi huvitavam sõita. Imelik, et seekord oli teeääres näha mitmeid ärakoristamata põhjapõdra korjuseid lumevallist välja sulamas. Ühte hea tervise juures olevat suurt isendit nägime ka otse Jokkmokki linnakese servas, kappas teine hoogsalt risti üle.
Kell 16.59 olime minut enne sekretariaadi sulgemist Gällivares kohal ja saime kätte mõlema päeva suusasõitude stardinumbrid ning minu rõõmuks regas Lauri end ringi laupäevase kella 10se võistlussõidu asemel vaba stardiajaga matkasõidule, mis minulgi kavas.
Otsustasime, et stardime kell 8 hommikul, kui on matkajate nii öelda pidulik lähe stardipauguga. Ilm oli mõnusalt mõne külmakraadiga, lumi külm ja suusad oli lihtne tahke määrdega hästi pidavaks sättida. Lauri läks kergema vastupanu teed ja otsustas skin-suusa kasuks.

Hea kerge oli sõita, kuna võtsime alguses nagu plaan oli pigem rahulikult, rada oli hea ja eriti heaks muutuks peale seda, kui meie tee rahvamatkajate 30km ringilt ära pööras. Siis tuli 2km lageda tundra lõik, kus öine küljetuul oli ühe klassika jälje täiesti silunud ja teise olid varem startinud uuesti lahti sõitnud. Kuid see lõik lõppes ruttu, maastik muutus jälle metsasemaks jä rada oli edasi lõpuni perfektne. Algasid mõnusad pikad vahelduvtõuke tõusud. Käärisammu nõudvaid tõuse oli kogu distantsi peale kokku ainult 15 meetrit. Laskumisel osutus minu suusk Lauri nahkadega paarist veidi väledamaks ja otsustasime, et teda järgi ootama ma ei pea. Ühel tõusul sahistas minust mööda üks punase habemega minuealine kohalik tüüp, sättisin talle sappa ja kuna suusad olid meil võrdselt head, oli lihtne teha mõnusat koostööd. Vedasime 5km kaupa kordamööda. Vahel oli veidi värskeid pabulaid rajal. Ja umbes iga 7km tagant oli joogi ja toidupunkt, lõpu poole veel hulga tihemini. Täitsa pöörane TP-de hulk ja me veetsime neis ka mõnusalt aega, kokku vast 10 minutit seisu.

Eeleelviimases TP-s, umbes 12km enne lõppu sõin ohtralt mingit mõnusat keeduvorsti, muidu piirdusin mustikakiselli ja mahla ja veega. Lõpukilomeetrid vedas habemik eriti intensiivselt, mul oli viimased 6-7km täiesti võistlustempo kannatamine. Lõpusirgel suutsin talle siiski kõrvale võtta ja lõpetasime kõrvuti (mina terake eespool). Lauri jõudis samuti mõne minutiga kohal. Scandic hotellis oli minu palvel saun juba keskpäevaks kuum ja bassein meeldivalt jahe. Pärastlõunal käisime hiinakas söömas ja õhtu eel tegin autoga veidi intensiivsema testsõidu lumistel metsateedel.

Nagu tavaks, pühapäevane võistlussõit oli 31km vabatehnikas stardiga kell 10.30. See hommik oli tugevama külmaga, nii -10C ja see tegi juba eelmise päeva õhtu eel rajamasinaga valmis silutud ringile võistlustrassile ainult head. Osalejaid vaid veidi üle saja, kuna kõvematel tippudel kes VW suusatuuri raames siin võistlesid, oli pärastlõunal eraldi võistlusena mäkketõus Dundret mäesuusakeskuse tippu. Mõni minut eel otsisin silmadega üles Hollandist tulnud Leo nimelise vanamehe, ta oli paar rida minust tagapool ja läksin tegin juttu. Teda olen ma iga kord Gällivares sellel üritusel kohanud ja muidugi mäletas mind! Tema oli eelmise päeva klassikamaratoni päris võistlussõidu raames teinud ja minust paar minutit kiiremini.
Stardist pandi jubeda tempoga kohe minema, libisemine oli hea ning esimene 5km tuli alla 15 minuti. Sõitsime Lauriga koos, meie ees veel mõned, tugevad kadusid kiiresti eest ja seljataha tekkis sama kiiresti tühjus. Umbes 6-nda km kandis, kui oli mitme kilomeetrine lauge tõus, lasime eessõitnud neidudel minna, kuna tempo oli liiast ja ere päike küttis olemist kõvasti. Kusjuures Lauril polnud päikeseprille reisil kaasas ja pidi taluma lumevalgust täies hiilguses. 1 TP oli ~11 km kandis, jõin 2 topsi, Lauri piirdus vist vähemaga ja pääses eest, kuid tüdrukud olid ka veel siin ja tõmbasid mu kiiresti Laurile sappa ja läksid kohe ise ette vedama. Lühem neist oli eriti valusalt tempo tegija ning mul oli kohati rivi lõpus raskusi.

