Storlirennet 2017

Et tabada 2 kärbest ühe hoobiga, oli päev peale Årefjällsloppetit kavas Norra poolel Storlinrennet vabatehnikas. Selle start oleks pidanud küll olema Rootsi poolel, kuid mägedesse prognoositud tormituulte tõttu anti laupäeval teada, et kasutatakse mõnevõrra lühemat alternatiivrada veidi madalamal, ehk siis start viidi üle samasse kohta kus muidu on finiš, Meråkeri lähedal Grova suusastaadionil. Storlinrennet on eelkõige piirkonna suusaharrastajate hooaja nii öelda lõpupidu, valdavalt kohalik ja Trondheimi piirkonna rahvas, palju osalejaid igast soost ja vanusegrupist. Me Indrekuga olime ainsad registreerunud mitteskandinaavlased, protokollis oli küll paar GER ja ECU esindaja, kuid need olid tegelikult kohalikud elanikud.

Pühapäeva hommikul Norra poole sõites oli ligi 5 kraadi sooja ja kõva tuulega peksis peent vihma sadada. Norra jõudes, Meråkeris juba täiesti põllud haljendasid. ~7 km kaugusele ja tüki maad kõrgemal asuvasse Grova suusakeskusesse viisid linnakese spordihalli juurest bussid, kuna suusastaadioni juures oli parkimisruum limiteeritud. Üleval oli lund palju, kuid sulaveed olid ka korralikult lahti. Vahetult enne starti tuli päike välja ja ilmus vikerkaar!

 

Lühem alternatiivrada oli üks 24km ring, kolme joogipunktiga. Positsiooni stardikoridoris võis valida iga üks oma tunde ja prognoositava lõpuaja järgi. Alguses kihutati hooga minema, minul oli raskusi enda käima saamisega, tõusud olid pehmed ja suusk oli tõusudel kinni. Tugevamat tõukamisel kippusid kepid sügavale vajuma. Õnneks tuli 6km minu jaoks õigel ajal joogipunkt, pidasin 2 minti pausi, sättisin saapad lõdvemalt jalga ja puhastasin prillid veest. Päike oli nüüd väga ere, aga hooti sadas ikka vihma. Õigemini kõva tuulega tuiskas. Peale joogipausi oli rada nüüd kõrgemal, rajapõhi tugevam ja mul läks olemine palju paremaks. Suusk lippas ka nüüd päris hästi. Püüdsin vist küll kõik minust pausi ajal möödunud suusatajad lõpuks kinni.

Rada oli huvitav, palju tehnilisi kurvilisi laskumisi. Tehnilisust lisa ka sooja ilma kohta väga hea libisemine, ette jäävad ettevaatlikumad laskujad ja kohati teiste poolt vaalu pidurdatud lumepudru kurvides. Olid ka mõned risti rada läbivad kuni 30cm laiused kraavid millega juhiti mägedes tulevat sulavett. Neist tuli üle hüpata. Muidu oli rada mõnusalt lai, igal pool sai kaks uisustiilis sõitjad vabalt kõrvu liikuda. Mina veetsin lõpuks rajal 1h ja 36 minutit. Võitja P. Northug sai 59 minutiga hakkama. Naiste parimad olid Rootsi tippsuusatajad. Finišis pakuti kuuma lihapihviga burksi ja sooja mustikakiselli. Seejärel viisid bussid rahva uuesti alla Merakeri keskusesse kus spordihoones oli pesemine, koogikohvik ja autasustamine. Nüüd sadas väljas jälle lausvihma. Poole viie paiku asusime tagasiteele Trondheimi lennuvälja suunas. Maanteeäärne mägijõgi kohati lausa mässas suurest sulaveetulvast, ülevalt kaljudelt langesid mitmed kosed. Kuna aega oli, siis põikasime maanteelt tunnikeseks kõrvale üht oruserva ja jõe äärt pidi üles mäkke minevale kruusateele, kuna seal pidi mingi vaatamisväärsus olema. Tee oli väga pehmeks muutunud, kohati raskesti läbitav isegi nelikveolisele. Vaatamisväärsusteks olidki arvatavasti kosed.

