Kungsleden – suuskadel ja kopteriga

Teekond kaardil

Vaieldamatult üks omanäolisemaid võistlusi murdmaasuusatamises on Kungsledenrännet. Formaat - kahestes tiimides vabas tehnikas suusatamine Hemavanist üle mägede, mägijärvede ja Vindelnfjälleni looduskaitseala Ammarnäsi, järgides ajaloolise Kungsleden trassi esimest otsa. Muuseas, maanteid pidi lahutab neid kahte asulat ligi 300 km. Paarilisest ei tohi eralduda, seda kontrollitakse rajal mitmes punktis. Kahese tiimina rajal olemine on osalt põhjustatud ka turvalisuse pärast, mägedes-orgudes võib ilm järsku muutuda, nähtavus nulliks muutuda ja mobiililevi paljudes orgudes samuti puudub. Seepärast pidi igal võistlejal olema seljakotis kuivad kindad-müts, tuulekindlad pealisriided, detailne piirkonna kaart, kompass, vile, liitri jagu juua. Lisaks meeskonna peale üks elastne puksiirköis ning ”vindsäck”, mis on tuule eest varju pakkuv kerge telgi moodi palakas. Tänavu 14. aprillil toimus Kungsledenrännet 5-dat korda, suurepärastes ilmaoludes – päike, külm lumi, nõrk vastutuul.

Stardiala :)

Rajaprofiil

Mina esmakohtusin oma paarilisega napp tund enne starti. Päär osutus mõnusaks meheks, ja mis kõige tähtsam, kõigi eelduste kohaselt olime äärmiselt võrdsed pikamaasuusatajad. Ligi 70 tiimi oli end üritusele reganud, korraldajate poolne piir on maksimaalselt 100 paari. Eraldi arvestust peeti meeste-, sega- ja naistetiimidele. Nii oli stardis vendasid, naabrimehi, elukaaslasi ja ka miniast-äiast koosnev paar. Seda suusamaratoni tullakse eelkõige läbima, kuid parimatele on ettenähtud vägagi arvestatavad auhinnarahad. Minutike enne kella kukkumist, ütles Päär et liigume sinna paremale äärele teise ritta, mille peale ma pööritasin silmi, aga nõustusin, sest tema on varasemalt osalenud ja küllap teab siinsel üritusel käiate taset. Stardist, Hemavani mäesuusakeskuse Centrumlifti juurest pandi kell 9.30 üles mäkke sellise innuga minema, nagu tegu polekski eesootava 80 km-se raske sõiduga. Päär läks ees, minul süda peksis õige varsti 190, aga tunne oli pagana hea. Esimese katkematu tõusukilomeetri lõpuks olid poolprofid eest juba kadunud, aega kulunud meil üle 12 minuti ja üllatav, et ka meie taga oli suur vahe tekkinud. 2-3 paari oligi meie läheduses, ja nii jäigi. Tõusud muudkui jätkusid üksteise otsa, veidi rahunes profiil 7-ks kilomeetriks. Olid need vast mäed meie ümber. Rõõmu tegi, et olin valinud oma kahest suusapaarist, külmale ja pehmele rajale orienteeritud suusad. Need toimisid imehästi. Eelmiste päevade päike polnud üleval mägedes absoluutselt suutnud lund niiskeks muuta, seega rada oli pigem värske ja pehmepoolne. Kungsledenit kasutatakse tänapäeval valdavalt lumesaanide ja matkasuuskadega liikumiseks ja mingit hooldust rajale ei tehta, kui viidad  ja tähised välja arvata, kuid selle ürituse tarbeks oli esimesed 30 km öösel rajamasinaga üle käidud. Puhas sõidurööm, minu joogisüsteem toimis hästi, seljakotti ei tundnud üldse, nii matkajatest kui saanisõitjatest ergutajaid oli üllatavalt rohkelt. Kuna ruumi oli palju, siis sõitvad lumesaanid hoidsid end see päev rajalt viisakalt veidi kaugemale, nii et miski ei seganud. Kordamööda vedasime 1-2 km kaupa, vahel tõusudel ka kõrvuti. Esimesse kontroll- ning joogipunkti jõudmiseks 11-l kilomeetril oli kulunud tublisti üle tunni. Siit peale tuli sõita pikalt piki orgu, vastutuul kuni 4m/s oli vägagi tunda ning samuti oli tegemist hiiliva tõusuga. 20-nda km paiku oli veel üks pikem järsk tõus millele järgnes raja kiireim osa. Kilomeetrid lendasid siis 1 minut 10sek kuni 1:40, otseselt pidurdada õnneks polnud vajadust, kuid keha asendiga reguleerides tuli kiirust vähendada küll. Suurimaks kiiruseks salvestas Garmin käekell siin 63.3km/h.