Poole distantsi peal oli metsa vahel veidi järsemaid tõuse ja siis järgnes kurviline laskumine tagasi tundraväljadele. Laskumisel oli meil tüdrukutega võrreldes suurema kaalu tõttu ka kiirus suurem. Aga mööduda polnud mul kuskilt ruumi, sest Lauri oli vasakus ääres ja tüdrukud kõrvuti minu ees. Sain siis suuremat plikat tema kepist lükata, samal ajal vajus väiksem minule päris ette, nii et minu vasak suusk oli juba kaugel tema suuskade vahel, ei jäänud muud üle kui temalegi tagumikust hoogu juurde lükata (kuna kepiotsad oli tal liiga all). Igal juhul koomiline olukord, aga kõik jõudsime kindlalt mäest alla. Nüüd läks suurem tüdruk ette ja tempo oli veidi aeglasem, mis grupi sabas sõites tundus eriti nauditava mugavustsoonis olemisena, kaunid baleriinid ees vedamas. Kuid kiirus oli tegelikult suur, õrn tuuleke vastu ja vara, vara oli veel ise ette minna. Maanteeäärses 19km-i joogipunktis jäid plikad veidi kauemaks jooma ja vist ka tuttavate pealtvaatajatega suhtlema, meie Lauriga saime ~150 meetrit edumaad. Tegin nalja, et tüdrukud jäid TP-s kaebust vormistama „tagumiku katsumise“ teemal ja finišis ootavad mind käerauad, ikkagi Rootsi ju : ). Lauri vedas päris teravalt ja kui vahepeal minu ette lasi, siis see tempo teda ei rahuldanud, kuigi kiirus ei muutunud kui tema jälle ette läks. Möödusime ühest tulise alguse teinud, kuid nüüd ilmselge haamri saanud harrastajast. Laskumisteks läksin ette ja töötasin aktiivselt kaasa, et maksimaalselt gravitatsiooni ja inertsi kasutada. Mõneks ajaks vedas siis veel Lauri, aga pika lauge tõusu peal tegin jälle mina tempot. Pikemal sirgel seljataha vaadates olid tüdrukud hästi näha ja justkui veidi lähemale meile saanud. Tundsin jaksu, et hoolimata tõusust võiks üle minna tihedamale V2 sammule ja kiirus tõusis. Lauri lasi vahe sisse, mina pingutasin edasi kuna lennukuse tunne oli mõnus, lootsin lüüa oma kahe eelmise osaluskorra sekundipealt sama aega ning 200m eespool paistis üks valges kombes suur mees tegemas imelikke tantsusamme ja tasapisi lähenevat. See on uskumatult tiivustav tunne, kui kiirus on suur, libisemine kerge, süda teeb küll 180 bpm, aga tunned, et ikka jaksad tiheda sammuga tööd teha. 400 meetrit enne finišit möödusin valges kombes soomlasest, ja olin üllatuslikult järgi jõudnud veel ühele suusatajale. Lõputõusul hoidsin mõneks hetkeks tema seljataha, et finišiheitluseks purakat koguda, kuid tüüp ei jaksanud duelli vastu võtta ja jäi viimase 200meetriga 10 sekundit maha. Finišis oli kõigil meeleolu super, sest kogu üritus ja ilm ja rada oli olnud viimase peal. Oma varasematele selle sõidu aegadele jäin ~50 sekundit küll alla, kuid sisetunne ütles, et see oli tegelikult senistest parim sõit siin. Ah-jaa, neidudele käisin ütlesin veel eraldi tänusõnad tubli vedamise eest ja mingeid pretensioone neil küll ei olnud : )
Kodutee läks plaanipäraselt ja kell 22.40 olime tagasi Tallinnas.

Audi A6 Avant, quattro

Traditsiooniline kõrvallugu rendiautost. Mul oli broneeritud Sixti juures 4x4 premium klassi sõiduauto a´la Audi A4, C-mercedes või 300 seeria BMW. Aga mulle määrati jälle kord masina upgrade ning eraldi toonitati lisaks Webastole ja navile haakekonksu olemasolu. Jee-right, kas tõesti oli mu väljanägemine selline, et tahan hobutreilerit vedama minna? Autoks oli siis jõulude eel tänavale lastud ja seni 8000 km läbinud Audi A6 Avant, 2.0TDI quattro, S-Tronic, S-Line jne. Autol olid Good Yeari 17 tollised naastrehvid ja kahjuks ka madalam vedrustus (kohalikus keeles sportchassi). Varuratast polnud. Nagu arvata võis ei olnud need 140kW suhteliselt raske auto kombinatsioonis eriti erksad. Kuid auto salongis oli teemüra mõttes vaatamata mitte kõige vaiksemale naastrehvi mudelile suhteliselt vaikne. Kuna pöörded olid kiirteel vägagi madalad, siis mootorit oli kuulda vaid kiirendustel. Mingi tuulevihin esiklaasi paremast servast teatud oludes tekkis ja veidi häiris, kuid seda suurtel kiirustel teatud nurga all puhuva tuule korral. Vedrustus oli õnneks ka kehvematel teelõikudel igati talutav ja maantee külmakergetest tingitud lainetustel põhja ei löönud (erinevalt aasta eest kogetud Ford Mondeost). Mulle meeldis, et reahoidmisabiline tegi oma tööd väga delikaatselt ja üldse mitte häirivalt. Kuna päev on polaarjoone taga juba pikem kui Eestis, siis matrix-LED tüüpi esitulede testimiseks hilisõhtul spetsiaalselt välja minna ei viitsinud. Spidomeeter valetas premium klassi auto kohta veidi palju, näitas maanteel ikka 6-8 kmh rohkem kui GPS.

Sõiduasend oli mugav, menüüdes seadistuste otsimine Audilikult segane, kuid lõpuks harjub. Näiteks infosüsteemi keele muutmine, ajab segadusse käimasoleva navigeerimise sihtpunkti (teekond kaob kaardilt, ainult finišruudulipp jääb näha). Ühtlaselt pikka otsa maanteel sõites keskmise kiirusega 100kmh on kütusekulu mõistlikud 6 liitrit sajale. Vahelduvates sõidurežiimides on see mootoriversioon siiski üpris isukas, ja keskmine kogukulu tuleb kindlalt üle 7 liitri sajale. Imelik, et jäisetel ringristmikel kippus raske auto ka madala kiiruse juures alati kuskile veidi libisema, ju siis oli tõsiselt libe. Quattro ja veojõu elektrooniliste abimeeste testimiseks tegin pooletunnise põhjaliku sõidu umbes 6cm lükkamata lumega kaetud talvisel metsateel, kahel pool 1.5 meetrised lumevallid turvamas. Siin oli kõik juhitavuse mõttes ootuspärane. Suunastabiilsuskontrolli ESC erinevalt varem kogetud Audi A3-st, selles masinas päris maha võtta ei saanud, kuid lõdvemas režiimis see otseselt hoogu ei pidurdanud.

SkadiLoppet - suusamaraton Saksamaal

Talve hakul istutasid lõuna-eesti mehed mulle pähe mõtte, et peaks minema 17-18 märts Saksamaale suusamaratoni sõitma. Skadiloppet leiab aset Bodenmaisi aleviku lähedal, vägagi Tšehhi piiri ääres. Suusasõit kuulub ka Euroloppeti sarja. Minule sai määravaks faktoriks, et Müncheni lennujaam on suht lähedal, ja sinna on meil Tallinnast korralik otseühendus, seega saab sutsti ära käia. Ja teine hea asi, et nädalavahetusel toimub 2 sõitu, kõigepealt laupäeval 32 km vabatehnikas ja pühapäeval põhisõit 42km klassikalises tehnikas. Lund on see talv olnud piirkonnas rekordiliselt palju, kuid märtsi alguse suured soojakraadid olid madalamatel kõrgustel ehk siis suusakülas selleks ajaks lume viinud, kõrgemal mägedes radade juures oli õnneks meetrike lund alles. Too nädalavahetus pidi toimuma ka suurem ilma külmenemine, mis küll aina viibis ja lõpuks leidis aset laupäeva õhtul. Seega vabatehnika sõidu alguseks oli stardis lumi veel päris märg ja seetõttu otsustasin esimest korda kasutada uusi kollase põhjaga auguga suuski, mis mõeldud just vanale märjale määrdunud lumele. Etteruttavalt peab möönma, et ma ei jäänud suusavalikuga eriti rahule - rada oli tõusudel väga pehme ja mu suusk vajus sügavale lumeputru ja suusaninas olev auk ainult aitas suusal lumme takerduda. Samuti hakkas kõrgemal rada jäiseks muutuma. 

