Marcialonga 2007

Hommiku pidime kell kuus ärkama, sõime korralikult ja kell seitse viis buss meid stardipaika. Päikesetõusu ajal oli külmakraade -6 C, südapäevaks lubati päikese käes +5 ja nii ta ka läks. Tuult polnud. Päike siras. Jaks oli tagasi :)

Ainult et.. minu suusk ei olnud üldse libe. Rada oli valdavalt kergelt allamäge, pidin paaristõugetele kõvasti pihta andma. Samal ajal minust libiseti kui postist mööda. Eks tean põhjust ka, ma ei viitsinud aluskihiks panna kõvemat parafiini, mis sellise kulutava jäiseteralise lumestruktuuri puhul sai määravaks. Ja pidamist panin vist veidi palju. Aga jõudu oli ja rööbas oli hea, nii et muus osas oli sõit nauditav. Rahvas elas kohati õige lärmakalt rajaveeres kaasa. Vahepeal oli rada otse järsu jõekalda peal, siis jälle oli viidud lausa külatänavatele. Mõni laskumine oli ikka ülimalt adrenaliinirikas kihutamine (isegi minu suusaga), kitsad nõelasilmakurvid ja sillad ja pöörded. See oli nauding. Ühe pimeda kurvi taga oli üks eesti dressis suusataja koos ühe lõunamaapojaga siruli lennanud ja nad olid end just jalule ajamas kui mina välja sööstsin.. Kuidagi sain neist mööda ja jalule jäin kah, aga itallast riivates saadud obadus vastu vasakut kätt oli päris valus. Õnneks edasist sõitu see ei seganud. Sama palju kui kiireid laskumisi, nautisin ma ka viimast 3km otse mäkke tõusu. Mäe all panid abivalmis määrdemehed 30 sekundiga mõlemale suusale kliistrit pidamiseks alla ja tänu sellele oli päikese käes sulaks tõmbunud tõus suht kukepea. Sai lõpuks ometi vahelduvtõuget kasutada. See oli vist ainus rajalõik, kus ma oma kohta parandasin. Lõpuaeg tuli veidi alla 3 ja poole tunni. Minu tavapärased konkurendid sõitsid alla kolme tunni.. Aga noh, peaasi et sai end ära väsitatud. Võitis keegi vähetuntud rootslane, tema järel puha tuntud nimed nagu Aukland, Rezac, Svaerd. Veerpalu 8. ja Olle 9. Naistest kiireim Hilde G-punkt Pedersen - ta on ikka uskumatu memm. Minust tund aega kiiremini finishis, kuid vanuselt võib ta mulle pea et emaks sobida. Respekt.
Peab siiski tunnistama, et suusatamine on ökonoomne ala – suurt väsimust minul polnud. Samuti on kartus, et Itaalias sai kaalus pigem juurde võtta vaatamata kogu rahmeldamisele. Sest toideti meid jube innukalt. Aga makaronitoodetest on nüüd mõneks ajaks vist kõrini.
Mõned pildid tegin ka finishis, inimestest enda ümber.


Norra troll on oma tervistava joogi üles leidnud


Peale sõitu söögiks loomulikult pasta.

Lauri-Matti-Martin

Itaaliat väisamas

Esimest korda Lõuna-Euroopas. Ja eesmärgiks on läbida siin suusamaraton :) – Marcialonga. Üritus toimub loomulikult täiesti Põhja-Itaalias, mägedes. Veel nädal tagasi oli maratoni pidamine suure kahtluse all, kuna hirmsoojad ilmad on ka kõrgel mägedes lume pea hävitanud. Kuid korraldusmeeskond võttis riski uskuda külmenemist ja lund lubavaid prognoose ja otsustasid et teevad ürituse ära. Pikkuseks küll ainult 57km tavapärase 70km asemel. Igal juhul mina, Lauri ja Matti lendasime reede hommikul Milaanosse, sealt põrutasime rendiautoga 300km kirde suunas ja kohal me oleme. Korraldajad on tõesti palju vaeva näinud, viimaste päevadega on kõrgemalt mägedest lund alla veetud ja see suurepäraseks maratonirajaks vormitud. Peale on sadanud ka 5-10 värsket lund, nii et vaatepilt on päris ilus. Rada jookseb piki jõeorgu kord ühel kord teiselpool jõge. Kuna rada on kitsas, siis inimtroppide vältimiseks kõik 5000 suusatajat korraga minema ei lasta. Start toimub jooksvalt vahemikus kell 8.40-9.30 tugevamad eespool nagu ikka. Kuna ajavõtt käib elektroonselt kiibi abil siis stardiajast sõltumatult saab igaüks protokolli oma puhta sõiduaja. Minu olen saanud omale üllatavalt hea stardigrupi 500-1000, arvatavasti minev-aastase Tartu suusamaratoni hea koha põhjal. Rada on siin suhteliselt lauge, aga viimased 3 kilomeetrit on ainult tõus.
Meie elukohaks on Bellamonte nimeline mägiküla. Hotell on StellaAlpine, väga armas ja hubane. Hotelli perenaine Claudia ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid veidi saksa keelt küll nii et kuidagi saame suheldud. Välja rõdule riputatud lippude järgi same teada, et hetkel elavad siin 6 erineva riigi suusatajad. Eesti lipp on ka täitsa õiget pidi - oleneb kummalt poolt vaadata :) Marcialonga suusamaratoni üheks eripäraks ongi, et 2/3-ku osavõtjatest on mitteitaallased. Valdavalt põhjaskandianaaviast on rahvas. Tänavu aasta on ka eestlasi rekordiliselt palju, lausa 55 tükki stardiprotokollis.