Nüüd siis traditsiooniliseks saanud rendiauto arvustus :) Bronnitud oli mul seekord nelikveoline Octavia, mille muidu krõbeda hinnaga 4x4 versiooni pakuti mitu kuud tagasi bronni tehes ülisoodsa hinnaga. Kuid Europcar andis hoopis BMW X3 2.0 xD ja sellega tuli leppida. Kriitika poole pealt,  140kW tundus olevat veidi kohitsetud olemisega, tunde järgi oleks arvanud, et aiste vahel on selle mootori nõrgem versioon. Rool oli ülevõimendatult kerge ja seetõttu maanteel, eriti tuulistel lõikudel vajas suund pidevat korrigeerimist.. Hakkapelitta R2 SUV lamellrehvid jätsid kehvapoolse mulje libedatel lõikudel, ka sõrmega katsudes tundus rehvimustriosa suht jäik olema. Muidu oli istumisasend mugav, suur suusakott 7 paari suuskade ja 4 paari keppidega mahtus ära küll, ja keskmine küttekulu oli meie läbitud ~ligi 500km kohta igati mõistlik 6.7 liitrit sajale näidiku järgi (reaalselt ~7). Lõpuks tegime masina korralikult mudaseks :)

Årefjällsloppet 2017

Pikk nädalavahetus Vålådalenis sisaldas plaani osa võtta Årefjällsloppet suusamaratonist. Reede hommikul maandusime Indrekuga plaanipäraselt Trondheimis, mahutasime 7 paari suuski ja 4 paari keppe sisaldava suusakoti rendiautosse ja 1.5h pärast olime Åres. Peale mõningast parkimiskoha otsimist Åre keskuses, sain kätte stardimaterjalid, käisime poes ja sõitsime veel 37km edasi Vålådalenisse.

Tegelikult põikasime sisse ka Edsåsdalenisse, et vaadata suusamaratoni finišipaika. Maratoni lõpusirgeks oli tuus kohaliku slaalominõlva otsa. Mingid päris sportlased harjutasid just finišitõusu võtmist paaristõugetega, tundus päris hullumeelne vaatepilt. Vålådalenis panime reede pärastlõunal suusad alla ja sõitsime sealsetele põhiradadele jääva maratonitrassi osa läbi, ehk maratoni esimese kolmandiku. Rajad oli ettevalmistatud peale hommikuse lumesaju lõppu, lumi oli kerges miinuses, ja oli meeldiv suusaelamus. Kasutasin karviksuuska. Väga tore oli üle nelja aasta jälle Vålådaleni radu ja armsat hotelli väisada.

Kuna järgmiseks päevaks prognoositi veidi soojemat ilma, ei hakanud ma suuskade pidamise ettevalmistamisega end üldse vaeva, plaan oli minna nowax ehk siis zero suusaga. Kuna mõne päeva eest oli teatatud, et maratoni start On Vallbo asemel Vålådalenis, ehk siis otse hotelliks oleva Vålådalen Fjällstation´i taga, oli võistluspäeva hommik logistiliselt ülimugav. Indrek saatis kell mu kell 8.40 stardikoridori ära ja põrutas ise Åresse mäesuusatama. Hommikul kella 6-st 8-ni sadas veel ca 8cm tihedat niisket lund, nii et oodata võis pudrust rada, reaalsuses väga pehme ei saanudki olema. Küll aga oli eelneval hilisõhtul tehtud üleval mägedesse võistluse ajaks prognoositud kõvemat sorti tuule ja lörtsisaju tõttu veel mõningad rajamuudatused, millest mina ei teadnud midagi. Lihtsalt üllatusega märkasin et stardijärgselt tiir valgustatud rajal oli pikemaks venitatud, enne kui rada suundus nõudlikumale Lahti nimelisele ringile. Mõtlesin et see on tehtud suusatajate hajutamise eesmärgil enne tehnilisemaid rajaosi ja häälestasin end asjaoluga, et maraton on 55km asemel ~59. Kuid nagu selgus oli maratoni viimasel kolmandikul üks haak ümber suurema mäe välja jäetud ja kokkuvõttes tuli sõit ~50 km.