Nii et kui peale nädalapikkust nohupuhkust läksin esimest korda suusatama ja seda Saksamaal ning oma uute kollase põhjaga sulailma suuskadega, oli põnevus suur. Ikkagi minu esimesed auguga suusad. Aga jah, see Fischerite auk suusaninas kippus sellise pehme raja korral tõsiselt vastu töötama. Muidu oli kena rada, keris päris kõrgele, kus oli juba külmem ja kõvem, aga olulist lennukust ei tekkinud ka seal. Meelde jäi ja imestama pani kohalike kehv laskumisoskus. Teisalt olid minu ümber olid selleks ajaks jäänud pigem vanemad saksa härrad. Üks kiitis, et küll ma ikka hästi libisen, aga tegelik põhjus oli selles, et ma lihtsalt laskumiste alguses ei pidurdanud ja loomulikult siis kerib hea hoo üles (ja veidi adrekat ka). Kukkumisi nägin enda ümber päris palju, pudrused kurvid niitsid mehi. Mõni kukkus ka tühja koha pealt ja mõni teine 2 meetrit enne finišit. Sain ise õnneks kõigist siruliolijatest edukalt mööda. Ühest jässakast habemikust (kes protokolli põhjal oli vaid 2 aastat vanem minust), möödusin ma laskumistel 3 korda, sama moodi pani ta tõusudel minu ees 3 korda täpiks ära. Kuna lõpulaskumised oli pikad, siis lõpuks sain teise jälle kätte ja viimases lahtise lumega paremkurviga laskumises möödusin ning finišisirgel hoidsin ta selja taga. Eestlastest olin sellegipoolest seekord aeglaseim, kuid mitte oluliselt.

Pühapäevaseks klassikasõiduks oli ilm kindlalt miinuses ja vanale lumele 1-2 cm värsket peale tulnud. Kliistriga mässata ei soovinud, seega tuli mul minna twin-skin ehk siis suusapaariga, millel karvane pidamisala. Igaks juhuks proovisin ka kodus valmis tehtud tahke pidamismäärdega paari, kuid nagu arvata võis, need ei pidanud minusuguse nõrkade kätega harrastaja jaoks piisavalt. Parklas märkasin, et paar autot eemal tuli masinast välja must mees ja asus suusapõhju kaltsuga intensiivselt nühkima. Mõtlesin, et kellegil on huvitavat päritolu hooldemees. Aga nagu selgus, see mees tuli ise starti. Ja kuigi tema parklas sooritatud suusapõhja töötlus meenutas kohati kahe tokiga tule süütamist, siis tegelikult mees teadis mis tegi – suusarajal lõpetas mustanahaline mees enne enamusi eestlasi, mina sain 10 minutiga sisse. Tegelikult staadionidiktor tutvustas seda meest kui Keenia tulevast tõenäolist olümpiakoondislast, kes siin vajalikke FIS punkte kogub. Selline ajalooline suusamaraton minu jaoks, sain aafriklaselt pähe :)

Mulle meeldis pühapäevane klassikasõit rohkem, suusk toimis, ring oli huvitavam ja enesetunne oli ka kergem. Tasub teinekordki sinna suusatama minna. Ja hotell Fürstenbauer oli igati tasemel – kõige tähtsam, voodi oli minu jaoks meeldivalt kõvapoolne. See on muidugi ulme, kuidas sakslased eelistavad ikka sularahaga mässata, alevikus üheski toidukohas kaardiga maksta ei saanud. Samas pole ka sularaha automaate eriti näha..

 

 

Nissan X-Trail

Müncheni lennujaamast pidin rendiautoks alguses automaatkastiga diisel VW Passati saama ja olin sinna oma kodinad juba peale mahutanud, kuid jubedalt ragisev juhiuks ei andnud mulle rahu. Lähemal uurimisel avastasin, et juhiuks „küljest kukkumas“ ja kuna sobilikku võtit uksehinge poldi kinni keeramiseks Sixti tehnikul polnud, siis anti asendusena Nisan X-trail. Esiveoline ja diisel ja manuaalkast. Oli nagu suur auto, isegi kolmas istmerida pagasiruumi põranda all peidus, kuid suusakoti paigutamisega ei läinud nii libedalt nagu Passati puhul harjunud. Kui kiirteele liikusin, oli tunde järgi tegu 2 liitrise diisliga ja ehk mingi 110-120kW. Samas mäletasin, et Nissan/Renault kahest diislit esiveolisena ei tee, või äkki siinse turu jaoks teeb.. Igal juhul mõtlesin, et kui see on 1.6 diisel, siis liigutab masinat üle ootuste hästi. Kuna käiguülekanded olid pikad, siis sobis kiirteele masin päris hästi. Kuuenda käiguga olid pöörded kiiruse 160kmh juures ~3000 kandis ja mürafoon normaalne. Suuremal kiirusel eelkõige tuulevihinad. Punnitades sai seieri 200 peale ja ma olin jätkuvalt segaduses, 1.6 diisli kohta sellises keres liigub suur masin liigagi hästi. Bodenmaisi jõudes kraamisin sahtlist autodokumendid välja ja veendusin, et tõesti on jõuallikaks 1.6dci ja 96kw.