Paarimees Per

Peale 30-dat km tuli liikuda piki Tärnasjö järve ~8 km. Siin tasase peal ja vastu tuult oli mul tõsiselt raske, ütleks et kogu raja raskeim lõik minule. Kuidagi rippusin Pääril taga ja kannatasin. Meist sadakond meetrit eespool olevad 2 tiimi osutusid tõelisteks vaasaloppetipededeks :)  – neile tasane sobis, võtsid haneritta ja aina kütsid klassika paaristõuget, kaugenesid meist jõudsalt.. Kui see pika järve peal piinlemine lõpuks läbi sai, oli minule kaua oodatud kolmas joogipunkt, kus eelinfo kohaselt pidi pakutama ka miskit tahedamat. Siin tegime korraliku pausi - 2 kuklit ja mustikasupp maitses hea. Igaks juhuks manustasin ka ainsa kaasasolnud saltstick kapsli. Nüüd oli veel 1 km tasast järvepinda ja lõpuks ometi rada jälle maa peal võsa vahel ning uued mäed terendamas. Siin tabas tõusu alguses üllatus – reiepealsetel õrnad krambid. Seda polnud mul kunagi varem esinenud. Aga Pääril oli sama lugu!! Seisatasime hetkeks, tegime mõned kükid ja raputused ning jätkasime lühema sammuga. Ja kõik oli jälle OK! Tõusud oli puhas rõõm  peale seda pagana siledat järve põrgut. Nüüd oli suusarada lihtsalt saanitee. Valdavalt päris OK suusatamiseks, mõnes kohas väikestel laskumistel olid üles mäge kihutanud saanid trassi talve jooksul suht mogulisse kiirendanud ning seal tuli ettevaatlik olla. Aga seekordne mägedest alla tulek oli hoopis teistsugune. Kitsavõitu ja jändrike madalate kaskede vahel looklev trass nõudis pidevat pidurdamist, mis oli äärmiselt tehniline kuna kiirus kippus vägisi suureks ja juba eelsõitjate poolt kaussi pidurdatud rada ei olnud just mugav enda kiiruse kontrollimiseks.

Trassi 15-s km, ülalt vaadatuna

Hoidsime piisavat pikivahet, kuid meile jäi ootamatult ette ees sõitnud segapaari varem kummi otsas haagisena liikunud naisterahvas, kes oli  nüüd üksi kuna võttis laskumisi eriti aeglaselt. Pääri hädapidurdus lõppes siruli lendamisega, mina sain temast mööda aga kuna naisterahvas oli minul nüüd ees ja samuti oli mure lumele laotunud Pääri pärast, püüdsin omakorda külg ees hädapidurdada. Hoogu oli palju ja lendasin täiega üle näoli lumme. Korjasime end kokku, veendusime et kepid terved, jätkasime laskumist ning saime sellest kohalikest segatiimist laskumiste lõppedes mõneks ajaks mööda. Sain teada, et minu ninapealne on lumele kukkumisest marraskil. Nüüd oli kümmekond km-t viimase kontrollpunktini piki kahte kitsamat sorti järve – Lilla ja Stor-Tjulträsket. Kohati meenutas mööda jõge sõitu. Samas laiemates kohtades hoidis rada kalda ligi ning ebameeldivat lagedal tuule käes pingutamise tunnet ei tekkinud. Meiega koos sõitnud segapaar ühendas end jälle köiega ning vajusid vaikselt eest ära. Näeme, et viimases joogipunktis järve lõpus 9km enne finishit ei peatu nad hetkekski. Meie peatume. Mind valdab juba mõnus rahulolu, et enam ei ole miskit rasket jäänud, tunne on hea ning kilomeetri ulatuses seljataga ei paista kedagi.

Finišisirge

Siin toitlustuspunktis pakutakse muuhulgas ka vorsti ja tuule käes kuivatatud põhjapõdraliha. Mina vaatan kella ja utsitan Pääri minekule, mul on salasoov finishisse jõuda kiirema ajaga kui Päär mullu oma sõbraga lumetormis (mis toona puhus küll valdavalt soodsast suunast). Seepärast veangi viimased 9 kilomeetrit päris hoogsalt ja naudinguga piki jõekallast ja madalat metsa kulgevat saaniteed, mis nüüd on kohati märjavõitu lumepudru. Mõned laskumised on veel päris ärevad ja head suusavalitsemist eeldavad, kuid eesolnud segapaari ei paista enam kusagilt. Nii me finisheerumegi kella veerand nelja paiku ergutajate kisakoori saatel lõputõusu võttes Ammarnäsi rahvamaja hoovi peal.

Ammarnäsist lahkumine

Hemavani saabumine

Suurepärane tunne. Käime saunas, pakutakse hästi süüa, jagatakse nänni. Oleme ärmiselt rahul, et me Pääriga nii ühtlase tasemega tiim olime kogu raja vältel. Üllatuseks saame teada, et vaid 16 paari oli enne meid finishis. Ning et meesteklassi esikolmiku  vahel olid vahed suht väikesed ja taktikaline tempomäng oli pea terve sõidu vältel käinud, samas ühises pundis sõideti vähe. Jätan Pääriga hüvasti, sest kella viieks saabub kopter nagu kokkulepitud ning toob minu ja veel paar osalist 20 minutiga tagasi Hemavani. Sai veelkord nautida mäestiku loodust ja võistlustrassi, seekord mugavalt ülalt alla vaadates.

Ride-the-Cow

Hemavanis toimus samal nädalavahetusel veel kahepäevane igamehe free-ride võistlus Ride the Cow. Seda käisin ma uudistamas reedel, sõites sinna mööda suurepärast kokku 10km pikkust Kobåset (lehma latter?) nimelist murdmaasuusarada. Selline nimi on tulnud asjaolust, et tegu on kolmest küljest kõrgete mägedega suletud oruga. Ning sõsarkeskuses Tärnabys peeti suure rahvusvahelise osavõtjatehulgaga FIS võistlus mäesuusatamises lastele ja noortele.