Osalejaid pikimal sõidul oli ~600. Minu stardiala oli oli pigem tagapool, õnneks ei olnud rahvast seal tihedas tropis, nii sain vabalt liikuda oma stardigrupi etteotsa, et olla umbes keskmiste seas. Zero-suusk osutus väga heaks valikuks. Selles harrastajate pundis kus ma sõitsin olid väga paljudel pidamismäärdega probleeme ja valus oli vaadata kuidas punnitati paaristõuget. Mina võisin suht sirgelt kõikjalt üles astuda ja alla libises ka hästi. Seda märkasid ka kaassuusatajad, ja tunti huvi mis hea pidamismäärdega küll tegu on. 
Nii et tõusudel liikusin ma jõudsalt ettepoole ja vast 6-ks kilomeetriks olin oma võimetele vastavas seltskonnas. Kümnendal kilomeetril õnnestus mul selle talve esimene kukkumine teha ja see oli korralik mats. Õnneks olin eelneva tõusu lõpus grupil eest ära saanud, seega selga kedagi tulemasas polnud, kedagi minu ees ka polnud, ehk siis ise korraldasin omale laskumise järgses kurvis olevas lumepudrus takerdumise ja käisin korralikult kõhuli, nii prillid lendasid peast  veel 2 meetrit edasi. Kukkudes vastu maad jäi suusakepi käepide päris valusalt rinna alla, täitsa ime et kõik varustus terveks jäi. Korjasin end kuidagi rajapealt kokku ja paar kilomeetrit olin ettevaatlikum, sõidurütm oli veidi häiritud. Seejärel läks olemine heaks tagasi. Umbes 15 km jõudis rada meie hotelli juurde tagasi ja suundus juba kord sõidetud 3kilomeetrist lõiku pidi edasi Are suunas. Õnneks oli siin traktor viimaste startijate järel uued jäljed sissetõmbanud, nii et rada oli päris hea kuin Ottsjö järveni välja. Sellel lõigul uhasin mõnuga, minule jõudis järgi siiski1 mees, sõitis mööda ja järgmisel laskumisel kukkus õnnetult oma kepi puruks, mina suutsin kuidagi temast paremalt mööda laveerida. Kahju oli kohe temast, sellises kohas polnud lootust ka niipea varukeppi saada. Ottsjö järve ületusega algas raja ebamugavaim osa. Järve peal oli päris mitu km lükkamist, lõpuosa ka otse vastu läänetuult. Võtsin tempot maha, peale pikk paaristõuke osa hakkas väsimustunne kätesse siginema. Joogipunkt oli ka kuidagi hiljaks jäänud. Kuna peale järve oli algamas pikk tõus üles mägedess, võtsin Ottsjö teeninduspunktis aega rahulikuks puljongi rüüpamiseks. Järgnev tõus nõudis korduvalt pikalt käärsammu kasutamist. Üleval mägedes oli tuul valusalt otse vastu. Tegin prillide puhastamise ja kuivatamiseks peatuse.

 

Trillevalleni nimelises toitlustuspunktis selguski, et lõpuni on vaid 11km, ehk siis mingi tiir mägedes oli välja jäetud, seega jäänud vaid valdavalt allamäge tee finišikülasse. Mulle see sobis, sest väsimus oli sees ja paaristõugetel hakkasid kukkumisel põrutada saanud parema külje ülemised roided valu tegema. Laskumised olid mõnusalt pikad, mõned libisesid mul siiski eest ära, kuna minu suusk veidi imes nüüd juba päris märjaks tõmmanud läikiva klassikajälje sees. Finišitõusul polnudki väga hull ja lõpetasin ajaga 3:47. Leidsin kohe ka tranfeerteenust pakkunud oma hotelli perenaise, nii et 5 minutit peale finišit olin mina ja veel mõned meie hotellis elanud võistlejat teel juba tagasi Vålådalenisse.