Imestasin, et auto kasutusjuhend oli prantsusekeelne. Pärast märkasin, et ka numbrimärk oli prantsuse oma! Ehk siis mulle oli Münchenis sokutatud mingi ripakile jäänud Prantsusmaalt pärit rendikas. See seletab ka, miks poole aastase rendiauto kerekahjustuste (kriimud/täkked) nimekiri sisaldas 19 kirjet! Algselt pakutud Passatil oli kriime 5 ja minu jaoks tundus seegi palju, kuna Skandinaavias tavaliselt sellise läbisõiduga rendikatel 1-2 kriimu.
Auto plussiks olid veel suured küljepeeglid. Miinusteks ahta väljavaatega tagumine aken/peegel, kehva resolutsiooniga ning vanamoodse olekuga raadio/navi ekraan ja tagurduskaamera pilt.
Autos polnud põrandamatte, manööverdades rool kääksus, suunatule kang oli roolirattast harjumatult kaugel, käiguvahetus veidi kondise olemisega. Mul oli kogu aeg tunne, et sõidan Renault´ga ja teglikult Nissan ja Renault ongi lähisugulased, jagavad mootoreid ja plaanivad ühinemist.. Üldiselt ei ole Nissan minu maitse. Kuid need Renault´i päritolu diislid on küll meeldivalt hea tõmbega ja ökonoomsed.
Aga see ei ole veel kõik! 3 päeva peale auto tagastamist sain Prantsusmaa Sixti kahjukäsitlusosakonnast teatise, et minu kasutusperioodi vältel on juhipoolse tagumise ukse alumisse ossa tekkinud 10+ cm pikk värvikihti sügavalt läbistav kriimustus. Saatsin omapoolse kommentaari ja enne auto kasutusele võttu tehtud foto vasakust küljest, millelt selgelt juba näha kriimude varasem eksisteerimine. Null vastust. Paar nädalat hiljem tuli järgmine kiri koos ekspertiisi ja keretööde hinnakalkulatsiooniga (366EUR). Uuesti kirjutasin oma versiooni ja tõestavad fotod, ikka null vastust. Peale kolmanda nendepoolse kirja saamist koos maksenõudega helistasin Prantsusmaale. Lubati kolleegidega nõu pidada ja nädala jooksul kirjalikult vastata. Kuid kiri tuli juba 10 minuti pärast, ning otsus oli, et loobutakse nõudest. Kokkuvõtteks võib öelda et auto ülespildistamine enne ja pärast kasutust tasus järjekordselt ära. Ning et mõnes kultuuriruumis jätkuvalt emaile ignoreeritakse :)

Fjälltopploppet 2017

See on mul vist neljas kord olla Bruksvallarnas aprillis Fjälltopp nädalavahetusel. Küll aga oli nüüd 6 aastane vahe sisse jäänud. Seekord reisisin jälle reede hommikul otselennuga Trondheimi, sealt rendiautoga üle mägede Rootsi ja kell 13 kohaliku aja järgi olin kohal. Reedel tegin mõnusa 35km tiiru suuskadel, hea meel oli sõita neid radu, mida novembris siin käies tavaliselt veel  ei hooldata. Vaatasin üle ka laupäevase suusavõistluse mägedest alla külasse laskumise tehnilisemad kilomeetrid. Veendusin, et kurvid on läbitavad ilma pidurdamata. Eelmisel korral 2011 oli väga kõva tuul, ja tookord turvalisuse pärast üles mägedesse rada ei viidud. Nüüd prognoosi järgi seda ohtu polnud ja see tegi suurt rõõmu. Täiskasvanud harrastajate ja eliidi rajad olid nii nagu välja kuulutatud, vastavalt 31 ja 35 km, koos kõigi mägedest tingitud võlude ja valudega.

Harrastajate start oli kell 11.20, see oli päeva rahvarohkeim lähe, umbes 150 oli meid. 5 minutit varem läksid samale 31km-le ringile neiud vanuses 17-18 (oli keda püüda), 5 minutit hiljem meeste eliit ja 10 minutit hiljem naiste eliit. Eliidi rada pööras 500m peale starti paremale üles, et teha üks korralik lisatõus ja laskumine ning ühines harrastajate rajaga taas Ramundberget mäesuusakeskuse all (harrastajate 8 km). Üheksandal kilomeetril algas raja pikim tõus, mis oli väikeste tasasemate kohtadega kokku 4km pikk ja viis tubli 200 meetrit kõrgemale (940 meetrit merepinnast). Ilm oli palavaks läinud, päike paistis näkku, pulss peksis 180, mütsi pistsin tasku ja rühkisin koos paari omasuguse amatööriga edasi. Selle tõusu keskel jõudsid juba esimesed tippsuusatajad mulle järgi. Tundsin ära Dario Cologna, tema taga chillis Södergren, Klaabu ja veel keegi, ja nad kadusid tõusul lihtsalt täpiks. Üldiselt ruumi oli lahedalt, oli hästi kuulda, kui tagant tiheda kepitööga mõni tippsuusataja lähenes ja eks siis sai veidi kõrvale tõmmatud. Rohkem küll viisakuse pärast kuna öise värske lume ja sula tõttu oli raja keskosa kiirem. Ülesse jõudes möödus minust mingi pundiga Vahur Teppan, keda parasjagu ergutati raja äärest eesti keeles, siis juba ükshaaval ka naiste 3 esimest. Üleval mägedes oli palju kaasaelajaid, mäesuusakeskuse läheduse mõju ja inimesed tulevad sinna ka niisama suuskadel ja mootorsaanidel matkama.

Kui lõpuks tuli teine joogipunkt siis peatusin, panin laskumiste eel mütsi pähe ja jõin kohe 3 pudelit tühjaks. Pudeleid ulatati kenasti kätte, igas ühes klaasijagu jooki sees. Valge jakiga paarimees, minust vanem Stockholmi päss, kellega olime pikalt lähestikku sõitnud, sai üllatavalt pikalt eest ära. Aga mulle jõudis järgi naiste neljas Stina Nilsson ning ma suutsin laugel laskumisel, kus tuli ka tööd teha, terve minuti tema sabas püsida. Stina on hetkel vist Rootsi populaarseim suusataja. Olime just ühe mägihüti/kohviku lähedal, kus oli rohkem rahvast ja teda ergutati ikka meeletult. Nüüd algas tasane vastutuult lõik üleval mägeses, vahe mu valges jakis konkurendiga oli ca 100m ja ei vähenenud enam sugugi. Lootsin et Walles hotelli juurest algav 3 km pikk laskuv rajaosa ehk toob mulle eelise.  Alguses tundus et mitte. Kuid siis algas juba minule tuttav rada, ja kui ma nägin et eesõitja kaugel ees justkui veidi sahatab, siis mina lükkasin kurvilisse laskumisse minnes veel hoogu nii kuis jaksasin. Alla jõe äärde jõudes olin tal sabas aga oli omadega läbi ka. Siit oli 2 km finišini. Nagu selgus oli konkurent veel väsinum ja suusastaadionile jõudsime küll koos, aga vastupanu ta ei osutanud. Saime alla 2 tunni hakkama.

Väga lahe võistlusformaat, kus harrastaja saab rajal olla koos maailmaklassi suusatajatega. Siis ikka näed kui pagana nõrk ise oled. Eestlasi oli seekord siin päris palju noorte vanuseklassis. 9 aastaste tütarlaste seas tuli poodiumikoht.