Täna, laupäeval siis, määrisime oma suuski ja vaatasime niisama ringi. Teised käisid Val Di Fiemme suusastaadionil veidi suusatamas ka, mina ei viitsinud, jalutasin seal külatanumal. Eks ma olen niigi palju saanud see talv juba suusatada. Aga Lauril näiteks, oli see vist alles teine kord tänavu hooaeg suuskadel seista : ) Parasjagu oli käimas lastele mõeldud minimarcialonga suusasõit ja seda oli päris armas vaadata. Päike soojendas mõnusalt. Muidu oli mu enesetunne suhteliselt kehv. Vastik jõuetus. Võib-olla selle pärast, et meie elamine on suht kõrgel, 1500m üle merepinna. Ja kõrged mäed ümberringi tundusid kuidagi ängistavalt rõhuvat minu olemist. Loodetavasti on homme parem päev.

Ujulatest ja võimlevatest jõehobudest

Viimasel ajal on kõik ujulad ja veekeskused ja SPA-d roppumoodi rahvast täis. Iseenesest on see loogiline – traditsioonilisi talverõõme ju pole, liigutada tahaks end ikkagi ja pesta on ka vaja : ) Küll aga on ebaõnn et mina olen sattunud 2 päeva järjest ujulasse siis, kui käimas on vesivõimlemine vmt. Ehk siis vees olevad naisterahvad üritavad järgi aimata bassuäärel vingerdava treeneri liigutusi ja seda kõike suhteliselt jubeda muusikatümaka taktis. Ja need vees võnkuvad kered suudavad esile kutsuda uskumatu vee loksumise, mis Viimsi ujulas on tunda ka kõige kaugemal rajal ujudes. Õnneks lainega harjub, tuletabki meelde suviseid avavee ujumisi. Ja tegelikult on see ju igati positiivne, et pereemad leiavad tee ujulatesse. Aga kas tosina võimleja jaoks on tervelt 3 ujumisrada vaja nagu eile Keila ujulas, on minule mõistetamatu. Võimlejad olid paarikaupa kõrvuti üksteise järel ja kasutasid ribakest basseini keskosast läbi kolme raja. Kohe vihaleajavalt ebaratsionaalne ruumikasutus teiste ujujate suhtes. Muidu on Keila ujula väga mõnusalt avar ja värske õhuga võrreldes Viimsi ja Nõmme vannidega.

Levi

Sealpool nabapiiri käib elu ikka omasoodu. Lumi on maas ja teid ei soolatata. Põhjapõdrad töllerdavad ringi, vahel magavad tee peal. Lumi on puhas ja seda võib süüa. Järvevesi on puhas ja võib juua. Õhk on nii puhas, et tähed ja kuu paistavad lähemal olevat. Inimesed on viisakad. Isegi ida poolt pärit suusaturistid käituvad ebaharilikult ontlikult. Päevavalguse suur hulk oli tegelikult üllatav. Ja ülevale mäe otsa ulatub ka päike tunniks-paariks. Ja öösel võib kuuvalgel raamatut lugeda. Ja -20C on päris õdus. Ja nii edasi. Positively transforming.

Kuu on päike!


G2 nõlv – naiste slaalomi MK etapp läks siit.



Leia pildilt poro


Grupikas. Siin pildil on ohtralt muljutud ribisid, väänatud jalgu ja õlgu jms. Aga silmad säravad.


Suuremad pildid on Nagis.

01.01.07

Uusaastaöö oli pime ja samas nii valge. Pime sellepärast, et elektrit polnud üldse. Ja valge seepärast, et õhtuga sadas detsimeetri rasket lund. Esimene oli põhjustatud teisest. Ilus oli. Ehitasin lumest suure memme. Õigemini ei teadnudki alguses, mis sellest välja tuleb. Oli nagu mingi kurikas ja siis meenutas matrjoškat, aga lõpuks oli memm mis memm. Suur ja tugev. Tundus et memm sai välistele mõjudele vastupidav, uskusin vähemalt, et ei pea teist valvama. Aga hommiku oli kõik teisiti. Sulapoiss oli memme pea segi ajanud ja piha kõverasse painutanud ja memm oli alla andnud.. Nii et teoreetiliselt one-nihgt-stand.

Igava ja reklaamimaigulise majandusministri blogi asemel soovitan lugeda neid:
Midagi soojalt maalt: http://peruu.blogspot.com
Midagi külmalt maalt: http://www.antarktika.pri.ee/
Midagi lihtsalt ilusat: http://marta.wordpress.com/2007/01/01/vedas-teil-ja-minul-koige-rohkem/

Head uut aastat!