Pühapäeval tegin sulailma klassikasuusaga mõnusa 3.5 tunnise matka. Kõigepealt tegin minu jaoks uue 13km ringi jõeäärt pidi lõuna suunas. Alguses oli rada veidi öökülmast veel krõbe, kuid päike tegi oma tööd tõhusalt ja peatselt hakkas zero-suusk ka tõusudel tööle. Seejärel suundusin üles mägedesse.

 

Rendiautost. Broneeritud oli universaalkerega Astra/Focus, aga anti Ford Mondeo diisel automaat. Auto oli kõigi mugavuslisadega, eestvaates ka nägus. Nagu ikka enne talvistele teedele suundumist, vaatasin üle rehvid ja siis valitses hämmeldus. Continentali lamellrehvidel oli mustrit napp 3mm ja seda kõigil ratastel. Ei osanud isegi mitte spekuleerida, kuidas sihuke asi ühe talve ja max 15000 km-ga võimalik on. Passi järgi oli masin rendifirmale Sixt üle antud august 2016 ja minu kätte jõudes oli läbisõit 19500. Kui masina kliima/istmed/näidikud/audio ja muu elektroonika lõpuks oma soovide järgi seadistatud sain, oli Norra kevadiselt lagunevatel ja kurvilisel kohaliku tähtsusega maanteel päris mugav. Roolitunnetus oli OK, kiiruse tunnetamisega oli mul raskusi. Vedrustus mulle meeldis, kui ta ainult iga äravajunud lohu koha peal rattaid koopasse ei lööks.. See vist ongi rehvikulu põhjus. Mootor oli passi järgi 110.30 kW, tagumikutunde järgi oleks ~100 pakkunud.  Rootsi ja mägede suunalise 200km-se teekonna keskmine kütusekulu tuli ligi 7 liitrit sajale. Jääb mulje, et diisli kohta palju, aga võrdluseks novembris bensiinimootoriga Audi A3 1.2TSI samal teekonnal samamoodi vajutades võttis ligi kümme! Tagasi Trondheimi suunas kuiva teega 4.5 liitrit sajale. Fordi puutetundlik raadio/navi ja kliimajuhtimispaneel on kasutusmugavuselt ja väljanägemiselt paras õnnetus. Pidurid väärivad kiitust. Miinuspoole pealt, kui midagi tõmmata on vaja, siis pagasiruumist leitud puksiirkonksu auto pärasse kruvida pole võimalik, kuna erinevalt juhendis mainitust, pampris oleva plastkaanekese eemaldamise järel seal mingit keermega kohta ei leia. Veel hullem on see, et minu ja ühe appi palutud Norraka mõistus ei käinud üle tehase haakekonksu vabastamise metoodikast. Nupp oli pagasiruumis olemas, konks paistis ka kõveras pampri taga aga veo asendisse me teda ei saanud. Isegi mitte kasutusjuhendi abiga.

Storlirennet 2017

Et tabada 2 kärbest ühe hoobiga, oli päev peale Årefjällsloppetit kavas Norra poolel Storlinrennet vabatehnikas. Selle start oleks pidanud küll olema Rootsi poolel, kuid mägedesse prognoositud tormituulte tõttu anti laupäeval teada, et kasutatakse mõnevõrra lühemat alternatiivrada veidi madalamal, ehk siis start viidi üle samasse kohta kus muidu on finiš, Meråkeri lähedal Grova suusastaadionil. Storlinrennet on eelkõige piirkonna suusaharrastajate hooaja nii öelda lõpupidu, valdavalt kohalik ja Trondheimi piirkonna rahvas, palju osalejaid igast soost ja vanusegrupist. Me Indrekuga olime ainsad registreerunud mitteskandinaavlased, protokollis oli küll paar GER ja ECU esindaja, kuid need olid tegelikult kohalikud elanikud.

Pühapäeva hommikul Norra poole sõites oli ligi 5 kraadi sooja ja kõva tuulega peksis peent vihma sadada. Norra jõudes, Meråkeris juba täiesti põllud haljendasid. ~7 km kaugusele ja tüki maad kõrgemal asuvasse Grova suusakeskusesse viisid linnakese spordihalli juurest bussid, kuna suusastaadioni juures oli parkimisruum limiteeritud. Üleval oli lund palju, kuid sulaveed olid ka korralikult lahti. Vahetult enne starti tuli päike välja ja ilmus vikerkaar!

 

Lühem alternatiivrada oli üks 24km ring, kolme joogipunktiga. Positsiooni stardikoridoris võis valida iga üks oma tunde ja prognoositava lõpuaja järgi. Alguses kihutati hooga minema, minul oli raskusi enda käima saamisega, tõusud olid pehmed ja suusk oli tõusudel kinni. Tugevamat tõukamisel kippusid kepid sügavale vajuma. Õnneks tuli 6km minu jaoks õigel ajal joogipunkt, pidasin 2 minti pausi, sättisin saapad lõdvemalt jalga ja puhastasin prillid veest. Päike oli nüüd väga ere, aga hooti sadas ikka vihma. Õigemini kõva tuulega tuiskas. Peale joogipausi oli rada nüüd kõrgemal, rajapõhi tugevam ja mul läks olemine palju paremaks. Suusk lippas ka nüüd päris hästi. Püüdsin vist küll kõik minust pausi ajal möödunud suusatajad lõpuks kinni.

Rada oli huvitav, palju tehnilisi kurvilisi laskumisi. Tehnilisust lisa ka sooja ilma kohta väga hea libisemine, ette jäävad ettevaatlikumad laskujad ja kohati teiste poolt vaalu pidurdatud lumepudru kurvides. Olid ka mõned risti rada läbivad kuni 30cm laiused kraavid millega juhiti mägedes tulevat sulavett. Neist tuli üle hüpata. Muidu oli rada mõnusalt lai, igal pool sai kaks uisustiilis sõitjad vabalt kõrvu liikuda. Mina veetsin lõpuks rajal 1h ja 36 minutit. Võitja P. Northug sai 59 minutiga hakkama. Naiste parimad olid Rootsi tippsuusatajad. Finišis pakuti kuuma lihapihviga burksi ja sooja mustikakiselli. Seejärel viisid bussid rahva uuesti alla Merakeri keskusesse kus spordihoones oli pesemine, koogikohvik ja autasustamine. Nüüd sadas väljas jälle lausvihma. Poole viie paiku asusime tagasiteele Trondheimi lennuvälja suunas. Maanteeäärne mägijõgi kohati lausa mässas suurest sulaveetulvast, ülevalt kaljudelt langesid mitmed kosed. Kuna aega oli, siis põikasime maanteelt tunnikeseks kõrvale üht oruserva ja jõe äärt pidi üles mäkke minevale kruusateele, kuna seal pidi mingi vaatamisväärsus olema. Tee oli väga pehmeks muutunud, kohati raskesti läbitav isegi nelikveolisele. Vaatamisväärsusteks olidki arvatavasti kosed.

Nüüd siis traditsiooniliseks saanud rendiauto arvustus :) Bronnitud oli mul seekord nelikveoline Octavia, mille muidu krõbeda hinnaga 4x4 versiooni pakuti mitu kuud tagasi bronni tehes ülisoodsa hinnaga. Kuid Europcar andis hoopis BMW X3 2.0 xD ja sellega tuli leppida. Kriitika poole pealt,  140kW tundus olevat veidi kohitsetud olemisega, tunde järgi oleks arvanud, et aiste vahel on selle mootori nõrgem versioon. Rool oli ülevõimendatult kerge ja seetõttu maanteel, eriti tuulistel lõikudel vajas suund pidevat korrigeerimist.. Hakkapelitta R2 SUV lamellrehvid jätsid kehvapoolse mulje libedatel lõikudel, ka sõrmega katsudes tundus rehvimustriosa suht jäik olema. Muidu oli istumisasend mugav, suur suusakott 7 paari suuskade ja 4 paari keppidega mahtus ära küll, ja keskmine küttekulu oli meie läbitud ~ligi 500km kohta igati mõistlik 6.7 liitrit sajale näidiku järgi (reaalselt ~7). Lõpuks tegime masina korralikult mudaseks :)

Årefjällsloppet 2017

Pikk nädalavahetus Vålådalenis sisaldas plaani osa võtta Årefjällsloppet suusamaratonist. Reede hommikul maandusime Indrekuga plaanipäraselt Trondheimis, mahutasime 7 paari suuski ja 4 paari keppe sisaldava suusakoti rendiautosse ja 1.5h pärast olime Åres. Peale mõningast parkimiskoha otsimist Åre keskuses, sain kätte stardimaterjalid, käisime poes ja sõitsime veel 37km edasi Vålådalenisse.

Tegelikult põikasime sisse ka Edsåsdalenisse, et vaadata suusamaratoni finišipaika. Maratoni lõpusirgeks oli tuus kohaliku slaalominõlva otsa. Mingid päris sportlased harjutasid just finišitõusu võtmist paaristõugetega, tundus päris hullumeelne vaatepilt. Vålådalenis panime reede pärastlõunal suusad alla ja sõitsime sealsetele põhiradadele jääva maratonitrassi osa läbi, ehk maratoni esimese kolmandiku. Rajad oli ettevalmistatud peale hommikuse lumesaju lõppu, lumi oli kerges miinuses, ja oli meeldiv suusaelamus. Kasutasin karviksuuska. Väga tore oli üle nelja aasta jälle Vålådaleni radu ja armsat hotelli väisada.

Kuna järgmiseks päevaks prognoositi veidi soojemat ilma, ei hakanud ma suuskade pidamise ettevalmistamisega end üldse vaeva, plaan oli minna nowax ehk siis zero suusaga. Kuna mõne päeva eest oli teatatud, et maratoni start On Vallbo asemel Vålådalenis, ehk siis otse hotelliks oleva Vålådalen Fjällstation´i taga, oli võistluspäeva hommik logistiliselt ülimugav. Indrek saatis kell mu kell 8.40 stardikoridori ära ja põrutas ise Åresse mäesuusatama. Hommikul kella 6-st 8-ni sadas veel ca 8cm tihedat niisket lund, nii et oodata võis pudrust rada, reaalsuses väga pehme ei saanudki olema. Küll aga oli eelneval hilisõhtul tehtud üleval mägedesse võistluse ajaks prognoositud kõvemat sorti tuule ja lörtsisaju tõttu veel mõningad rajamuudatused, millest mina ei teadnud midagi. Lihtsalt üllatusega märkasin et stardijärgselt tiir valgustatud rajal oli pikemaks venitatud, enne kui rada suundus nõudlikumale Lahti nimelisele ringile. Mõtlesin et see on tehtud suusatajate hajutamise eesmärgil enne tehnilisemaid rajaosi ja häälestasin end asjaoluga, et maraton on 55km asemel ~59. Kuid nagu selgus oli maratoni viimasel kolmandikul üks haak ümber suurema mäe välja jäetud ja kokkuvõttes tuli sõit ~50 km.

Osalejaid pikimal sõidul oli ~600. Minu stardiala oli oli pigem tagapool, õnneks ei olnud rahvast seal tihedas tropis, nii sain vabalt liikuda oma stardigrupi etteotsa, et olla umbes keskmiste seas. Zero-suusk osutus väga heaks valikuks. Selles harrastajate pundis kus ma sõitsin olid väga paljudel pidamismäärdega probleeme ja valus oli vaadata kuidas punnitati paaristõuget. Mina võisin suht sirgelt kõikjalt üles astuda ja alla libises ka hästi. Seda märkasid ka kaassuusatajad, ja tunti huvi mis hea pidamismäärdega küll tegu on. 
Nii et tõusudel liikusin ma jõudsalt ettepoole ja vast 6-ks kilomeetriks olin oma võimetele vastavas seltskonnas. Kümnendal kilomeetril õnnestus mul selle talve esimene kukkumine teha ja see oli korralik mats. Õnneks olin eelneva tõusu lõpus grupil eest ära saanud, seega selga kedagi tulemasas polnud, kedagi minu ees ka polnud, ehk siis ise korraldasin omale laskumise järgses kurvis olevas lumepudrus takerdumise ja käisin korralikult kõhuli, nii prillid lendasid peast  veel 2 meetrit edasi. Kukkudes vastu maad jäi suusakepi käepide päris valusalt rinna alla, täitsa ime et kõik varustus terveks jäi. Korjasin end kuidagi rajapealt kokku ja paar kilomeetrit olin ettevaatlikum, sõidurütm oli veidi häiritud. Seejärel läks olemine heaks tagasi. Umbes 15 km jõudis rada meie hotelli juurde tagasi ja suundus juba kord sõidetud 3kilomeetrist lõiku pidi edasi Are suunas. Õnneks oli siin traktor viimaste startijate järel uued jäljed sissetõmbanud, nii et rada oli päris hea kuin Ottsjö järveni välja. Sellel lõigul uhasin mõnuga, minule jõudis järgi siiski1 mees, sõitis mööda ja järgmisel laskumisel kukkus õnnetult oma kepi puruks, mina suutsin kuidagi temast paremalt mööda laveerida. Kahju oli kohe temast, sellises kohas polnud lootust ka niipea varukeppi saada. Ottsjö järve ületusega algas raja ebamugavaim osa. Järve peal oli päris mitu km lükkamist, lõpuosa ka otse vastu läänetuult. Võtsin tempot maha, peale pikk paaristõuke osa hakkas väsimustunne kätesse siginema. Joogipunkt oli ka kuidagi hiljaks jäänud. Kuna peale järve oli algamas pikk tõus üles mägedess, võtsin Ottsjö teeninduspunktis aega rahulikuks puljongi rüüpamiseks. Järgnev tõus nõudis korduvalt pikalt käärsammu kasutamist. Üleval mägedes oli tuul valusalt otse vastu. Tegin prillide puhastamise ja kuivatamiseks peatuse.

 

Trillevalleni nimelises toitlustuspunktis selguski, et lõpuni on vaid 11km, ehk siis mingi tiir mägedes oli välja jäetud, seega jäänud vaid valdavalt allamäge tee finišikülasse. Mulle see sobis, sest väsimus oli sees ja paaristõugetel hakkasid kukkumisel põrutada saanud parema külje ülemised roided valu tegema. Laskumised olid mõnusalt pikad, mõned libisesid mul siiski eest ära, kuna minu suusk veidi imes nüüd juba päris märjaks tõmmanud läikiva klassikajälje sees. Finišitõusul polnudki väga hull ja lõpetasin ajaga 3:47. Leidsin kohe ka tranfeerteenust pakkunud oma hotelli perenaise, nii et 5 minutit peale finišit olin mina ja veel mõned meie hotellis elanud võistlejat teel juba tagasi Vålådalenisse.

7-Mila 2017

Jälle kord 7-mila suusasõit Umea kandis ette võetud. Mullu jäi vist esmakordselt see sõit lume puudusel ära. Eeldasin et 2x järjest siin lumega ei ikaldu ja ostsin soodsad lennukipiletid TLL-ARN-UME juba varasügisel SASi sünnipäevakampaania raames. Lumega on tänavugi siin põhja-rootsi rannikualadel veidi kitsas, aga öö enne võistlust tõi tubli 10cm lisa, mis tegi vähemalt visuaalselt kõik kauniks. Pidamismäärimise tegi muidugi keerukaks. Alla jäi ju mitut sula näinud vana lumi, mille jälje pressija kohati lagedale äestab, õhutemperatuur ka napp -1 kraadi. Eelmine õhtu SkiGo soovituse põhjal valmis mökerdatud kliistri/tahke määrde suusk oli minu jaoks värskel lumel väga vähe pidav ja otsustasin minna starti uute karvase pidamisalaga suuskadel. Nad olid küll tasasel maal aeglasemad, aga pidasid hästi. Kusjuures nende karviksuuskade eripära paistabki olema, et nad ei sobi tasasel maal paaristõukeks. Vahelduvtõuge toimib hästi ja üllatav, et jäljes laskumistel ei jää nad samuti teistest suuskadest maha. Siin trassil on väga palju pikki hästisõidetavaid laugeid tõuse, mis on vahelduvtõuke armastajale puhas rõõm. Seepärast hella pidamisega harrastajal seda sõitu ette võtte ei soovita (jutt on suusa pidamisest).

Sõit ise oli nauditav matkamine. Võtsin teadlikult extra rahulikult, kuna klassikat on ülivähe see talv sõita saanud ja pikki suusasõite samuti praktiliselt pole. Üks jäljepaar oli alati piisavalt hea ja lumine ümbrus kaunis vaadata, nii et kui 40+ km oli tehtud ja silt näitas 30km lõpuni, tabasin end mõtlemast, et kohe kahju et juba läbi hakkab saama. Ääretu nauding on libistada end mööda metsasihte, liinialuseid ja põlluveeri, ja mitte miski ei häiri. Pole ei külm ega palav, miskit ei hõõru, ei pigista, ega keegi ei jää jalgu. Vahepeal tuli korduvalt mitmeid kilomeetreid järjest suusatamist, ilma et näeks hingelistki.

Huvitav, et loomade jälgi ka ei mingisuguseid. Sellest et mingeid loomi siin mingil ajal on/oli, andsid aimu mitmed vanad jahimeeste varitsuspukid. Hommikul stardipaika Vindelnile autoga lähenedes oli küll üks põhjapõdra kari teeveeres, aga need on poolkodustatud kariloomad.
Viimasel kümnel km siiski tundsin, et sõit lõpeb parajal ajal. Viimane miil (Rootsis 1miil = 10km) oli lausik ja kergelt allamäge, kus tuleks paaris tõukes uhada, aga suusk ei soosinud seda üldse. Seega tikkisin diagonaalis tõugata, samal ajal kümmekond inimest libisesid kergelt mööda. Lõpuaeg seekord 6:15, mis on ligi 2h aeglasem kui mul siin 5 aastat tagasi väga kõva ja kiire rajaga. Nagu ikka sai siin hästi süüa nii raja peal kui ka pärast finiši kõrval kohaliku põhikooli sööklas. Võitis muuseas Jörgen Brink.

Rendiautoks sattus seekord päris uus Skoda Fabia, mis on tegelikult klass väiksem kui mul oli broneeritud, aga ma ei teinud sellest probleemi, kuna sõitmist palju ei tule ja viimast Fabiat ma veel proovinud polnud. Ning hea et üldse laupäeva hommikul mõni rendifirma suvatseb autosid väljastada. Laupäeval Umea linnavahel asjatades, ei saanud ma kuidagi sotti, kuidas ühel tänapäevasel väikeautol nii brutaalselt kareda häälega mootor on. Mul ei tulnud pähegi, et tegu võib olla diiselmootoriga. Alles autodokumentidest kontrollides, tabas üllatus, et aiste vahel on 1.4TDI, 90 hobujõudu. Suusamaratoni päeval, kui oli 50km maanteedpidi starti ja õhtul tagasi sõita, sai Fabia korralikult soojaks ja oli juba omas elemendis. 5 käiguline käsikast toimis hästi ja mahasadanud lumi oli abiks lärmakate Hakkapeliitta 8 naastrehvide vaigistamisel.
Talvistel teedel on kepikastiga väikeautodega kimamisel omamoodi võlu – kuuletuvad ja pööravad hästi, samuti on hea rehviga kergel masinal pidurdusmaa libedal lühike. Novembri lõpus Trondheimist nädalavahetuseks renditud Audi A3, millega üle talviste mägede Rootsis Bruksvallarnas sai käidud, oli samuti puhas rõõm sõita. Tollel sai isegi ESP täiesti välja lülitada. Kui Rootsis on rendiautod üldjuhul suht parima varustustasemega, siis see Norra Audi oli mõneti imelik. Autol oli kallimatest tehaselisadest olemas Xenon tuled, paremat sorti helisüsteem, navi ja kärukonks. Aga puudu olid sellised odavad ja elementaarsed asjad nagu püsikiiruse hoidja ja suusaluuk tagaistmes.

Nabapiirinhiihto ehk Rovaniemi suusamaraton

Reis Jõuluvana kodulinna oli planeeritud kolmetunnise kohalejõudmisena reede varahommikul, kuid nii libedalt see ei läinud. Viimasel hetkel teatati, et lend Helsingisse lükkub enam kui 2h edasi, seega jätkulennule jõua. Teadmine, et reedese päeva kõik ülejäänud Rovaniemi lennud on enam kui 100% välja müüdud, ei sisendanud enam mingit kohalejõudmise lootust. Kuid Finnairi esindus ütles, et siis püüame lennutada mõnda teise lähimasse sihtkohta ja sealt ehk bussiga või kuidagi ikka saab lõpuks  Rovaniemi. Taheti Kemisse mind lennutada, aga minu palve peale otsustati ikka Kittila kasuks. Täitsa ime, et selles lennukis paar vaba kohta oli. Ja Kittilas oli mulle üllatuseks minu nimesildiga taksojuht vastas, kes viskas minu ja veel ühe samuti Tallinnast alustanud reisija Rovaniemisse ära, ilusti SantaSporthotelli ette.  150km-se sõidu eest arve Finnairile 255 eurot. Nii et kella 9 asemel olin kell 14 kohal, õnneks sai lennujaamades ja takso tagaistmel tööasju täitsa normaalselt teha.

Hotell asus täitsa maratoniraja kõrval, 3 km enne suusastaadionit. Õhtul panin suusad alla ja käisin võistluskeskuses numbri järgi. Need 3km Ounasvaara staadionile olid valdavalt allamäge, seega on mõnus ka hommikul kella 8ks pikima 100km distantsi starti libiseda. Pikim sõit koosnes kahest ringist: 60km ja 40km. Hommikul oli õhk -12 kraadi. Stardi andis Jõuluvana isiklikult. Kuna nädala sees oli Rovaniemis paaripäevane esimene tugev sula üle käinud, siis nüüd kõvaks tõmbunud lumi oli väga kulutav.

Ma arvan et esimese 15km-ga oli igasugune libisemismääre alt kadunud. Sellegi poolest oli pigem kiirepoolne libisemine. Eriti mõnusad oli igapäevaselt hooldatavad valgustatud põhirajad. Kuid kummalgi ringil tuli umbes 25km sõita kaugemal tundras rajal, mida oli peale sula vaid korra freesitud, ja see oli ikka päris jäine, eriti esimesel ringil. Õnneks teiseks ringiks oli mõnisada äsjastartinud 60 ja 40 km distantsi osalejat ka selle rajaosa suht talutavaks tampinud.
 

Selliste pikemte suusasõitude võlu seisnebki selles, et ei toimu erilist pungestamist, saab mõnuga mugavustsoonis liuelda. 2-3 kilomeetriga leiab igaüks oma tasemele vastava seltskonna. Minu grupetto oli esimesed 2.5 tundi 4-5 liikmeline. Erinevalt soomlastest käisin mina igas toitlustuspunktis ehk umbes 7 km takka söömas-joomas, kuid jõudsin gruppi probleemideta tagasi. 42km-l oli mul tungiv vajadus põit tühjendada, seejärel jäime ühe soomlasega kahekesi ringi lõpuni. Kõva rada oli pannud veidi vasaku õla iga kepilöögi peale tuikama, ja siin oli igaks juhuks rinnataskupõhja pandud ibumetiin abiks. Teise ringi alguses olin 20 km lausa üksi, kui mitte arvestada lühiste distantside viimaseid aeglaseid, kellest mööduda tuli. Ühel vanamehel oli seljas särk, et „80 vuodatta- 100000km“. Kui ma 73 kilomeetri toitlustuspunktis leiba ja küpsist ja kurki ja mustikakiselli tarbisin lendas mööda vist esimene naine. Välimuse poolest ta küll õrnemat sugu ei meenutanud. Tema tuules oli ka soome mees nr 45 jälle minuni jõudnud, kuid see tempo oli ta lõpikult kustutanud, ei olnud temast minuga koos sõitjat kilomeetrikski.

78km-i pikal kõrgepinge liini alusel tõusuga sirgel näen üle õla vaadates kaugel taga veel kahte suusatajat lähenevat, üks üleni kollane ja tema järel punane kombenesioon. Kuna väsimus hakkas ka nagu tunda andma, olin veidi mures, kas suudan oma kohta kaitsta. Tõusud sõitsin rahulikumalt. Korra peatusin ja vahetasin vasaku ja parema suusa omavahel, olulist abi sellest polnud. Siis kui 10 km enne lõppu muutus rada pehmemaks ja mõnusamaks, oli mind praktiliselt kätte saadud. Tagaajajatest vedas jõuliselt nüüd hoopis punane ja tema oli naisterahavas. Märkasin, et laugetel kiire uisklemisega allamäge lõikudel mulle lähemale ei saada, pigem vastupidi. Kui alguses oli mu plaan olnud ennast säästa ja jälitajad ära oodata ning loota et suudan nende sabas lõpulaskumisteni kannatada, siis nüüd muutsin taktikat. Ei lasknud punasel oma tuulde jõuda, hoidsin suurema vaevata vahe 30-50 meetri peal. 4-5 km enne lõppu oli mitu järjestikust tõusu ja kuna nüüd suurenes vahe ka tõusudel, siis oli selge, et positsiooni kaitsmisega mul probleeme ei ole. Noormees neoonkollases ürbis oli sootuks maha jäänud. Nii jõudingi väga mõnusa enesetundega veidi vähem kui 6 tunniga 100km sõidu finišisse.
Veerand tundi hiljem sõitsin 3 km üles mäkke tagasi hotelli juurde samuti suuskadel. Korraldajate poolt oli muidu buss ette nähtud, kuna just SantaSport keskuses oli korraldatud toitlustus ja SPA, aga ei viitsinud bussi oodata. Nabapiirinhiihto on mõnus pika traditsiooniga kohaliku kogukonna korraldatav suusamaraton - pole üle organiseeritud, kuid kõik heaks ürituseks vajalik on olemas. 2017 toimub pikim 100km distants ühetingilisena.